Jätkame artiklisarjaga, mille eesmärk on anda nõu nii algajale treenijale kui ka neile, kes otsustavad end pärast pikemat pausi uuesti liigutama hakata. Seekord räägime treeningvarustusest.
Tänapäeval kuuleme sageli ütlust: „Ei ole olemas halba ilma, on vale riietus/varustus!” Neis sõnades peaks sisalduma piisavalt palju tõtt, et motiveerida inimest rohkem mõtlema ja tunnetama. Vaid ennast mugavalt tundes saame ükskõik missugust ilma ja treeningutingimusi nautida.
See põhimõte kehtib mis tahes spordiala harrastades, ent kuivõrd jooksmine on kõige A ja O, keskendugem peamiselt sellele. Joosta saab ju peaaegu igal ajal ja igal pool, sõltumata ilmast ja maastikust. Oluline on vaid osata valida võimetekohased tingimused ja vastavalt sellele riietuda.
Paljajalu või mitte?
Foto: Shutterstock
Tennised, ketsid, botased ja jooksutossud on kõik viimase sajandi leiutis. Suurema osa oma eksistentsist on inimene liikunud ringi paljajalu või kandnud jalgade kaitsmiseks külma ja keerulisemate maastikutingimuste eest nahast või taimsest materjalist valmistatud jalavarje, millel puudusid enesestmõistetavalt kõik kaasaegsele jalatsile omased pehmendused ja toestused. Seda kõike polnud ju vaja, kuivõrd vanasti liiguti valdavalt pehmel pinnasel. Liigeste ja kõõluste tervist ohustavad asfalt ja betoon tulid meie igapäevaellu palju hiljem – paralleelselt sisepõlemismootorite ajastuga, ja kõige selle pärast peab tänapäeva teadlikult sportiv inimene eneselt sageli küsima, kus ja kuidas oleks jalgu säästvaim treenida ja mida jalga panna.
Et paljajalu jooksmine on jalgadele kõige loomupärasem liikumisviis ja noore inimese liigeste-kõõluste arengu seisukohast hea, näitab kas või Lõuna-Aafrika vabariigi rahva komme joosta kuni 16. eluaastani isegi võistlustel paljajalu. Neil on selleks puhuks ehitatud lausa spetsiaalsed murukattega staadionid. LAV-ist on tulnud terve hulk väga häid sprintereid, iseäranis just 400 m tõkkejooksus – sprindialal, mis koormab jalgu enim –, samuti mailereid. Näiteks LAV-ist pärit kahekordne murdmaajooksu maailmameister Zola Budd jooksis paljajalu isegi moodsal staadionikattel, sõltumata konkurentidest, kes kõik naelikuid kandsid. Suurtest nimedest mäletame ka Etioopiast pärit Abebe Bikilat, kes paljajalu lausa maratone jooksis ning sedasi ka olümpiavõitjaks tuli, või näiteks Keeniast pärit Christopher Koskeid, kes paljajalu ja olematust tõkketehnikast sõltumata 1999. aastal Sevillas 3000 m takistusjooksus MM-tiitli noppis.
Ka meie kestvusjooksu ajalugu mäletab seltskonda noori, keda düünipoisteks kutsuti. Neile meeldis väga liivaluidetel treenida ja, mis veelgi parem, see tõi ka edu ning paljud neist said hiljem sportlastena tõsisteks tegijateks. Küllap seepärast on nimetatud meetod saanud ka osaks hilisemate põlvkondade ettevalmistavast treeningtsüklist. Samas seab Eesti inimese looduslapse kombel jooksmisele piirid kliima, sest paljajalu rannas või staadionimurul saab siinmail lipata vaid kõige soojemal ajal, muul osal aastast tuleks aga kindlasti midagi jalga panna.
Üleriietuse arengust
Sarnaselt spordijalatsitega on ka riided ainuüksi viimase paarikümne aastaga teinud läbi tohutu arenguhüppe ja mõningad hilbud, mida veel möödunud sajandi 90ndatelgi asendamatuks peeti, on tänapäeval ajalukku kadumas.
Üheks selliseks näiteks on nailonist valmistatud kiledressid, mida ei kantud varem mitte ainult soojendust tehes. Külmal ajal väljas treenides joosti või suusatati nendega sageli kogu treeningu aja. Vaid see, kes kilekates treeninud, teab, kui higised olid trenni lõpuks kõik ülejäänud riided, mis nende alla jäid. Kunagised suusatajad meenutavad sageli ka aegu, mil nad oma suusakostüümide esikülje ajalehti täis toppisid, et riietust tuulekindlaks muuta. Enam pole seda aga vaja, sest spetsiaalne nn windstopper-kangas peab ebamugava tuule kinni. Kaasaja spordiriietuse valmistamisel mõeldakse palju enam materjalide efektiivsuse peale. Täna külmas treenivat sportlast nähes võib esimesel hetkel lausa tunduda, et ta on liiga õhukeselt riides, tegelikult on tal aga seljas mitu kihti spordirõivaid, mis hoiavad sooja ning peavad tuult ja vett. Ajad, mil kõik ootused ja lootused vaid ühele riidekihile pandi, on juba ammu minevik. Ka on kaasaegne spordiriietus tunduvalt liibuvam ja mahult väiksem, kasutegurilt aga oma eelkäijatest oluliselt tõhusam. Jahedal perioodil treenides kantakse nüüd kõige all sooja spordipesu, mis jääb kuivaks ka tugeva pingutuse ajal, samas kui kogu higi liigub välimistesse kihtidesse ja vähehaaval väljub sealtki. Sooja pesu peal kantakse spetsiaalsetest kangastest sooja hoidvaid ja hingavaid riideid ning kõige peal riideid, mis on tuulekindlad ja sõltuvalt spordialast ka rohkem või vähem vetthülgivad.
Liibuvad materjalid torkavad silma iseäranis soojemal ajal treenides. Kehakuju järgivates riietes on kergem treenida, kuna need on aerodünaamilisemad, nendega on lihtsam erialast tehnikat sooritada, samuti kaob võimalus kuhugi takerduda või kinni jääda, nagu võib tuulega juhtuda sportimise ajal lehvivaid riideid kandes. Pole kahtlustki, et puuvillased, linased ja villased kangad on muidu head ja nahasõbralikud, kuid tõde on seegi, et higistades tunnete end märksa mugavamalt spetsiaalselt sporditegemiseks mõeldud rõivaid kandes.
Kasutatud või uus?
Sõltuvalt spordialast võib varustus olla niivõrd kallis, et algajal pole mõtet enesele kohe kõige uuemat ja uhkemat eksemplari soetada. Nii näiteks on ratturite, surfarite või murdmaa- ja mäesuusatajate ning lumelaudurite puhul tavaline, et kasutatud varustus pannakse odavama hinnaga uuesti müüki ja suure tõenäosusega leiavad need ka uue omaniku. Küsimus on vaid selles, mida tasub kasutatuna osta ja mida mitte. Kui näiteks kasutatud profiratas, puri, surfilaud ja suusad võivad kiiresti kaubaks minna, siis surfari kalipso või ratturi ja suusataja korduvalt läbihigistatud riietus enam mitte. Kui, siis vaid sentimentaalse väärtusena ja tipptegija autogrammiga kaunistatult. Iseäranis kehtib see jalatsite kohta ja seda sõltumata spordialast. Väga heaks näiteks on siinkohal hokiuisud, mis mõeldud vaid ühele kandjale. Et uiske jala järgi voolida, töödeldakse neid esmalt lausa spetsiaalsetes ahjudes. Kes kantud hokiuiske proovinud, teab väga hästi, kui ebamugav on nendega uisutada. Huvitav on mõelda siinkohal ka kahevõitlusaladele. Kui näiteks vana ja pehmeks taotud poksikott võib teatud mõttes tuttuuest isegi parem olla, oleks samal ajal mõeldamatu, ja käte tervise seisukohast koguni rumal, hakata kasutama juba kellegi teise läbipekstud kindaid.
Sama reegel kehtib ka jooksujalatsite kohta, kus jalanõu esimese kandja jalakuju järgi ära vajub ja on vähetõenäoline, et keegi teine end neis veel mugavalt tunneks.
Kokkuvõtteks võib täheldada tendentsi: mida rohkem naha vastas on riietus ja kehale ligemal varustus, seda suurem on tõenäosus, et see ostetakse pigem uue kui kasutatuna. Jah, sukeldumise ja surfamise kalipsosid ning ka bowling’u-mänguks mõeldud kingi nagu ka mäesuusasaapaid ja -kiivreid, samuti hoki- ja iluuiske laenutatakse sageli, ent kui inimene plaanib midagi neist endale päriseks osta, valib ta pigem uue. Lõppude lõpuks on see ju ka hügieenilisem.
Kui pooldate paljajalu liikumist
Paljajalu liikujate rõõmuks saab nüüdsest tõmmata jalga ka minimalistlikud jalatsid– nn viisvarvassussid, mis võimaldavad treenida kas või aasta ringi nii, et iga varvas saab olla omaette ja inimene tunneb end justkui paljajalu, samas kui jalgu kaitseb tugev tald. Selliste jalatsitega tuleks siiski treenida vaid pehmel pinnasel, sest neis puuduvad põrutusi vähendavad ja jalgu toestavad omadused, ka eeldab viisvarvassussidega jooksmine, et inimese jala loomulik vedrustus töötab laitmatult, vastasel juhul võib jalgadele liiga teha. Samal põhjusel pole soovitav hakata sääraste jalatsitega ka kohe pikki otsi läbima, iseäranis siis, kui olete kogu oma senise elu kandnud vaid klassikalisi jooksutosse. Paljajalu liikumine on meile ühelt poolt loomulik, teisalt seab see aga liigestele ja kõõlustele suuremad nõudmised ning algaja ja/või ülekaaluline harrastussportlane võiks selliseid eksperimente vältida. Pigem võiks katsetada paljajalu jooksmist esmalt mõõdukalt pehmel rannaliival ja sealgi vähehaaval koormust suurendades.
Kui pooldate klassikalisi jooksujalatseid
Siinkohal tuleks kindlasti jälgida, et jalatsid sobiks kokku nii teie jalgade kui ka eesmärkidega. Küsige eneselt otse, milleks täpselt te jalatseid vajate ja kui tõsiselt treenite. Seejärel suhelge julgelt müüjaga, sest jalatsivalik on tänapäeval väga suur ja tõenäosus on suurem, et ühiselt leiate parima jalatsi. Tänapäeval leiab poest jalanõu pea igale jalatüübile ja kõikvõimalikuks otstarbeks. Näiteks maastikul jooksmiseks mõeldud jalatsid on enamasti sakilisema tallaga, et ebatasasel pinnasel paremini tuge leida, samuti on parimad sellistest jalanõudest kaetud ka vettpidava, kuid hingava GORE-TEX kangaga. Talvel lumes ja libedal jooksmiseks kasutatakse aga autorehvidega sarnaseid spetsiaalseid lamellide või naastudega taldu. Pidage ka meeles, et sisejalats erineb välisjalatsist nagu öö ja päev nii talla kui ka pealse materjali poolest. Omaette jooksujalatsite kategooriaks on ka võistlusjalatsid, mis on hapra välimusega, erakordselt kerged ja tunduvalt õhema tallaga kui ülejäänud jooksusussid. Sõltuvalt jalatüübist tuleks jälgida ka jalatsi sisetoestust, mis aitab jalal anatoomiliselt kõige loomulikumalt liikuda. Kui sisetoestusest ei piisa ja tunnete endiselt jalgades ebamugavust, on soovitav lasta teha endale individuaalsed sisetallad. Samasuguseid sisetaldu soovitatakse teha ka võimalike traumade ennetamiseks.
Tekst: Lauri Birkan
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 jaanuaris
