Jaan Toomik: „Olen tõesti seda meelt, et terves kehas on terve vaim“

Jaan Toomik
Foto: Rauno Volmar / Ekspress Meedia /Scanpix

Eesti Kunstiakadeemia professor Jaan Toomik (57) on laia haardega mees. Ekspressiivne maalija, video- ja installatsioonikunstnik, filmirežissöör… Paljude kriitikute arvates on Toomik rahvusvaheliselt tuntuim ja samas kindlasti ka kõige rohkem kohalikku poleemikat tekitanud tänapäeva kunstnik Eestis. Kunstiakadeemia maali õppetooli juhataja kätes on haaret – ja nagu allpool selgub, ka jõudu!

Ühel kargel septembrikuu hommikul saame Jaan Toomikuga kunstiakadeemia uues hoones kokku. Üldjoontes on ta selle majaga muidugi rahul. Vaid üks asi kriibib suurvaimu hinge.

Kahju, et selles uues majas pole võimlat. Kohta, kus tudengid saanuks puhastuda ja mõtestuda.

Väga lihtne – et mitte öelda libe tee – oleks vastandada kultuuri ja kehakultuuri. Loojat, kel on kõik peas, ja rammumeest, kelle jõud lõppeb õlgade juures. Üks on ateljees ja molberti taga, palett käes ja barett peas; teine pingutab metallikõlina saatel jõusaalis biitsepsit, jalas liibuvad püksid ja silmis äraolev helk.

Nojaa, nii ilmekaid kujusid me tavaelus tihti ei kohta. Pealegi ei välista üks tegevusvaldkond teist ning nagu me alljärgnevas loos teada saame, need isegi täiendavad teineteist.

Olen tõesti seda meelt, et terves kehas on terve vaim.

See mõttetera kuulub Juvenalisele, Vana-Rooma luuletajale, kes elas aastatel 60–127. Muide, Juvenalis oli mees, kes piitsutas ülemkihtide pahesid ja moraalitust, aga see selleks.

Liigume parem ajas kaks tuhat aastat edasi. Õigemini pool sajandit tagasi, mil väike Jaan Tartus kaela kandma hakkas ja koos arstiteaduskonna lõpetanud vanematega Haapsallu kolis.

Lasteaias sai ta sõbraks Vaiko Vooremaaga, hilisema neljakordse Euroopa meistriga jääpurjetamises, kes 1980. aastal Tallinna purjeregatil olümpiatule süütas. Pikka liugu nad koos seal Läänemaal siiski ei lasknud, sest erinevalt Vaikost armastas Jaan Haapsalu lahel hoopis hokit mängida.

Jäähoki oli ju väga populaarne, aga eks sai kõiki alasid jälgitud ja võimaluse korral ka ise proovitud.

Viimasel ajal on Eestimaal tavaks saanud, et kui vahetub aastaaeg, siis vahetub ka pealinn. Haapsalu on seevastu meie vehklemispealinn olnud juba ligemale 70 aastat. Vähemasti 1950. aastast alates, kui seal alustas kehalise kasvatuse õpetajana ja vehklemistreenerina tööd Endel Nelis (1925–1993).

Neljandas klassis pandi kõik õpilased vehklema. Mina tegelesin floretiga. (Naerab.)

Teadmiseks noorematele spordisõpradele koduvabariigis: florett on üks kolmest vehklemisliigist epee ja espadroni kõrval, kus kasutatakse kerget ja painduvat relva ja kus punkti saamiseks tuleb torge sooritada torso piirkonda.

Aga vehklemine mulle ei sobinud ja seetõttu läksin kergejõustikutrenni. Minu kõige tugevamad alad olid kaugushüpe ja pallivise.

Kas sa tulemusi mäletad?

Kaheksandas klassis hüppasin kaugust 6 meetrit ja palli viskasin ligi 90 meetrit.

Kaugushüpe kaugushüppeks, hüppasin minagi selles vanuses kuue meetri alla. Aga 90 meetrit palli visata? Selleks peab olema ikka väga hea käsi!

Aga kui ametlikest saavutustest rääkida, siis võitsin viiendate klasside üle-eestilise 600 meetri jooksus esikoha.

Seega tunnustati Jaan Toomikut esimest korda juba 1974. aastal. Möödus veerandsada aastat ja muutus riigikord, ja ta sai järgmise ergutava tunnustuste osaliseks – kõigepealt Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1999), siis Balti Assamblee preemia (2003) ja Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2008).

Vasakult Ants Juske, Jüri Ojaver ja Jaan Toomik
Vasakult Ants Juske, Jüri Ojaver ja Jaan Toomik Foto: erakogu

Üheksandas klassis tekkis Toomikul kunstihuvi ja sport jäi tagaplaanile. Aga selleks ajaks oli tal korralik füüsiline põhi, millest oli kasu ka Vene sõjaväes. 1981.–1983. aastal valvas ta pommiladusid ja laadis laskemoona Afganistani suunduvatele rongidele.

Seal oli raske füüsiline töö, aga käed olid mul tugevad. Võitsin väeosa granaadiviskevõistluse ja sain linnaloa. Samal ajal esines juhuslikult Volgogradis Magnetic Band. Käisin neid kuulamas ja sain nostalgilise laksu – eranditult kõik laulud olid eesti keeles!

(Meenutab kooliaega.)Olin füüsiliselt aktiivne poiss. Elementaarsel tasandil oskasin kõiki spordialasid, aga mille järele lausa nälga tundsin ja mida mulle teha meeldis, oli jalgpall.Kuna Haapsalus ei olnud jalgpallitrenni, sain oma kirge rahuldada üksnes hoovis palli taga ajades.

Kes olid sinu eeskujudeks?

No ikka sellised vanad tegijad: Pele (1940), Eusebio (1942–2015) ja Beckenbauer (1945).

Mul ei olnud ju treenerit, kes oleks juhendanud, aga ma arvan, et mul oli selle asja peale annet. Vanaisa, kes mängis enne teist maailmasõda Narvas, õpetas mulle esimesi nippe ja ta leidis, et minust võiks asja saada.

Aga ma unistasin suurelt!

Eriti neljandas klassis, kui mul oli reaalne võimalus koos emaga neljaks aastaks Brasiiliasse elama minna. Ema õppis portugali keelt ja plaanis minna õppima Lumumba-nimelisse Rahvaste Sõpruse Ülikooli. Aga siis muutus poliitiline olukord ja arstipraksisest ei saanud asja.

(Nukralt.)Brasiilia poistega ei õnnestunudki mul mängida…

(Rõõmsamalt.)Aga rahvusvahelise jalgpalliga seondub mul veel üks huvitav detail. Veetsin oma suvevaheajad maal Taeblas. 1970. aastate keskel toodi sinna volgasakslased kohanema. Jõudsin nendega vutti mängida, enne kui neil lubati Lääne-Saksamaale minna. Hästi mängisid!

Jalgpalliplatsil on Toomik olnud ründaja.

Ääre- või tipuründaja. Agressiivne ja kirglik mängija. Nendel positsioonidel mängijal on vaja kiirendust ja plahvatuslikku jõudu. Ja kärsitu nagu ma olen… (Naerab.)

Muide, 1995. aastal registreeriti Tallinnas jalgpalliklubi FC Boheem. „Seal on trenni teinud Ants Juske, Hans H. Luik, Jüri Ojaver, Riho Sibul, Jaan Toomik, Sulev Teppart, Raoul Kurwitz, Jüri Maloverjan, Tarmo Teder,“ kirjutas Vaapo Vaher raamatus „Jalgpall hingede öös“ (2010).

Kas Tarmo Teder oli meeskonna hing?

Ei tea… Ma ei oskagi öelda, kes see hing oli. Aga Tarmo vist pani sellele võistkonnale nime.

„See kestis aastani 1998. Mõte IV liigas pulli tegema hakata jäigi paljaks mõtteks. Polnud treenerit, oma koduväljakut, sponsoreid ega mul enam tahet asja organiseerida. Börs kukkus 1997. aastal kokku, järgmisel kevadel koondati mind Päevalehest, läksin naistest kubisevasse Sirpi, mis oli vutist sama kaugel kui palgaraamat Päikesest,“ tõdes kurvalt meie ühine sõber.

Tarmol on küllap õigus, aga ma ei mäleta, et Riho Sibul oleks trennis olnud. Ja Hans H. Luik käis ka vähe kohal.

Tegite trenni ka või käisite ainult mängudel?

Kaks-kolm korda nädalas tegime ikka trenni ka. Ja talvel harjutasime hallis.

Vanad mehed ja selline vaimustus?

Ilmselt oli see adrenaliinivajadus. Ja arvestama peab, et me ei olnud veel sugugi nii vanad.

Ma käisin veel neljakümneselt suvalistes trennides mängimas. Alles siis sai selgeks, et nende jalgadega enam kaugele ei purjeta.

 Aga arutlegem edasi!Kui kunstnikest moodustaks jalgpallimeeskond, kas siis graafikud ja maalikunstnikud kui peenema töö tegijad võiksid olla tipuründajad ja keskväljamehed?

See on spekulatsioon ja poeetiline mäng. Aga miks mitte?

Ja skulptori koht on kaitses või väravas?

Väga võimalik.

2005. aasta sügisel lõi Tallinna Kunstihoones laineid projekt „Kas te räägite jalgpalli?“, mis arutles mitme kunstivormi keeles jalgpalli fenomeni üle.

„Jalgpall on kunst? Ma hoian muide just jalgpalli käes. Minu jaoks ühendab neid kahte asja mängulisus ja spontaansus. Mõlemat iseloomustab energia. Eristab see, et kunstis võib reegleid rikkuda, jalgpallis mitte. Jalgpall on siiski sublimatsioon kultuuris, selle kaudu elatakse välja kõiksugu kirgi, poliitilisi, rahvuslikke, kultuurilisi, isegi tapahimu,“ väitsid toona (Postimees, 27.10.2005).

See on natukene liialdades öeldud, aga ma ei tagane varasematest sõnadest kunagi.

Kas sul kahju ei ole, et kasvasid üles ajal, kui jalgpall oli varjusurmas?

Ma oleksin kindlasti üritanud jalgpallurina läbi lüüa.

Nii et soodsates oludes oleks meil rahvusvaheliselt tuntud kunstniku asemel hoopis kogu Euroopas teatud jalgpallur?

(Ohkab.) Jalgpalli ümber tekib meeletu energia ja ažiotaaž.

Oled väitnud, et jalgpallist pole sinu maalid ega muu looming inspiratsiooni saanud.

Aga üks sporditeemaline maal mul ikka on. (Otsib arvutist.) Näed, „Kergejõustik“ (2004).Täitsa minu stiilis!

On küll. Ja maalil olevat kuulitõukajat pole raske tuvastada.

Jaan Toomiku maal

Tõeline multitalent, aga see pole veel sugugi kõik! ERKI ajal (1985–1991) käis Toomik neli või viis aastat Priit Kelderi (1945) juures karatetrennis.

Teadmiseks noorematele spordisõpradele koduvabariigis: karatega olid Vene ajal kehvad lood. Mitte et meil ei oleks olnud üleliidulisel tasemel karatekasid, oli ikka. Asi oli nimelt selles, et karate oli mittesoovitavate spordialade nimekirjas – kord lubatud ja siis jälle põranda all.

Aga eks Toomik harrastas seda kunstiõpingute kõrvalt ja rohkem ikka põranda peal. Jõudis rohelise vööni ja palju ei puudunud, et saanuks sinisegi.

Ei näi lõppu tulevat spordialadest, mida maestro oma kuulsusrikka elu jooksul poleks proovinud.

Veepalli pole mänginud, aga ujun päris hästi. Paari kilomeetrit ujuda pole raske, aga ma ei viitsi.

???

Mulle ei meeldi kusagil solgivees teistega koos lodistada…

Mind kutsuti ka hokit mängima, aga see varustuse ostmine… Tonn on varustuse all, aga kui midagi välja ei tule, läheb tuju ära. Pealegi on seda kõike selga tõmmata tüütu.

Oled universaal. Oskad kõiki alasid?

Jaa, aga mitte eriti hästi (Naerab.)

Foto: erakogu

Millega nüüd tegeled?

Rulluisutamisega. Panin uisud sel suvel esimest korda jalga ja kilomeetreid kogunes 200 ringis. Tee minu juurest kuni Rannamõisa kirikuni on väga hea, aga sealt edasi kuni Tabasaluni väga halb. Kohutavalt konarlik ja krobeline. Sõidan vastavalt tuule suunale nii, et tagasiteel oleks taganttuul.

Kalapüügist ei jõudnudki me rääkida.

Spordiala, mida me Tarmoga armastame.

Annamegi lõpetuseks sõna Jaan Toomiku kalapüügipartnerile Tarmo Tedrele: „Vahel tuleb päeva jooksul koguni kümme kilomeetrit kahlamispükstes mööda roostikuääri läbi sammuda ja see annab korraliku füüsilise koormuse. Ent sellest olulisem on tegevuse vaimne külg. Kalapüük on protsess, mille käigus võib täielikult tegevusse süüvida, olla sada protsenti asja sees, minetada kõik oma kunstimõtted ja argimured ning sellele jäägitult pühenduda. Kalapüük lülitab inimese hooti täiesti teisele lainele, millel pole selle ilma muu tegevusega enam seost, ja aju töötab siis vahetult kooskõlas sind haarava protsessiga.“

Tekst: Mart Soidro

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*