Anto Raukas: sport on andnud tugeva tervise ja oskuse aega ratsionaalselt kasutada

Anto Raukas
Foto: Alar Truu / Õhtuleht / Scanpix

Akadeemik Anto Raukas (83) on laia haardega mees. Geoloogia- ja mineraloogiadoktor (1973) on kõigega kursis ja tunneb ennast kodus pea kõigis eluvaldkondades.

Tunnen tunnustatud teadlast juba üle poole sajandi ja olen loomulikult selle üle uhke. Anto on mulle oma sihikindlusega eeskujuks.

Aga alles see oli, vast ikka pärast Tšehhi sündmusi (1968), kui meie hea peretuttav mudilaselt esimest korda küsis: „Kuidas läheb?“

Ei mingit ninnunännutamist, lapsest saati oleme ajanud – vähemasti enda arvates! – tõsist meestejuttu. Me pole paljudes küsimustes olnud sugugi alati ühte meelt, aga need vestlused on olnud alati nauditavalt kirglikud.

Valdkonnad, milles suudan õpetatud mehega vaielda, on kahjuks ahtad. Kirjandus, poliitika. Mis veel?

Loomulikult sport! Meie silmad hakkavad augustikuu viimasel päeval peolauas särama, kui spordist räägime. Ükskõik, kas mu ema sai parasjagu 40- või juba 80-aastaseks.

15. augustil 1986 ilmus meil Spordilehes intervjuu „… saab üle igast mäest“. Iseenesest ju hea pealkiri: kõrgusi ja takistusi on akadeemik oma elus palju ületanud. Aga aeg lendab linnutiivul, ja imelik mõelda, et siis oli Anto noorem kui mina praegu…

Raukas
Geistrite orus koos Hans Trassi ja Väino Lepasepaga 1960 Foto: erakogu

Laiem avalikkus teab teadlast kui kirglikku keskkonnateemadel väitlejat, vanemad inimesed ehk mäletavad Raukast ka kui tõsist spordimeest. Eesti Spordi Biograafilises Leksikonis on kõik kenasti kirjas: https://www.esbl.ee/biograafia/Anto_Raukas.

Mäletan seda intervjuud. Tol ajal polnud ju internetti, tuulata tuli teatmeteostes. Kui jõudsin saavutuste lugemisega selleni, et Anto Raukas on meistersportlane matkamises ja üleliidulise kategooria kohtunik orienteerumises, pidas intervjueeritav vajalikuks täpsustada:

Seitsmendas klassis oli mul tunnistusel üks neli – see oli võimlemises.

Miks?

Puudus autoriteet, kes innustanuks. Puudus tahtmine.

Aga aastatel 1947–1949 olin Tartu üks lootustandvamaid noormaletajaid. Püsivust ei jätkunud siiski kauaks.

Miks?

Ei meeldinud. Olen elava iseloomuga, suitsuses ja umbses ruumis oli piin istuda. Jah, maleharrastus küll kadus, aga huvi jäi. Suurima sporditrauma sain Kerese-Spasski veerandfinaalmatši järel (Riia 1965). Enne viimast partiid oli Keresel võimalus viigistada, aga ta kaotas võiduseisust.

Ja 32 aastat hiljem:

Võib-olla oleks minust saanud päris hea maletaja, näiteks klassivend Udo Tarve (1934-1979)

 jõudis Eesti meistri tiitlini. Käisin hoolega Tartu Maleklubis praeguse Park Hotelli kõrval, kus teenisin poisikesena soliidset taskuraha. Nimelt mängisin vanemate seltsimeestega raha peale ja oskasin võitude ja kaotuste suhet väga täpselt kalibreerida. Liiga palju võita ei võinud, sest siis poleks nad minuga enam mänginud.

Parimaks tulemuseks oli viik Paul Keresega ja seda loomulikult simultaanis.

Lootustandvast maletajast Anto Raukasest sai hoopis lootustandev kergejõustiklane, suusataja, võrkpallur, tennisist…

Anto Raukas
Jooksu vedamas

1949. aastal jätkasin õpinguid Tartu 1. Keskkoolis, kus kehalise kasvatuse õpetajaks oli Endel Arand (1906–1995). Tema oli autoriteet, kes oskas poisse innustada. Meil lihtsalt puudus julgus talle vastu hakata. Sügisel ajas ta meid kõiki jooksukrossile ning eneselegi ootamatult võitsin suure ülekaaluga.

Ja 32 aastat hiljem:

Mind loeti andekaks noorsportlaseks, kuid ise kahtlen oma andekuses praegu vägagi. Tõsi, olin Tartu noorte meister kergejõustikus, suusatamises, tennises ja võrkpallis, olin Eesti noorte meister ja rekordiomanik keskmaajooksudes ja kuulusin vabariigi noorsoo paremikku kõigil eespool nimetatud aladel. Kuid ilmselt poleks ma jõudnud neis üheski päris tippu. Tennises ja võrkpallis polnud mul tippu jõudmiseks piisavat kasvu ja kui ma praegu võrdlen enda jooksu hiljuti lahkunud Rein Tölbi (1941–2018)omaga, siis oli tema jooksusamm minu omast hoopis kergem ja pikem.

Ja suusatamises oli minust peajagu parem klassivend Arvi Oks (1933–2013), kes iseseisvalt uisusammu selgeks õppis, ja seda ammu enne, kui see läänemaailmas avastati.

Oleme Antoga korra ka lauatennises mõõtu võtnud. Sellest on juba 40 aastat möödas ja ma ei mäleta, kuidas tasavägine matš lõppes, aga see polegi ehk oluline. Kui oleksime olnud üheealised, poleks mul mingitki šanssi olnud temaga jooksurajal konkureerida. Isegi minu lemmikdistantsidel, 1000 ja 1500 m.

Spordilehe intervjuu kõrval on foto, millel pildiallkiri: „Unistus on lõpuks täitumas. Anto Raukas lähenemas 1953. aasta koolinoorte meistrina finišile, läbides 1500 meetrit ajaga 4.14,0. Vihma tõttu tuli joosta kolmandal rajal…“.

Mina jooksin sama distantsi veerandsada aastat hiljem ajaga 4.54.

Rekordid? Sellest on palju aega möödas, veidi kentsakaski neid meelde tuletada. Kui, siis B-klassi 1000 m jooksu aeg, mis on praegugi üsna arvestatav tulemus. Kahel korral ületasin Eesti noorte rekordi ja üleliiduline rekordki oli käeulatuses. 15. juunil 1951 jooksin Eesti noorte rekordi 2.45,7, nädal hiljem jooksis tallinlane Ilmar Tamm 2.44,0. 27. juulil 1951 jooksin mina 2,43,6 ning PÄEV HILJEM Tamm 2.39,9, mis oli ka üleliiduline rekord. Eelmine oli 2.40,4.

Mina jooksin Nõmme metsas, mitte kaugel Anto kodust, omal ajal selle vahemaa ajaga 2.49. Kahtlustan, et distants võis olla mõnevõrra lühem, sest noorpõlves oli mul kolme minuti piiri alistamisega teatavaid probleeme. Aga ma ei tahtnud endast pajatada, läheme Spordilehe loo juurde tagasi!

Viiekümnendate aastate algul oli sport koolinoorte hulgas väga populaarne. Kõigi tollaste tegijate soov oli saada Eesti koolinoorte meistrimärk.Ja minu unistus täituski selles 1500 m jooksus. Uhke tunne oli seda rinnas kanda!

Ja 32 aastat hiljem:

Enamasti lahkutakse tippspordist vigastuste tõttu. Mina jätsin kergejõustiku üsna heas vormis. 1954. aastal tulime vabariigi rekordiga Eesti NSV meistriteks 4 × 1500 m teatejooksus.Ülikooli meeskonda kuulusid veel Meinhard Pukk (1932), Elmot Heido (1932–2006) ja Alfred Pisuke (1929–2010).1956. aastal Venemaal menetluspraktikal olles tulin Tšeljabinski oblasti Kizili rajooni meistriks 800 m jooksus ja saavutasin kõrge koha ka oblasti meistrivõistlustel. Kuid geoloogia eriala sporditegemist ei soodustanud ja pidin jooksuareenilt lahkuma, sest pidevalt ekspeditsioonidel olles ei olnud võistelda võimalik.

Kas sinu ajal juba sporditegemist ka tasustati?

Minu noorpõlves oli sport rangelt amatööride jaoks, kuid elukutselisi sportlasi leidus ikka. Mingil moel olin elukutseline minagi. Kuna olin 16-aastase poisikesena koolinoorsoo rekordi omanik, jäin silma eesrindlikele rikastele tootmiskollektiividele, kes mind asutuse au kaitsmiseks fiktiivselt tööle vormistasid. Näiteks kaitsesin Lembit Virkusega (1932–1972) Tartu Tööstuskombinaadi spordiau. Tööl ma ei käinud, kuid palka sain.

Anto Raukas
Komimaa ürgmetsas 1969 Foto: erakogu

Antol kulus palju energiat ka organisatoorsele tegevusele. Koolipõlves oli ta kooli ja ka Tartu õpilaskonna spordijuht. See oli aeg, kus nii klasside- kui ka koolidevahelisi võistlusi korraldasid õpilased ise ja enamasti toimusid võistlused täistribüünide ees. Ülikooli teisest kursusest peale oli tulevane akadeemik Tartu Riikliku Ülikooli spordiklubi aseesimees. Seal vastutas ta ülikooli staadioni tudengitepoolse ehitustegevuse juhtimise eest, mida ka vääriliselt autasustati: partei ja komsomoli aukirjade, spordiehituste rajaja kuldmärgi ja eluaegse tasuta pääsmega kõigile ülikooli staadionil toimuvatele võistlustele. Selliseid pääsmeid anti välja kõigest viis.

Anto, oled sa seda priipääset kunagi ka kasutanud?

Kümmekond aastat tagasi püüdsin pääset kasutada, kuid pärast seda, kui piletikontrollid seda ilusat nahkkaantega raamatukest tükk aega nõutult käes olid veeretanud, ostsin pileti.

Pärast ülikooli lõpetamist ja Tallinna tööle asumist kujunes Raukase hobiks matka- ja orienteerumisspordi edendamine. Ta kuulus paljudesse katusorganisatsioonidesse (oli ENSV Turismi- ja Ekskursiooninõukogu ühiskondlik aseesimees, Matka- ja Orienteerumisspordi Föderatsiooni esimees ja aseesimees, ENSV Spordiorganisatsioonide Liidu Nõukogu ja Üleliidulise Turismiföderatsiooni Nõukogu liige jpm.). Peale selle tegeles ta arvukate kokkutulekute ja võistluste korraldamisega ning omandas üleliidulise kategooria kohtuniku nimetuse orienteerumisspordis. Selles valdkonnas tegutsemine oli tollal küllaltki keerukas ja võistluste aluskaardid olid Nõukogude Liidu julgeolekupoliitika tõttu rangelt salastatud.

Oh, küll mõni inimene ikka jõuab!

Aga see pole sugugi veel kõik! Anto on Nõukogude Liidu meistersportlane matkamises.

Nõukogude ajal oli iga sportlase unistuseks hõbedane meistersportlase märk. Eks selline unistus oli minulgi, kuid pidin valima spordiala, mis haakuks minu elukutsega. Ja selleks sai matkamine.Kohatu on mõelda, et märki olnuks lihtne saada. Selleks pidi arvukatel matkadel osalema ja neid juhtima, ja neist vähemalt kaht matka tuli juhtida inimtühjal alal, kus abi ei olnud kuskilt loota.

Mulle meeldib ka matkata. Tõsi, turvalisel Harku terviserajal. Anto ei lase ennast minu vahelesegamisest häirida.

Olime 1971. aastal raskeimal matkal Taga-Baikalimaal, kus ootamatult algasid paduvihmad ja veetase tõusis jõgedes 3–5 m. Raudteeühendus riigi Euroopa ja Aasia osa vahel katkes. Meie aga olime mägedes ja on ime, et me sealt elusalt pääsesime.

Anto Raukas
Elu on võitlus. Taga-Baikalimaal 1971 Foto: erakogu

Palju on räägitud 1960. aastal toimunud noorteadlaste ekspeditsioonist Kamtšatkale. Ka see vormistati sportliku matkana, mis kulmineerus Kalevi lipu viimisega Euraasia mandri kõrgeima vulkaani Kljutševskaja tippu.

 Paljudele tuleb see ilmselt üllatusena, aga ka mina olin noorpõlves väike teadlane. Õpilaste Teaduslikus Ühingus, mille üks rajajatest Anto oli. Küllap hirmutas mind tarkus ja teadmistepagas, mida ma oma eeskujus nägin. Ühesõnaga: teadlast minust ei saanud, kuigi pälvisin kõrge tunnustuse uurimuse eest pealkirjaga „Kujundi struktuurist Gustav Suitsu „Tuulemaas““ (1983).

Anto, sport ja teadus? Palju on neis paeluvates valdkondades ühisosa?

Sporti jälgivad miljonid, teaduse jälgijaid on tunduvalt vähem.

Teadlase tegevus toimub laborites. Nähtused ja terminoloogia on miljonitele raskesti mõistetavad. Teadlane on tagaplaanil vaid avalikkuse ees, oma tunnustuse saab ta sellegipoolest.

Teadus ja sport ei olegi nii erinevad, kui esmapilgul tundub. Mõlemad tegutsevad kõrgema tulemuse nimel, mõlemad nõuavad intellekti. Seega tasub mõlemal teineteisest mõõtu võtta.

Anto, mida on sport sulle andnud?

Palju sõpru ja karastust rasketeks ekspeditsioonideks. Öeldakse, et varem oli muru rohelisem ja taevas sinisem. Ehk see nii ei olnud, kuid sport oli tollal ausam ja praegusest populaarsem.

Nii pessimistlikult lõpetada ei tahaks. Akadeemiku lemmikdistants oli 1500 m. Olen kindel, et Antol on veel mitu kurvi võtta ja lõpuspurt alles mägede taga.

Tekst: Mart Soidro

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*