Ott Kiivikas – Eesti kulturismi müüdimurdja

Foto: erakogu

2016. aasta on kulturist Ott Kiivika jaoks unistuste aasta: ta on Euroopa meister ja MM-i neljanda koha mees, tema elus on uus armastus ja esimest korda räägitakse ilma muigeta, et lihamägede väljanäituseks sõimatud ala esindaja võiks aasta sportlaste valimisel tõsiseltvõetav kandidaat olla.

23 aastat spordis veetnud Kiivikas oskab seda kõike hinnata. Talle läheb korda pealtnäha palju vähesemgi. „Minu jaoks on väga oluline, et sel sügisel olen andnud pikki intervjuusid üleriigiliste tele- ja raadiojaamade sporditoimetustele. See näitab, et minust peetakse sportlasena lugu,” sõnab Eesti kulturismi sünonüümiks kasvanud 39-aastane atleet. „Meelelahutussaadetes ja elu24 portaali veergudel on ka tore figureerida, aga alles nüüd tunnen, et mind väärtustatakse selle eest, mis on mulle endale kõige olulisem.” Kiivika kriitikud porisevad, et toidulisandite müügist elatuv sportlane reklaamib ebaeetiliselt endale kasulikke kaubamärke ja on müünud oma nime erinevatele toiduettevõtetele, kes on turule toonud Oti leibu, kohupiima ja mune. Kiivikas ei häbene tehtut põrmugi, sest kinnitab, et on reklaaminud ainult neid vahendeid, millesse ta usub ja mis teda ennast on aidanud.

„Ma ütleks neile kriitikutele, et sõbrad, ma pean ju millegagi elus ka püsima. Kulturism kui selline ei too mulle ju midagi sisse. Muidugi on turniire, kus auhinnad on rahalised, kuid näiteks Eesti riigilt sain ma alles tänavu oma esimese stipendiumi – 840 eurot. Ja Tallinna linn premeeris mind Euroopa meistri tiitli puhul 2000 euroga. Ma olen selle eest väga tänulik, aga 23 aasta peale pole seda just ülemäära palju.”

Foto: erakogu

Kiivikas ja doping

„Ma oleksin ilma liialdamata kümnekordne maailmameister, kui kõigil tiitlivõistlustel, kus ma olen käinud, oleks olnud reaalne ja toimiv dopingukontroll,” põrutab Kiivikas enesekindlusega, mis ei jäta vähimatki kahtlust sellest, kui sügavalt ta öeldut ise usub. Sama veendunud on ta selles, et piisanuks vaid väikestest nüansierinevustest tema senises elus ja ta ise oleks võinud muutuda samasuguseks valemänguriks, sest noore vabariigi kulturismiringkond, kuhu Kiivikas 1990-ndatel sisenes, oli keelatud ainetest juuksejuurteni läbi imbunud.

„Minu suur õnn on see, et ma olen Viljandist pärit. Kui oleksin kogu elu Tallinnas elanud ja hakanud siin kulturismiga tegelema, siis oleks võinud kõike juhtuda. Noorena oled ümbritsevale keskkonnale ikka vastuvõtlikum. Aga mina tulin Tallinnasse, kui ma olin 20, ning suutsin pea külmana hoida,” selgitab Kiivikas.

Lisaks on Kiivikas püsinud teel tänu alateadlikele hirmudele, mis aastatega on kasvanud elufilosoofiaks, mida ta üritab sisendada oma õpilastelegi. „Mul on kogu aeg olnud kartus kahe asja suhtes: doping ja narkootikumid,” räägib ta ja lisab naerdes, et pitsi seevastu pole ta kunagi sülitanud. „Olen õpilastele samuti öelnud, et võtke parem lõuatäis viina, kui väga vaja läheb. Võib-olla olen ma elanud valesti, aga usun, et minul on täiskarskluse vältimine aidanud maandada end olukordades, kus ma tunnen, et lihtsalt kodus istumisega ma pingetest jagu ei saa.”

Eestis on Kiivikas viimase kahekümne aastaga teinud tohutuid jõupingutusi, et dopingumainest halvalõhnaliseks muutunud kulturismi mainet parandada. Nooremana lubas ta suuri summasid sellele, kes peaks tõestama, et on oma hiilgava vormi saavutanud keelatud ainetega, tänavu andis aga vabatahtlikult vereproovi, et näidata puhta kulturismi võimalikkust. Oti ja tema mõttekaaslaste eestvedamisel on dopingukontroll Eesti tippvõistlustel tavapärane nähtus.

„Alguses oli dopingukontrolli pärast muidugi kisa kõvasti. Vanad tegijad lõugasid, et Kiivika maffia suretab kulturismi välja,” meenutab Kiivikas ja pöördub toonaste muretsejate poole. „Pärast seda surma oleme Eestisse toonud 60 tiitlivõistluste medalit.” Kiivikas tõdeb siiski, et Eesti kulturismi geograafiale mõjus sajandivahetusel ellu kutsutud dopinguvastane võitlus pöördeliselt. „Üheksakümnendatel võidutsesid Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve, Tallinlased olid nende selja taga ning tartlastele jäi osalemisrõõm. Dopingukontrolli kehtestamine viis selleni, et 2010. aastal polnud Ida- Virumaalt enam ühtegi võistlejat. Terve koolkond kadus kaardilt.”

Foto: erakogu

Kiivikas ja Kalmus

Kodustel meistrivõistlustel triumfeerimisest on Kiivika saanud rutiin jaoks. Tänavu sügisel krooniti ta 18. korda absoluutseks Eesti meistriks. Kibedamaid heitlusi pidas Kiivikas Eesti meistrivõistlustel sajandi algusaastail, kui tema suur konkurent oli Marek Kalmus, kes kolme positiivse dopinguproovi tõttu kannab 2009. aastast eluaegset võistluskeeldu.

Kiivikas ei kanna ebaausaid teid kasutanud Kalmuse peale kauna. Mõjub lausa üllatuslikult, et Kiivikas peab Kalmust oma karjääris vahest olulisimaks inimeseks. „Olen kindel, et ilma temata poleks ma seal, kus olen praegu. Sõltumata sellest, kuidas ta oma asju tegi, pani ikkagi just tema olemasolu mind nii palju pingutama. Ütlen ausalt, et tahan täna ka võistlusi võita, aga mul pole isegi maailma mastaabis kordagi olnud teist sellist meest, keda ma tahaks nii väga võita nagu toona Marek Kalmust. Marek aitas mul teha tohutu arenguhüppe.”

Kiivikas on sirvinud toonaseid treeningpäevikuid ja tunnistab, et ta ei julgeks ühelegi oma õpilasele soovitada selliseid mahtusid, mida ta toona enda peal rakendas. „Aga ma arenesin ka meeletult. Just aastal 2003 tegin vormis suure edasimineku, 2004 sain MM-il 5. koha ja 2005 EM-il hõbeda. Tegelikult tegingi ju alles tänavu need tulemused üle.” Kalmuse areenilt kadumise järel saabusid ka Otil seisakuaastad, millest ta on suutnud alles viimasel paaril aastal välja murda. Uue tõusu taga on see, et Kiivikas on peas asjad korda saanud. „Kulturistidel tekib suurusehullustus, kasvatad muudkui lihaseid. Teised ka imestavad, et küll sa oled ikka suur, ja siis läheb mõistus täiesti ära,” selgitab ta ja lisab, et kulturismis ei maksa numbrid, vaid efekt. „Laval ei küsi keegi su kaalunumbreid. Sulle vaadatakse peale ja kui sa tundud suur, siis oledki suur. Aga visuaalne efekt tekib teravuse pealt.”

Kiivikas räägib, et tema jaoks oli arengu mõttes olulisim, kuid emotsionaalselt raskeim otsus vahetada kaalukategooria kuni 90 kg viis kilogrammi kergema vastu. „Tagantjärele olen ennast maapõhja kirunud, et ma seda varem ei teinud. 2003. aastal oli see kaalukategooria esimest korda MM-il kavas ja tehti tugev dopingukontroll, mille tagajärjel põrus kogu − 85 kg kategooria esikolmik. Aga kullale tõusnud mees oli tol ajal vormis, keda ma oleks igal juhul võitnud, kui ma oleks end kategooriasse sisse pressinud. Kuid minul polnud nii palju mõistust ja ma seisin 87-kilosena endast suuremate kollide vahel.”

Foto: erakogu

Kiivikas ja dieet

Kulturismifolkloori üks mahlakamaid müüte on see, et kulturist sööb ainult kanarinda ja rasvatut kohupiima ning vaevleb dieedivaludes. Kiivikas tõdeb, et temalegi pole selline elustiil tundmatu, kuid tema karjääri pikaealisuse üks saladusi on just see, et ta on suutnud ekstreemdieetide tsüklist välja murda.

„Suur osa kulturiste unustab selle, et edu baasi saab sisse teha mitte vahetult enne järgmisi võistlusi, vaid vahetult pärast eelmisi võistlusi. Tihtipeale kaotatakse banketil täielikult kontroll ja lahmitakse tohutult toitu sisse ning see söömaorgia jätkub nädalaid,” selgitab ta. „Kui lõpuks on vaja hakata alla võtma, kaotatakse hullu dieediga lihaseid. See kõlab karmilt, aga edu võti on dieedi jätkamine pärast dieedi lõppu.”

Mõistagi ei ürita Eesti parim kulturist teha saladust, et selles valdkonnas on omad vitsad teda piisavalt peksnud. Tippseltskonnas on tavaline võistluseelse kaalumise ja võistlusjärgse banketi vahelise kahe päeva jooksul kogutud kaheksa lisakilo. „Kui siis ikka kitsam särk kaasas on, pole enam lootustki, et see õnnestub banketile selga panna.” Kiivika ekstreemseim kogemus pärineb 2004. aasta Moskva MM-ist, kui temaga samas kaalukategoorias võistles mehemürakas, kelle kaalunumber oli võistluste eel 89 kg. Nädal hiljem kohtas Kiivikas tegelast Ukrainas ega uskunud oma silmi.

„Läksime sauna ja ma lihtsalt ei tundnud seda tegelast ära. Palusin tal saunakaalule astuda ja tulemus oli 112 kilo,” meenutab Kiivikas muigega. „Kuna rasv ei talletu nii kiiresti, oli tegelane lihtsalt nii paiste läinud, et minu kõrval seisis täielik koll. Nädal varem olime täpselt samas mõõdus. Mõistagi ei nähtud seda tegelast pärast enam ühelgi võistlusel.”

Foto: erakogu

Kiivikas ja naised

Ott Kiivikasel on purunenud kaks abielu. Mullu lahutas ta Ukraina fitness’i-tipust Natalia Nazarenkost, kes lõi Eestis fitness’i-koolkonna, mille viljad praegu väga magusalt mekivad. Tänavu võitsid Eesti fitnessistid kolm maailmameistritiitlit. Aga ikkagi − tippsport ja eraelu? Kas esimese tõttu on Kiivikal tulnud teise pealt lõivu maksta?

„Ei ole, ausalt! Natalia oli ju ise ka tippsportlane, nii et tema puhul ei saa sport kuidagi probleemide tekitaja olla. Mul ongi olnud huvitav ampluaa. Olen koos elanud spordipõlgurite ja absoluutse maailma tipuga. Äärmused ei ole vist ikka head,” ütleb Kiivikas ja loodab, et on vigastest õppinud. „Ma olen alati üritanud oma eluperioode ja erinevate asjade koosmõju analüüsida. Kui eelmisel aastal abielu purunes, siis oli mul tervikuna väga raske aasta. Nüüd on mul uus armastus ja ütlen ausalt, et õnne foonilt teeb inimene imet.”

Kiivikas räägib, et tal on eelmiste elukaaslastega säilinud head suhted, mille tõestuseks on seegi, et kahe tütrega saab mees suurepäraselt läbi. „Huvitav on see, et suhelda ma naistega oskan, aga koos elada nagu ei oskaks,” imestab Kiivikas. „Ma ütlen ausalt, et kui suhtes on asjad korras, siis suudan ma probleemideta truu olla. Aga selge on see, et kui mingid asjad on juba halvasti läinud, siis ma olen tüüp, kes annab ise ka kuskilt järele. Ütlen ausalt, et lihtsalt ei jaksa neid naisi enam kogu aeg vahetada,” ohkab Kiivikas ja loodab siiralt, et tema praegune suhe jääb püsima. „Lapsed jäävad ju ka igale poole maha. Vanus tuleb peale ja tunnen, et oleks äkki aeg leida inimene, kellega olla elu lõpuni koos. Ma tean inimesi, kes on suutnud esimese armastusega elu lõpuni koos olla. Tahaksin minna nende juurde lausa õppima, sest ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas see võimalik on.”

Foto: erakogu

Kiivikas ja kulturism

Kui keha püsib ka edaspidi ühes tükis, seisavad Kiivikal ees head aastad. „Juba praegu olen jõudnud tasemele, kus tuleb vormi hoida, võistlustel kohal käia ja häid kohti noppida,” sõnab ta ja lisab, et füsioloogiliselt peaks olema 45. eluaastani võimalik veel edasigi areneda.

See tähendaks veel vähemalt kuut aastat tippspordis. Miks mitte! Kiivika sümbol on juba praegu paisunud nii suureks, et ta pole enam ammu lihtsalt Eesti kulturist. Kiivikas ongi Eesti kulturism. „Minu suurim õnn on olnud see, et ma olen tõesti saanud tegeleda sellega, mis mulle meeldib. Tänu treeneritööle, koolitustele ja toidulisandiärile on sellest hobist õnneks saanud ka mu töö,” rõõmustab Kiivikas.

„Minge küsige tänaval inimestelt, millal oli viimane päev, kui nad ei tahtnud tööle minna. Ma arvan, et enamikul tuleb neid päevi tihti ette. Minagi olen endalt omal ajal teisi töid tehes küsinud, miks ma seda teen. Kui olin piisavalt palju küsinud, siis küsisin järgmise küsimuse: kas ma midagi muud ei oska? Õnneks selgus, et oskan küll.”

Tekst: Taavi Libe
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 detsembris

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*