Annad sulgpallile sõrme, võtab terve käe

Reet Vokk

Just nii võib kohandada tuntud Eesti vanasõna, et iseloomustada Reet Vokki, keda teab ilmselt enamik Eesti sulgpallimängijaid ja harrastajad. Reet on hea näide sellest, kuidas omale lemmik harrastuse võib leida ka teises nooruses.

Reet tunnistab, et on väga võistlushimuline inimene. Lisaks sulgpallimängule tegeleb ta veel tantsimise ja paljude teiste huvidega. Ta usub, et kes teeb, see jõuab, ja ei ole mõttetumat põhjust, kui „mul pole aega”.

Reet, kuidas sa sulgpalli juurde sattusid ja mis sind selle mängu juures võlus?

Mu noorem tütar Nele käis lapsena sulgpallitrennis ja mul olid kodus reketid olemas. Sulgpalli mängimisega olin varem kokku puutunud sarnaselt paljudega, kes kodus ajaviiteks kordade peale mängivad. Aastal 2010 käisime õega mõne korra Viimsi spordisaalis mängimas, sest mu õemees Urmas oli juba alustanud seal sulgpallitreeningutega. Seejärel tundus mullegi, et võiks ala tõsisemalt proovida. Läksingi sama aasta septembri lõpus Urmase soovitusel algajate trenni Aigari Tõnuse ja Jüri Tarto juurde. Esimese võistluse tegin juba detsembri alguses harrastajate turniiril „Kuumad üheksakümnendad” Tondiraba sulgpallihallis, kus üksikmängus kaotasin kõik kolm mängu ja võtsin kohe pärast võistlust eesmärgiks neidsamu rivaale võita. Algusaastatel käisin kuus korda nädalas trennis, ei hilinenud kordagi, rääkimata puudumisest. Mõni aeg hiljem, 2011. aastal, käisin ka oma esimeses Tondiraba Sulgpalliklubi korraldatud täiskasvanud harrastajate laagris. Sulgpallilaagrid on parimad. Ühest küljest saad kolm päeva pühenduda täielikult armastatuimale tegevusele ja teiseks osaleda kogu selles protsessis fantastiliste inimestega. Ma armastan sulgpallimängu ja loomulikult naudin kuulumist sellega tegelevate inimeste seltskonda.

Reet Vokk

Aitad nüüd kaasa ka paljudel turniiridel kohtuniku ja vabatahtlikuna. Millal ja miks otsustasid sulgpalli vabatahtlikuks tulla?

2011. aastal olin esimest korda Euroopa Karikaetapil Yonex Estonian International joonekohtunik. Edasi õppisin ja asusin tegutsema väljakukohtunikuna ja nüüd viimasel ajal on lisandunud sellele tegevus võistluste peakohtunikuna. Kohtunikuks olek annab hea kogemuse ja ühtlasi võimaluse kontrollida, et mängitakse õiglaselt, ning mulle meeldib taoline otsustaja roll. Sulgpallis peab olema keegi erapooletu, kes juhib mängu ja lahendab võimalikud vaidlused. Paar aastat tagasi hakkasin käima väljakukohtunikuna ka välisvõistlustel.

Minu kohtuniku teel on mulle mentoriks olnud pikaaegne kohtunik Katrin Aru, kellelt õppisin palju. Muuhulgas seda, et tegemist on meeskonnatööga ning väljakukohtuniku hea ja toetav sõna oma joonekohtunikule on alati parem kui eksimusele tähelepanu juhtimine. Joonekohtunik olla ei ole kerge ülesanne. Sageli täidavad seda ülesannet veel noored ja lapsed ning kui neid innustada, siis lähevad nad oma töös alati paremaks. Vabatahtlikuna olen mõnikord hoolitsenud siinsetel rahvusvahelistel võistlustel toitlustuse eest, et ikka vabatahtlikel ja kohtunikel kohv ja võileivad oleksid ning jätkuks energiat pikkadeks päevadeks. Mulle sulgpallielu meeldib ja teen kõike seda entusiasmist. Kui vaja kuskil abiks olla, siis iga kell.

Mida sa ütleksid teistele sulgpalli vabatahtlikele?

Osa töid on aeganõudvad, aga kui seda meeldivas grupis teha, läheb kõik jõudsalt ja lõbusalt. Kui sa tuled võistlustele joonekohtunikuks, siis oled fantastilise mängu sees, küll veidi teises rollis kui ise mängijana. Vaatad, kuidas teised võistluspinge all toimivad, ja kindlasti annab see ka su enda mängule palju juurde, kui oled kõrgetasemelisel võistlusel mänge jälginud.

Tekst: Ants Mängel

Fotod: Kristel Vask

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*