Kas jaanalind saab lennata, kui ta väga tahab?

Maris Huopolainen

Kui võtame ette jaanalinnu füüsilised omadused, siis tõenäosus, et ta hakkab lendama, on optimistlikult öeldes nullilähedane. Sama suur tõenäosus oli, et minust jooksja* saab, veel vähem pikamaajooksja. Aga näed, sai. Mõistmaks, miks see nii ebatõenäoline tundus, pean ma alustama päris algusest.

Kui ma olin väike laps, siis mulle meeldis joosta. Igale väiksele lapsele ju meeldib. Algklassides meeldis ka. Olgugi, et ma olin alati viimaste seas ja oma ainukese diplomi sain tõkkejooksus, kus osalejaid oli kolm ja kolmas koht koperdas. Mingi hetk aga tekkis jooksmise ja üldse spordi vastu tõrge. Keskkoolis vältisin juba kehalise tunde nii palju kui sain ning peale kooli lõppu ei pannud mingi vägi mind jooksmisele mõtlemagi.

MarisÜkshetk jõudsin ma siiski endaga nii kaugele, et jooks oli “minu asi”. Miski, mida ma tegin hea meelega ja milleks ei pidanud mind (enamasti) sundima. Ma nautisin neid väikseid jooksuotsi, mida ma suutsin läbida. Nii nagu süües kasvab isu, kasvas ka jooksuisu.

Mõeldes, et alguses oli minu jaoks ka paarisaja meetri pikkuse lõigu joostes läbimine paras katsumus, siis võtta eesmärgiks 10 km läbimine jooksuvõistlusel, oli julgustükk omaette. Kui see sai läbitud, siis emotsioon ületas kõikvõimalikud seni kogetud tunded. Eneseületus maitses hämmastavalt hästi! Ja muidugi pani see edasi mõtlema.

Järgmine plaan, 21 km, tundus kergelt hullumeelne. Õnneks oli toeks olemas Regiina, kellega koos seda esimest linnukest püüdma minna. Jah, me saime oma linnud kätte. Ei takistanud meid haigused ega meeletu kuumus, mis tol päeval Tallinna maratonil valitses. Jällegi vallutas mind tunne, et see polnudki midagi nii hullu ja EHK olen ma suuteline ma enamaks.

Suutsin, sest täpselt aasta hiljem läbisin Tallinna maratonil oma elu esimese maratoni! Enne seda mõtlesin korduvalt isegi (teistest ei hakka rääkima), et olen hulluks läinud ja mu jalad annavad otsad sellise distantsi peale. Kaalu on ju ikka omajagu kukil veel. Aga ei! Ma jooksin terve maa ja saan ausalt öelda, et nautisin seda jooksu täiel rinnal!

Maris
Käidud on ka Kõva Mehe Jooksul. Foto: erakogu

Kas sellega lõppevad minu “lennukatsed”? Oh ei! Peale maratoni õhku visatud ultra mõte ei jää vaid mõtteks. Ma kavatsen selle see aasta teoks teha! Jah, aasta esimesed kuud ilmselt pean ohverdama selleks, et eelmise aasta lõpu kahjusid tasa teha (nii kaalul kui jooksurajal), aga mu selle aasta suur eesmärk on läbida üks ultrajooks!

Ma ei ole veel välja valinud kus täpselt ma enda ultrahinge välja lasen, kuid teen selle valiku hiljemalt veebruari lõpuks. Natuke valetan – mul on unistus. Viimase öö unistus. Aga ma natuke kardan seda eesmärgina välja hõigata. 12 tundi joosta on iseenesest juba üüratu eesmärk. Veel raskem on seda teha aastavahetusel, kus ilm paneb raskusastet tahes tahtmata kõvasti juurde. Seni, kuni ma sellest jooksust unistan, üritan ma end kurssi viia suve lõpus-sügise alguses toimuvate 6 tunni/12 tunni või 100 km jooksudega (üks mõte on Sillamäe ultra). Soovitused on kõik teretulnud.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et minu selle aasta eesmärk on näidata, kas jaanalind hakkab lendama või mitte. Geenitesti tulemusest (mille järgi olen ma puhas jõusaalikunn ja jooksja geenist pole haisugi) hoolimata kavatsen ma selle aasta numbri sees ultramaastiku ära proovida. Eks näis, kas tulemus on sama, mis seniste eneseületustega või tuleb nüüd juba piir ette, et aitab juba kah …

*jooksja on minu silmis iga inimene, kes läbib mingeid vahemaid joostes olenemata vahemaade pikkusest, jooksukiirusest või inimese vormist ja varustusest.

Kuidas Marisel eesmärkide täitmine läheb ja millega ta veel tegeleb, saad rohkem lugeda tema blogist Maris ja maailm

Tekst: Maris Huopolainen

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*