Kristjan Ilves – kahevõistlusele keskendunud

Kristjan Ilves

Eesti olümpiakoondise esinumber ja praegu edukaim kahevõistleja Kristjan Ilves meenutab, et hakkas isaga trennides kaasas käima juba 2–3-aastasena.

Kristjani isa ja nüüdne treener Andrus Ilves oli siis Elva suusaklubi treener. Esimesed hüpped tegi Kristjan samuti lasteaiaeas. Umbes neljasena roniti koos isaga juba mõne meetri kõrguse mäe otsa hüppama. Sellest piisas, et Kristjan suusapisikuga nakatada.

Kristjan IlvesKõik suusasportlased ei tulegi Otepäält

Kui küsin, kas Kristjan mäletab oma esimest hüpet, vastab ta, et eredalt meenub talle hoopis üks kukkumine, mis võis olla 8-meetriselt mäelt. Sportlase sõnul pani ta maha korraliku „kärna”. „Lund lendas ja rullusin nõlva peal mitu korda, prillide raam oli kuidagi veel suhu kinni jäänud,” kirjeldab Kristjan juhtunut ja lisab, et sellised hetked jäävad meelde.

Peagi kasvas Kristjan kodulinna Elva suurimast hüppemäest välja ja treeningutega alustati Otepääl. Selleks ajaks oli selge, et Kristjan jätkab just kahevõistluse kursil, mille jaoks olid tal kõik eeldused olemas. „Minul ei ole kunagi sellist momenti tekkinud, et oleksin tahtnud hakata tegelema ainult suusahüppamisega, kuigi mulle on kõrvalt öeldud, et see võiks mulle sobida. Olen näinud kõige suuremat perspektiivi kahevõistlejana.”

Sportlane on kodulinna Elva patrioot ja usub, et tegelikult on seal treenimiseks head võimalused: korralikud murdmaarajad ja hüppemäed. „Kui olin 13-aastane, jäid need aga minu jaoks lihtsalt väikseks ja tuli hakata mujal hüppamas käima.”

Tahab ainult võita

Tõsisema treeningperioodi algust märkiski treeningute alustamine Otepääl. Lisandusid välilaagrid ja -võistlused, mis noorele sportlasele pigem sobisid ja meeldisid. „Minu jaoks oli ja on see elu üks osa ning olen sellega harjunud. Mõnikord on ühes kohas pikemalt viibida isegi raske.”

Noore ja andeka kahevõistlejana pidi Kristjan noorteklassis alguses endast aasta vanemate poistega võistlema ja see oli omamoodi motivatsiooniks. Kristjani sõnul oli see põnev aeg ja kasvatas teda kui sportlast. „Vanemate poistega koos võisteldes (Rauno Loit, Robin Kütt, Karl Mustjõgi) tuli vastu võtta ka kaotuseid, mis mulle kunagi ei meeldinud. Ma olen väga halb kaotaja, ma tahan ainult võita. Võtsin kõiki kaotuseid südamesse, aga kõik võidud olid väga magusad, olin iga õnnestumise üle õnnelik. Kokkuvõtvalt võib öelda, et noorte karikasarjas olid väga head võistlused ja tugev konkurents,” tõdeb sportlane.

Kristjan Ilves

Kui hobist saab rutiin …

Teismeea keerukustega aitas Kristjanil hakkama saada hea enesedistsipliin ja armastus spordi vastu. Ta räägib, et ilmselt on ta sisimas alati teadnud, et tahab sportlaseks saada. „Ma arvan, et see on mul kogu aeg mõttes olnud. Võib-olla puberteedieas oli momente, kui tundsin, et sõbrad käivad tihedamini väljas, ja et nad saavad midagi muud teha. Mina tegin trenni ja seetõttu eemaldusin ka neist natuke. Ei olnud aega pärast kooli kusagil väga käia ja niisama „tšillida”. See oli siiski minu otsus ja ma ei süüdista kedagi. Samuti ei kahetse midagi,” kinnitab ta.

Loobuma pole Kristjan enda sõnul pidanud millestki, aga kui ta ei tegeleks spordiga, siis ilmselt õpiks ülikoolis. „Hetkel keskendun 100% kahevõistlusele,” on Kristjan kindel.

Isa mõistab sõnadeta

Ajakirjanikele meeldib tihti uurida Kristjani suhete kohta isaga, kes on ka tema treener. „Isa roll on olnud tegelikult alati natuke minu pidurdamine, sest mu tahe sporti teha ja uusi eesmärke saavutada on suur. Isa ei ole kunagi sundinud trenni tegema ja olen talle selle eest tänulik. Praktilise poole pealt oli mul teiste poistega võrreldes ka pisut lihtsam, sest liikusin alati isaga kaasas ja jõudsin kergemini treeningpaikadesse, ei pidanud näiteks bussiga sõitma,” meenutab Kristjan ja lisab, et hüppemäel tal hõlpsam ei olnud. „Treener oli minu jaoks täpselt samamoodi treener nagu teistele poistele. On tänini. Oleme isaga alati väga hästi läbi saanud ja tema on see inimene, kes mind kõige paremini mõistab, isegi sõnagi lausumata. Ütlemisi tuleb ikka ette ja võib-olla isale julged mõningaid asju rohkem välja öelda, et mida mingist konkreetsest asjast arvad või mõtled. Samas mulle meeldib, kui saan oma arvamust avaldada, siis tuleb ka tagasiside. Isa on alati tähelepanelik kuulaja olnud. Sportlase jaoks on kindlasti halvem variant see, kui peaks mõtteid ja emotsioone ainult enda sees hoidma – neid on vaja jagada,” usub noor kahevõistleja.

Andrus ja Kristjan – isa ja poeg, treener ja õpilane.
Andrus ja Kristjan – isa ja poeg, treener ja õpilane

Alati on kelleltki õppida

Teiste maade sportlastest jälgib Kristjan huviga Saksa kahevõistlejaid, kes on praegu maailma absoluutsed tipud ning kelle ettevalmistus ja pühendumus on tema silmis muljetavaldav. „Jälgin konkurente alati selle mõttega, et kas mul on nendelt midagi õppida ja kõrva taha panna,” ütleb ta.

Sarnaselt Saksa kolleegidele, kes on kohaliku meedia pidevas huviorbiidis, armastab Eesti spordimeedia Kristjanist kirjutada. Kuidas noormees selle tähelepanuga toime tuleb? „Pärast suvist GP-d (mille Kristjan üldarvestuses võitis, toim) kasvas kindlasti tähelepanu ning kohtumisi ajakirjanike ja sponsoritega oli palju. Kaks nädalat, mille sain oktoobris kodus veeta, olid täis sedasorti kohustusi. Eks ta on natukene ikka mind väsitanud, aga saan aru, et see käib sportlaseks olemise juurde.”

Kristjan Ilves

Vaba aeg on defitsiit

Aga vaba aeg? „Vaba aega mul eriti ei olegi (naerab). Kui see millalgi tekib, siis mulle meeldiks väga mägedesse suusatama minna.” Kristjan lisab naljatledes, et üks kord on see tal õnnestunud. Üldiselt meeldib aga 21-aastasele kahevõistlejale aktiivselt aega veeta ja seda sõprade seltsis sisustada. „Igasugune aktiivne tegevus on äge,” ütleb Eesti 2017. aasta parim kahevõistleja.

Tekst: Heiko Heitur

Fotod: Romina Eggert 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*