ajakirja Toetavad

Abelid – suusapõlvkondade innustajad

Abelid

Eestimaa suusa- ja spordisõpradele ei ole Erna ja Herbert Abeli nimed kindlasti mitte tundmatud ja leidub neid õnnelikke, kes selle sportliku paari õpetusi omal nahal tunda said ning seda tänini heldimusega meenutavad.

2015. aasta suvel, kui kohtusime legendaarsete suusaõpetajate Erna ja Herbert Abeli õpingu- ja treeningurühmadesse kuulunud kaaslastega, keeras jutt kiiresti ühe tõdemuseni – kas teate, sõbrad, et 19. detsembril (2015) täitub ju 100 aastat Erna sünnist ja 2016. aasta maikuu 13. päeval lööb ka Herbil (Herberti üldtuntud nimi) ette sama suur sünniaastapäev … Tõdesime koos, et ees on ootamas ju lausa sajandiga seotud sündmused, kus kahe märkimisväärse tähtpäeva vahele jäävad veerandsada nädalat peaks pakkuma lausa terve talvetäie suusatamist ja küllap siis ka tavalisest enam mõtlemist oma endistele (suusa)õpetajatele.

Abelid
Pilt on tehtud 13.mail 2016 Abelite -100 ürituste raames Herbert Abeli sünnpäeval, kus omaaegsed suusakuulsused Ann Karu – Tamm ja Erika Vadson – Roger näitasid Tartu noortele suusatajatele, et ka selline puudesaagimine aitab sitkemaks ja tugevamaks saada.

Meenutusväärset on palju

Millalgi vastu sügist sündis ka nüüdseks kenasid hetki, kokkusaamisi ja meenutusi tekitanud ettevõtmiste sari koondnimetusega Abelid 100. Algatuseks peeti Erna Abeli sünnipäeval erialatund tema kauaaegses töökohas, Tartu ülikoolis. Vabas suusaveebis www.suusatades.weebly.com aga nägi talve jooksul ilmavalgust 30 endiste õpilaste kirjutatud meenutuslugu. Just Tartu maratoni eelõhtul avati aga Tartu linna esindusstendidel kena näitus ja Eesti Post ilmutas ka teemakohase tervikasja –Abelid 100. Samuti valmis Eesti Spordimuuseumil püsinäitusele eksponaatidele lisaks n-ö ringnäituse variant, mis on jõudnud esitlemiseni väga paljudes (ka Abelite elutööga seotud) paikades ja üritustel.

Abelite mälestuseks avati ka nende nimeline pink
Abelite mälestuseks avati ka nende nimeline pink

Tõsi, kõige vähem jagus mullu talvel kahjuks aga just seda korralikku, juubeliväärilist suusatamise võimalust, nii et tagatipuks jäi sõitmata isegi 44. Tartu maraton, mille üheks omaaegseks ellukutsujaks oli ju ka Herbert Abel. Küll sai aga teoks traditsiooniline Swedbanki ja ERR-i noorte suusasari, kus vanuseklassi võitjatele anti üle Abelite õpilaste eriauhinnad.

Kuigi talve esimese poole lumeolud olid nadivõitu, ei takistanud see samas muudel meenutamistel end lahti kerida …

Milles seisnes Abelite innustus?

Erna Abel
Erna Abel

Eks olen isegi sel teemal üsna sageli arutlenud, seda enam, et 1964. aastal ülikooli minnes sai Erna Abelist ka minu eriala õpetaja, mis tähendas sisuliselt ikkagi sisenemist kogu Abelite suusapere tegemistesse. Tuleb tunnistada, et nagu paljude omaaegsete õpetajate puhul tavaks, ei läbe me ju vahetu kokku puutumise ajal eriti nende taustu uurida. Palju muud ja just hetkeolukordade kiire vaheldumine kaaluvad kogu selle õpetajate taustatundmise üle. Aga eks siis hiljem, nagu nüüd Erna ja Herbert Abeli juubeli puhulgi, hakkad erinevaid fakte teada saades aduma, mis ikkagi oli kõik see, mis neist nii väljapaistvad õpetajad/treenerid tegi ja nende innustuse ka meisse edasi süstis.

Üha enam uurima hakates avaneb nende elukäigus rohkesti ka sellist, millest siis lihtsalt ei räägitud, sest nii oli teatud aegadel parem ja turvalisem. Kuid ega kõik see varasemalt (enne sõda) kogetu, nende endi tormilistel kujunemisaastatel saadu Erna ja Herbi hingest ja hoiakutest siis kuhugile kadunud …

Kui vestlesin Abelid 100 meenutuslugude kirjutajate, Abelite endiste õpilastega, rääkisid näiteks kunagised Urvaste koolipoisid Heino Jeret ja James Paal, millised olid tollal need veel enne sõda Urvaste koolis tööle asunud noored õpetajad Erna ja Herbert. Uskumatult köitvad ja imetlemisväärsed, eeskujuks ja innustajateks väga erinevates ettevõtmistes selles toonases kaunis ja tegusas Võrumaa kandis. Muidugi tuli Herbertiga Urvastesse kaasa suur suusainnustus, mille ta oli külge saanud Rakvere Seminaris õppides Eesti ühelt tuntumalt suusakuulsuselt Theodor Andressonilt. Peatselt „nakatus” sellesse Erna ja õige varsti ka kogu Urvaste kooli lastepere. Terve nende kool suusatas ja isegi nii agaralt, et ka ühe endise selle kandi mehe, kauaaegse EPA suusatreeneri Tõnu Luige sõnul olnud kohalik kirikuõpetaja lausa mures, et inimesed olla pühapäevase kirikus käimise asemel nüüd äkki hoopis enam suusaraja valinud.

Aga Abelite energiat voolas Urvastes millesse vaid, olid selleks siis Erna tantsutunnid või teatritegemised, Herberti viiulimäng ja mandoliiniorkestri juhtimine või isegi opereti tegemine, kuid domineerivaks kujunes lõpuks ikkagi sportimine, seda mis tahes vormis ja ettevõtmistes. Ning siis mindi taas kogu kooliga kuhugile, õpetaja Herbert kõige ees.

Täielik pühendumine

Kui siis 1939. aasta jaanilaupäeval Urvaste kirikus abielluti, ei arvanud Erna ja Herbert noorte ja innukate õpetajatena, et järgmised eluaastad nii pööraseks kujunevad. Paljudest toonastest tegemistest tuli peatselt olude sunnil lahti öelda, vähemalt mitte neist nii palju rääkida. Alanud okupatsioonikord nõudis oma, milles kindlasti oli ka neil kahel noorel õpetajal oma tõekspidamiste vastu mineku sundust. Ehk päästis neid, nagu paljusid teisigi nende saatusekaaslasi enese „uputamine” sporti ja hiljem juba sellega seotud ameti õppimine. Kogu sõjajärgne Eesti sport saigi nii Abelite kui teiste kaasteeliste, Tartu õpingukaaslaste suureks ja märkimisväärseks elutööks, oma veidruste ja äärmuslike ettekirjutustega, kus aga teisest riigikorrast tulnud inimeste endi suhtumine sportimisse ja treenimisse kandis siiski hoolimata kõigest täieliku pühendumise märke. Ning see viimane põhimõte oligi ilmselt ka Abelite suusakoolkonnas ilmnenud innutuse alustalasid. Seda kogesin ise ja seda toovad esile ka arvukad endised õpilased.

Plastikrada TRÜ staadionil 1969, ees Ann Karu, Ingrid Mägar, Arvo Kütt.
Plastikrada TRÜ staadionil 1969, ees Ann Karu, Ingrid Mägar, Arvo Kütt.

Nurgakiviks mitmekülgsus

Kui loed Abeli suusakoolkonna eri põlvkondade meenutusi ja püüad neis ühiseid põhimõtteid leida, tulevad ette ikka ühed ja samad märksõnad. Sportimise poolelt võiks ju nagu ette kujutada, et nende suusatrennides käis päevast päeva ainult üks suusatamine ja veel kord suusatamine. Kaugel sellest! Ette võeti hoopis ka palju muud laste mitmekülgseks arenguks vajalikku. Seda ka Abelite kasutatud teed kinnitavad näiteks eri põlvkondades kasvanud Agnes Adamson-Levandi ja Rutt Rehemaa-Šmigun. Paljud teisedki kasvandikud lisavad, et võimlemise, jooksu, pallimängude, orienteerumise, sõudmise ja pikkade matkade ning peitusemängudeta poleks neist nii häid suusatajaid saanud. Ka mäesuusatamise oskus, mis praegugi, äärmiselt kiiretel radadel mõne tipptegija kirstunaelaks saanud, tuli seal, omaaegsetes Abelite trennides kätte saada. Oma osa sellesse andis hiljem ka Abelitega koos töötanud suurepärane noortetreener Agnes Nopasson. Lisaks tehti veel ühist metsatööd, radade niitmist, ehitamist, aga ka tavalist igapäevanokitsemist oma Ruusa suusabaasis, kus tuli ju ise kõik luua. Lisaks veel sauna kütta, toitu teha ning korda ja puhtust hoida … Ja muidugi need Herbi pikad õhtused jutuajamised väga erinevatel teemadel, mida nii Erna, kuid sagedamini ikka Herbi lausa spontaanselt ning heast ja sobivast õhkkonnast tekkinult ette võtsid.

Võimlemine Oa tänava aias (1)
Võimlemine Oa tänava aias

Elu kees

Veel torkas Erna ja Herbi Abeli juures silma see pidev ja lõputu tegutsemistahe või, nagu praegu moodsalt öeldakse, elu kees Erna-Herbi kodus Tartus Oa tänavas või ka Ruusal lausa ööpäev läbi. Lastel kulus Abelite juures olemisele vahel lausa terve päev ja et enamik trenniskäijaid oli pärit siitsamast Supilinna kandist, teadsid ka vanemad, et nende lapsed on seal kindlas ja turvalises kohas. Oli tuntud tõde, et kui lapsed on Abelite juures, siis on süda rahul. Hiljem, juba järgmiste põlvkondade puhul ilmnes, et kunagised trennis käijad tahtsid ka oma lapsed samasse kohta, ikka nendesamade õpetajate käe alla sportima panna ning eluks vajalikke põhimõtteid järgima suunata.

Kui nüüd neid erinevaid ja peamiselt ikkagi raske igapäevase eluoluga aegu veel meelde tuletada, siis imeline oli ikkagi see Erna-Herbi korraldamisoskus, kus alati oli trennitulijal pesemiseks soe vesi, laagrites aga toit laual ja magamiskoht olemas. Viimane oli alguses ikkagi vaid telgis või heintes, alles hiljem, tulemuste paranedes tekkis võimalus oma voodile või isegi toale pretendeerida. Kergelt see kõik ei tulnud, aga nagu ikka – Abelite pere pühendumus oli laialt teada ja ikka leidus neid, kes väiksemagi võimaluse puhul neid toetama asusid. Herbit tundis kogu Tartu ja teda taheti igati aidata. Naljaga pooleks võib öelda, et tema aitajate skaala ulatus lahkest naabriperest kuni Tartu sõjaväelennuvälja pomodeni, kellelt saadud väga erinev abi laskis Abelite suusakoolkonnal siis toimetada.

Omamoodi Abelite „lasteks”, kes samuti sealset soojust ja hinge tunda said, olid ka paljud Tartusse õppima tulnud tudengid, kelle hulka kuulus nende ridade autorgi. Neile kõigile oli õpitavast erialast olenemata Abelite juures ikka uks lahti. Mõnigi jõudis otsaga ka suurde sporti, aga kõigile jäi külge just peamine – sportimise innustus ja suusaarmastus. Kui siinkohal nüüd üht või teist endist õpilast nimetamata hakata, jääks teised teenimatult välja, kuid kõigist kasvandikest on saanud eelkõige tublid ja omal ala tunnustatud inimesed, kelles tegemistes ja hinges istub sees see nn tükike Abelitest.

Herbert Abel
Herbert Abel

Nahkpintsakust, Sawoy ballist ja Tartu maratonist

Erna ja Herberti elutööd nii üli- kui spordikoolis võib pidada isegi nii oluliseks, et sel oli hoomatav mõju kogu omaaegse Tartu elulaadile, eeskätt suusavaimustusele. Nii nagu Kullam naelutas oma Kaleviga EPA võimlasse korvpalli vaatama või selle lainel elama, toimis ka Abelite suusaelu. Seda toetasid teised Taaralinna treenerid, tugev ülikooli suusakateeder, innukas EPA-kate suusapunt ja Käärikul käiv vilgas suusaelu ja nii kasvaski välja arusaam kolmest tuntud eluväärtusest – nahkpintsakust, Sawoy ballist ja Tartu maratonist. Selgituseks olgu öeldud, et sel ajal oli tõeline tegija see, kel oli nahkpintsak, kes oli käinud teatris „Sawoy balli” vaatamas ja sõitnud läbi Tartu maratoni. Selle suusainnustusega läksid kaasa väga paljud ja see tartlaste hoiak levis tasapisi üle kogu Eesti, sest paljud olid siin ju õppinud ja selle endaga kaasa viinud. Mõjutusi sai ka terve 1/6 planeedist, kus Tartus tehtavat ja kogetut eeskujuks seati ning kust siia kanti maratonile tulles ülivõrretes tagasi mindi. Uskumatu lugu küll, aga vahepeal said mujalt NL-st tulnud suusatajad siinsele suursõidule vaid limiidi alusel.

Võib vaid kujutleda, millised erinevad maratonisõidud, tõelised katsumused ja kogetud rahulolud, ühiseks suusatavaks pereks muutumised ja uute harjutusplaanide tegemised neil aastatel valitsesid. Ning mis eriti tähtis – seda saatis eelkõige uskumatu vaimsus, milles ilmnes just Abeli omade pidev ärgitav ja vedav roll. Kui sinna, üldise suusalainel olemise vahele pikkisid end veel ka nn Abeli tüdrukute – Aki, Mai, Helle, Ingridi, Anne, Erika, Ruti, Mareti, Silja, Kristina, Katrini ja teiste − tähelepanuväärsed võidud kodust kuni olümposeni välja, siis toonases Tartus oli suusatamine nii keelel kui meelel … Täpsemalt öeldes oli see lausa õnneseen, kes korraks Herbert Abeliga Tartus raekoja platsil või Kääriku suusarajal kokku trehvas ja tortsu suusajuttu sai ajada, rääkimata veelgi eksklusiivsemast olukorrast – pärast Tartu maratoni Kääriku saunas koos vihlemisest, kus meestel emotsioonid laes ja Herbi, nagu ikka, parimas jutuhoos …

Suusatamine köitis ja ühendas lausa uskumatul moel ja selles kõiges oli vähemal või olulisemal määral ikka Erna ja Herbert Abeli käsi mängus. Neist lähtuvaid mõtteid ja meenutusi on aga nii rohkesti, et neid jagub üle Eesti ja laiemaltki. Osa sai koondatud nüüd küll sajanda sünniaastapäeva meenutuslugude sarja, aga üsna suur jagu ringleb jätkuvalt suusainnustusena inimeste südametes.

Tekst: Kaarel Zilmer, suusaõpetaja, Abelite õpilane aastast 1964

Fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum/Kaarel Zilemeri erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*