Meelis Atonen: „Olen tänu spordile elanud paremat elu.”

Meelis Atonen
Foto: erakogu

Meelis Atonen (51) on nagu Hunt Kriimsilm, kes on viimase veerandsaja aasta jooksul pidanud kas just üheksat ametit, aga sinnakanti tuleb neid küll. Isamaa fraktsiooni konsultant, kaitseministri nõunik, Valga linnapea, riigikogu liige, majandus- ja kommunikatsiooniminister ning viimased 11 aastat AS Tavid nõukogu liige ja kullasuuna juht. Aga see pole veel kõik! Atonen annab ka jalgadele valu ja on kõigil olulisematel koduvabariigi maratonidel üldjuhul stardis. Nii juba 164 korda. Endist poliitikut ning praegust äri- ja spordimeest usutleb literaat Mart Soidro.

Tunnen Meelist veerandsada aastat ja võin väita, et kullasuuna juht – mis tore ametinimetus! – ei lähtu elus põhimõttest vaikimine kuld, rääkimine hõbe. Kullasoonele pole ma Meelisega küll sattunud, aga jutusoonele saame alati. Enne kohtumist võrdlesime meili teel oma 30 aasta vanuseid rekordeid. 1000 meetrit oleme mõlemad jooksnud 2.45 kanti, aga Meelise 1500 meetri rekord (4.09) on minu omast juba pool minutit kiirem. Sellega saab paraku ka võrdlusmaterjal otsa – mul pole midagi vastu panna Atoneni 1991. aastal Oslos joostud maratoniajale 2:39.42.

Kõik sai alguse sellest, et elasin suviti vanaema juures! Ja vanaema elas all Viljandi järve ääres, staadionist saja meetri kaugusel. 12.–13. eluaastani möödusid mu lapsepõlve suved vanaema juures ja spordi keskel.

Meelise esimesed mälestused ulatuvad 70ndate aastate algusesse. Ta mäletab Kalevi baasi, kus tegid trenni Tiit Helmja (1945) ja Gennadi Kinko (1942–2007). Mõni aasta hiljem tuli see kahepaat sõudmises Montreali olümpiamängudel seitsmendaks. Vähe sellest – Gennadi Kinko tõi tulevasele ministrile, oma poja Kuldari mängukaaslasele, välismaalt ka ühe suveniiri kaasa.

Meelis mäletab Kalevi korvpallureid, kes pidid korvpalliprofessor Ilmar Kullami valvsa pilgu all ühel jalal Trepimäest üles hüppama.

Mõtle ise, kui raske võis olla kahemeetrisel mehel sealt üles saada! Olin just Spartacuse raamatut lugenud ja need leemendavad mehed tundusid nagu galeeriorjad …

Aga väga sõbralikud tundusid olevat! Kui arbuusi sõid, pakkusid ka mulle ühe viilu. Mina neid siis veel nägupidi ei teadnud, seda, milliste iidolitega tegu, mõistsin neid mõni aasta hiljem Kalevi spordihallis nähes.

Minu suvine päevaplaan nägi välja selline: hommikul söötis vanaema pannkookidest kõhu täis ja kõigepealt läksin ma kossuplatsi äärde, kus higistasid Kalevi-mehed. Siis kiikasin Kalevi baasi ja vaatasin, mida sõudjad teevad. Edasi viis marsruut tenniseväljakute juurde, kus käis samuti vilgas elu. Sealt staadionile ja motoklubisse, kus Heigo Järvekülg(1943–2008)ja Peeter Koval (1956) motikaid putitasid. Ka mina sain seal nina õliseks! Siis oligi lõuna käes ja tuli vanaema juurde sööma minna. Pärastlõunal kulges kõik muidugi samal marsruudil.

Vahepeal tegin ise ka sporti, möllasime rannas ja mängisime vutti.

Meelis Atonen
Klassivennad enne Tartu maratoni, Meelis keskel Foto erakogu

Meelis läks kergejõustikutrenni kuueselt, seega juba enne kooliminekut. Tema esimene treener oli Tiit Aru (1940), kes on siiamaani toimekas ja kellel on treeneri 6. kutsetase. Siis võttis Ants Kuusik (1949) teatepulga üle. Kas olid alguses „keskmaamees”?

See on tõesti imelik lugu, et mulle meeldis ainult joosta. Ma ei saanud aru oma treenerist, kes käskis mul jõudu teha. Mis jõudu, mina tahan joosta! Jooks kohe istus, kuigi olen rajooni meistriks tulnud ka jalgpallis.

Minu õnnetus oli aga see, et tahtsin liiga noorelt joosta jube pikki maid. Juba kümneaastaselt tundus 800 meetrit natukene lühike distants. 12-aastaselt tahtnuks 5000 meetrit proovida, sest isa ja tema sõprade käest olin kuulnud, et üks valge habemik paneb kõvasti ja on tulnud pikkadel distantsidel olümpiavõitjaks. Aga kui 1975. aasta alguses ilmus Müncheni olümpiaraamat, oli asi selge.

Lasse Vireni (1949) meie kangelasel Viljandi staadionil ja lossimägedes kohata muidugi ei õnnestunud, küll aga liikusid seal ringi kodukandi iidolid ja mentorid.

Kõige meeldejäävam võistlus sel perioodil oli minu jaoks teatejooks kergejõustikuveteranide auhindadele. Hubert Pärnakivi (1932–1993) jaElmar Ardma(1916–2002) auhindadele. Hubert oli selleks ajaks juba lõpetanud, aga kuna ta oli alati auhindu jagamas, viisin end kurssi, mis masti mehega on tegu.

Elmar Ardma kohta öeldakse aga tänapäeval mentor. Astus ligi, pani käe õlale ja ütles:„Hästi jooksid!” Olin uhke, kui teda 13-aastasena 1980. aastal ümber Viljandi järve jooksul esimest korda võitsin!

Pavel Loskutoviga ja tütrega enne järjekordset jooksu ümber Viljandi järve
Pavel Loskutovi ja tütrega enne jooksu ümber Viljandi järve Foto: erakogu

Esimest korda toimus Viljandi järve jooks 1928. aastal. Meelis on osalenud sellel suurüritusel 1978. aastast alates. Tõsi, viis jooksu on vahele jäänud ka – siis kui ta oli sõjaväes, välismaal õppimas või viimane kord, kui jalaluu oli katki.

Tahtsin juba 1977. aastal joosta, aga Viljandi tuntud spordiarst ja vana odaviskaja Helmut Sulsenberg ei andnud mulle arstitõendit. Kusjuures treener Ants Kuusik kiitis veel mind, et olen korralikult ette valmistanud, aga arst ei luba starti. See oli nii suur pettumus!

Eks ma läksin ikka vargsi võistlust vaatama. Nägin vähemasti, nutt kurgus, kuidas teised jooksevad.

Aga järgmisel suurjooksul, küll ümber Viljandi linna, mõtles treener triki välja: mind ta eelülesandmise lehele kirja ei pannudki, pani hoopis ühe sprinteri, kes muidugi nii pikka maad joosta ei tahtnud. Võistluspäeva hommikul registreeriti mind ootamatult haigestunud sprinteri asemele ja jooksueelses rüsinas unustati minult arstitõendit küsida. Jooksin distantsi ilma vaevata läbi ja pääsesin tänu sellele ka järgmisel kevadel toimunud järvejooksule. Treener veel ütles arstile, et sel sellil on ümber linna jooks juba kirjas ja tõendit pole vaja.

Neljakümne aasta jooksul on Meelisel vahele jäänud vaid kaks Viljandi linnajooksu, 1986. ja 1987. aastal, mil ta tegi aega parajaks Nõukogude armees.

Lastega Kihnus Foto: erakogu
Lastega Kihnus Foto: erakogu

Meelisel on neli venda ja üks õde, kes kõik on tulnud vähemasti noorteklassis rajooni (maakonna) meistriteks. Nagu vanem vend ees, nii teised järel. Sõpruskonnas oli olukord sama. See pidi olema erakordne juhtum, kui keegi kamraadidest sporti ei teinud. Ajakirjaruum ei võimalda üles lugeda kõiki neid spordialasid, mida meie kangelane noorpõlves viljeles. Nojah, lennumudelismiringis ta ei käinud. Samas jõudis ta sporditegemise kõrvalt olla ka hea õpilane, käia olümpiaadidel, tegeleda isetegevusega, kuuluda tantsutruppi ja osaleda kehakultuurinõukogu töös. Kui toimusid kooli suusavõistlused, ajas Meelis buraaniga hommikul raja sisse. Õhtul pani rajameister aga ise suusad alla ja nii need medalid tulidki.

Mis ei tähendanud seda, et tulevane kullasuuna juht keskendunuks üksnes enda tegemistele. Mingi ülevaate rahvusvahelisel areenil toimuvast sai ka raudse eesriide taga.

Valter Heueri ja Paavo Kivise pärand, tollased olümpiaraamatudmida tuli oodata mitu aastat! Sajandivahetuseni olid mul kergejõustiku olümpiavõitjad peas. Kui algasid Montreali mängud, võtsin ette Müncheni raamatu. Vaatasin Vireni telekast ja jälgisin Müncheni vaheaegu.

Olin väga suur televiisori ja lehespordilugude jälgija. Tuli ju olla kursis, sest isa ja ta sõbrad olid mälumängurid. Üks ta sõber, onu Jaan, pidas koguni hooaja edetabeleid. Mis minulgi üle jäi, hakkasin ka pidama.

Innsbrucki taliolümpiamängud (1976)olid esimesed suurvõistlused, mida telekast vaatasin. „Kirjade järgi” olin ma siis kopsupõletikus. Ajasin radiaatori peal kraadiklaasil temperatuuri üles ja ütlesin vanaemale, et olen täitsa haige, näe, palavik on 39 kraadi!

(Häbelikult)Vanaema läks arstirohtu tooma ja mina oma suusatiiru tegema. Ükskord tuli vanaema aga nii kiiresti oma ringilt tagasi, et ma ei jõudnud pärast trenni ennast pesta. Pugesin higisena teki alla ja vanaema imestas: „Lapsekene, sa täitsa higistad, aga nüüd läheb sul palavik alla.”

Tartu jooksumaratonil Foto Kristo Parksepp / Sportfoto.com
Tartu jooksumaratonil Foto: Kristo Parksepp / Sportfoto.com

1992. aasta sügisel vaatas Meelis, et aitab küll.Võistlemas enam ei käinud, aga kolm-neli korda nädalas liigutas ennast ikka. Pidas vastu Valga perioodini (1994–1996), kus teda vedas jooksurajale 1986. aasta Eesti meister Kalev Urbanik (1956–2004). Vana arm ei pidavat roostetama ja 1996. aastal läks Meelis Valga linnapea seltskonnaga Stockholmi maratoni jooksma. Püsis plaanitud tempos, aga kustus viimasel kümnel kilomeetril totaalselt. Sai enda peale pahaseks ja vedas sõbraga Johnny Walker’i Blue Labeli (Super Alkos praegu 70 cl 224 € ) peale kihla, et läbib distantsi kolme tunniga. Järgmisel aastal see veel ei õnnestunud. Aga sõber polnud õnneks omakasupüüdlik vend, vaid andis staierile veel ühe võimaluse ja lubas kihlvedu duubeldada, nii et kui Meelis 1999. aastal maratoni koguni kahel korral alla kolme tunni läbis, oli auhinnafondis juba neli hinnalist viskit.

Võta nüüd tagantjärele kinni, kas sealt saigi alguse teine tulemine või uus hingamine.

Või keskeakriis? (naerab) Umbes 2010. aastal sain aru, et isiklikku rekordit ma enam ei jookse ja mis see aja peale jooks mulle ikka annab.

Olen lapsena võidurõõmu maitsnud ega pea vanas eas enam midagi tõestama. Vanakeste sport peab mõnus olema! Aga kui ma lähen maratoni nelja tunniga jooksma, siis kaks viimast kilomeetrit üritan sellegipoolest spurtida.

Kui pean võistlemiseks näiteks Tartusse sõitma ja seal on rahvajooksul võimalik läbida 10, 21 või 42 kilomeetrit, siis loomulikult jooksen ma kõige pikemat distantsi. Olen ju sõidu peale neli tundi kulutanud, milleks sirtsutada!

Aastas on 4–5 kindlat maratoni, kus Meelis stardis on. Nende hulgas ka Helsingi, Stockholm, Berliin ja Tallinn.Aga sellega muidugi asi ei piirdu, 2014. aastal läbis 47-aastane Atonen 21 maratoni.

Stockholmist tuli just kiri, kus tuletati meelde, et sel aastal on 40. maraton ja minul 20. Berliinis saavad kõik loosita peale, kes on kümme korda finišisse jõudnud. Mul on 16 korda kirjas.

Maailma kuuest kõige mainekamast maratonist – Boston, London, Berliin, NewYork, Chicago, Tokyo – on Meelisel läbimata kaks viimast.

Chicago on samal ajal Viljandi linnajooksuga ja linnajooksult ma puududa ei saa. Aga Tokyo maraton on veebruaris, mil tütrel on Eestis tähtsad võistlused. Kui Liisu(Liis Grete)saab vanemaks, võib-olla teen selle veel ära.

Kõige väärtuslikum on Bostoni maraton, mida on joostud juba 1897. aastast ja kus osaleb 40 000 jooksjat. Meenutab palverännakut, sest teatavasti on seal start ja finiš eri kohtades ja pealesaamine normide alusel. Minu enda lemmik on muidugi Berliin.

Ka Londonisse on raske starti saada. Mina pääsesin sinna aga tutvuste kaudu (naerab). Käisin ministrina Inglismaal ja visiidi lõpus uuriti ministeeriumist, et enne äralendu jääb kaks tundi vaba aega, mida minister teha tahaks? Meie ametnikud pakkusid raamatupoode, lisades samas, et minister on „hull jooksumees”. Suursaadik Eestis oli sel ajal Nigel Haywood (1955), vana maratonimees ning kuulsa Briti jooksja David Bedfordi (1949) sõber. Dave oli sel ajal aga Londoni maratoni peadirektor. Läksime siis sinna ja pikkade juustega vend võttis meid vastu.

Mina: Te olete ju Dave Bedford! Ma tean teid väga hästi, õigemini olen teie kohta palju lugenud. Teadsin peast tema 10 000 meetris joostud maailmarekordit (27.30,8), mäletasin, et talle meeldis alati jooksu vedada. Meenutasin ka Enn Sellikut.

Dave oli pehmelt öeldes üllatunud. Mainis, et see on esimene kord, kus välisministeeriumist helistati ja küsiti, kas ta võtaks ühe riigi ministri vastu. Leidsime ühise keele ja paari kuu pärast tuli mulle kutse Londoni maratonile.

Lõpetuseks: mis sind motiveerib, Meelis?

Ma ei kujuta ette, et peaksin plaani järgi treenima. Teen kõike oma lõbuks.

Minu põhiliseks motivaatoriks on lapsed. Tahan, et nad saaksid tänu spordile hea tervise ja elaksid paremat elu. Üritan eeskuju olla!

Tekst: Mart Soidro

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*