ajakirja Toetavad

Suvi on loodud järvejooksudeks

2017HarkuStart

Mai oli minu jaoks täielik jooksupidu, kui arvestada, kui mitmele spordiüritusele ma lippama jõudsin. Üks võistlus, millest osa võtsin, oli DFDS järvejooksude sarja esimene etapp – 46. jooks ümber Harku järve.

DFDS järvejooksud on Stamina korraldatavad jooksuüritused, mille raamesse kuulub neli jooksu. Hooaeg algaski 6,6 km jooksuga ümber Harku järve, juulis on ees ootamas 10,7 km rada ümber Pühajärve ja 16,9 km pikkune ring Saadjärve kallastel. Sari lõppeb augusti lõpus Tallinnas, kus saab joosta ümber Ülemiste järve ja sellega läbida 13,8 km marsruudi.

Mõtlesin sel aastal katsetada mõningate uute jooksudega ja järvejooksude sari oli just selline, mis tundus teistsugune ja huvitav. Emotsioone nii Harku rajale mineku eel, rajal kui ka pärast tagasi vaadates oli palju – nii negatiivseid kui positiivseid. Kuigi ma olin enda arvates jooksu kohta kogu info kodus üle vaadanud, tuli minu jaoks suure üllatusena enne starti teavitus, et rajal ei ole ühtegi joogipunkti. Kuna oli päikesepaisteline päev ja ma ei ole väga kuuma ilma sõber, kui asi puudutab jooksmist, siis olin oma 10–15 minutit paanikas, mida ma nüüd teen.

Õnneks rajale minemata siiski ei jätnud, läksin lihtsalt oma veepudel näpus. Sellest hoolimata sain raja läbitud väga mõnusa enesetunde ja enda jaoks hea ajaga. Mida kilomeeter edasi, seda enam see rada mulle meeldis, ning nägin algse suure ja ainukese miinuse (veepunkti puudumise) kõrval palju plusse, miks sellele rajale võiks veel ja veel jooksma tulla.

Maris
Maris

Rada meeldis mulle väga, sest see oli hästi mitmekülgne – oli raskemaid ja kergemaid lõike, samas tõusu-langust väga polnud ja sai nautida erineva maastikuga jooksu. Raja tegi lihtsamini läbitavaks ka see, et hulk lõike oli puude vahel ja sai joosta päikese eest varjus. Need lõigud, mis tuli päikese all joosta, olid sellise suunaga, et enamjaolt päike otse näkku ei säranud. Minusugusele, kes kuumas ja päikese all joosta ei armasta, oli see väga suur boonus.

Ka korralduse poole pealt jäi silma ühtteist head. Enne jooksu kuulsin mõne tuttava käest, et rada ei olevat kõige paremini eristatav. Mina igavese ma-eksin-ära-paanitsejana veidi põdesin, aga selleks polnud üldse põhjust. Rada oli väga hästi märgistatud ja keerulisemate kohtade peal olid olemas suunajad. Meeldis ka see, et rinnamärk ei tulnud ümbrikus, vaid anti lihtsalt kätte. Polnud muret, kuhu ümbrik sokutada, ja hunnik prahti jäi tekitamata.

Väga meeldis ka see, et kaugemalt tulevate jooksjate peale oli mõeldud ja parkimine oli tasuta, ehkki see info oleks võinud kuskilt varem leitav olla. Me saime sellest juhuslikult teada ja muidugi siis ka kasutasime seda võimalust. Tasuta olid ka lastejooksud, kus meie lapsed sel aastal haiguse tõttu ei osalenud, aga järgmisele sarja jooksule üritame nad ikka kaasa võtta. Lisaks sai tervel sarjal osalemise eest tasuta järvejooksude särgi.

Ilmselt ei ole ma ainuke, kes seda rada, üritust ja jooksu üldiselt väga heaks hindab. Marathon100 kodulehe järgi sai Harku jooks osalenutelt ääretult kõrge hinnangu 9,16 palli 10-palli skaalal, ootan juba huviga sarja järgmisi jookse.

Tekst: Maris Huopolainen

Fotod: Sportfoto.com / Priit Maisalu 

Maris on 28-aastane kolme lapse ema, kes peab väikest viisi võitlust kaalunumbriga. Appi tulevad sport ja tervislik toitumine. Marise tegemiste kohta saad rohkem lugeda tema blogist.

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*