Allar Jõks: „Ma ei võta lihtsalt ruumi, olen päriselt olemas!”

Allar Jõks

Meie endist õiguskantslerit ja presidendikandidaati, advokaadibüroo Sorainen vandeadvokaati Allar Jõksi (53) võib naljatamisi pidada esimese päeva meheks. Miks?

Esiteks sellepärast, et Allar on olnud noorpõlves täiesti arvestatav sprinter, jooksnud 60 meetrit 7,0-ga ja hüpanud koha pealt pea meetri kõrgusele. Jõksi-tüüpi vennad on kümnevõistluses avapäeva järel alati liidrid.

Teiseks tõestas kunagine õiguskantsler viimastel presidendivalimistel valimiskogus, et temas on plahvatuslikku jõudu, võites paljude jaoks ootamatult valimiste esimese vooru. Seljatades nii Siim Kallase, Mailis Repsi kui ka Marina Kaljuranna. Mart Helmest rääkimata. Sellised mehed püsivad pikalt pildil!

Vandeadvokaat ootab mind büroo spordisaalis, mitte oma kabinetis või mõnes muus peenemas kohas, kus ehk oleks kohasem soliidses eas vestluspartnerit vastu võtta.

Spordilugu tuleb ikka sportides teha.

Jõks suunab mu trenažööri peale ja lubab valida tempo. Läheb ise vastasagregaadi juurde, lülitab süsteemi sisse ja nii me järgnevad kolmveerand tundi „üksteist põrnitsedes paugutamegi”.

Spordimeeste värk!

Trenažööri lint ringleb mõõdukas tempos, jõuab vabalt vestelda ja kiigata ka ühe silmaga seintel olevaid kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe medaleid ja veidi vähemväärtuslikke vidinad. Need on hangitud Londoni kuulsalt oksjonilt, kus Neinar Seli ja Rein Kilk kõige väärtuslikumad kullad kodumaale tagasi tõid.

Noorena oli Allar Jõks kõva spordipoiss.
Noorena oli Allar Jõks kõva spordipoiss.

Kuna ma viimased 30 aastat pole seadustega eriti pahuksisse sattunud, oleme Jõksiga kokku puutunud korvpalliväljakul või veel vabamas õhkkonnas. Intervjueerisin teda 15 aastat tagasi, kui Allar oli veel õiguskantsler. Sellest vestlusest jäi meelde, et jurist, kes pole sugugi kahemeetrine, oli koolipõlves korralik spordimees. Paras aeg seda intervjuud meenutada!

Olen kuulnud, et õiguskantsler on noorpõlves kergejõustiku, täpsemalt sprindiga tegelenud.

Jah, ma olen kooli ajal kergejõustikku teinud. Keskmisel asjaarmastaja tasemel. Olen tulnud Haapsalu rajooni meistriks põhiliselt sprindidistantsidel. (Meenutades.)Ma arvan, et minu 60 meetri rekord – 7,0 sekundit, on päris hea aeg.

See on praktiliselt Erki Noole tase!

Nool jooksis 6,8-ga, aga ka 7,0 on konkurentsis püsimiseks piisavalt hea aeg (ajaleht KesKus, november 2003).

Oled maapoiss?

Lõpetasin Kullamaa keskkooli, sporditegemine saigi sealt alguse. Enne seda käisin Valga rajooni Hummuli 8-klassilises koolis (praegu Hummuli põhikool). Aga ma ei mäleta, et oleksin seal kergejõustikuga tegelenud. Aeglase arenguga laps järelikult, kui nii hilja alustasid.

(Ei tee tögamisest välja.) Mängisin kõiki sportmänge (jalg-, võrk-, korv- ja rahvaste pall), mida koolis oli võimalik viljeleda. Isegi jäähokit mängisime. Aga ühel spordipäeval võitsin kõigile ootamatult sprindis Kullamaa valitsevat meistrit 100 meetris. Treener ütles, et sul on kiired jalad ja lähed nüüd rajooni noorte meistrivõistlustele.Olen ka seal mitu korda võitnud. Isegi Haapsalu rajooni täiskasvanute meistrivõistlusi. Aga alguse juurde tagasi: hakkasin kergejõustikuga tegelema ja minu spetsialiteediks sai sprint.

60 meetri aeg oli mul tõesti hea, aga ma ei suutnud seda panna sajasse meetrisse. Alati vajus lõpp veidi ära.

Mäkkejooksu harjutusKullamaa keskkooli 100 meetri rekord 11,3 (1983) on jätkuvalt Allar Jõksi nimel. See on ka ju kõva aeg!

Nii kõva ei ole. 60 meetri 7,0 vastaks 100 meetris 11,0-le. Kaugust hüppasin ka, aga kuna mul tehnikat ei olnud, siis üle 6 meetri ei lennanud. 5,75 jäi rekordiks.

Olen rääkinud meie lugupeetud riigitegelaste, presidendi ja õiguskantsleriga, kes oli nooruses tublid sporditüdrukud. Mõlemad kurdavad nagu ühest suust, et kõik spordialad tulid koolipõlves hästi välja, ainult sprindis ei saanud stardist minema. Kuidas sinul see õnnestus?

Pöörasin stardile tähelepanu. Harjutasime treeneriga seda starti, kuidas kiiremini minema saada.

Kuidas see võimalik on?

Lihtsalt harjutad nii kaua. Kuidas sa õiges asendis oled ja minema saad. Paljudel võistlustel on mind valelähte tõttu stardipakkude juurde tagasi kutsutud – siis veel valelähte pärast ei diskvalifitseeritud.

Mäletan Haapsalu rajooni meistrivõistlusi. Anti start. Mina sain minema ja mu kõige suurem konkurent arvas, et oli valestart, ja hüüdis mulle, et oli valestart. Mina vastu, et ei olnud. Esimesed 50 meetrit vaidlesime ja loomulikult ma selle jooksu võitsin. Kümnendas või üheteistkümnendas klassis oli vaja panna Haapsalu rajooni meistrivõistlustel välja võistleja 1000 meetris ja üllatuslikult võitsin ka need võistlused. Aeg oli 2.40.

Kõva aeg! Ma olen jooksnud Nõmme metsas 2.44-ga, aga kahtlustan, et distants oli lühem.

Tundus, et mul on kiiruslikku vastupidavust ka. Arvati, et võiksin ka 800 meetrit proovida. Aeg oli täpselt 2 minutit, mis oli rajooni rekord, kuni Urmet Uusorg (20-kordne Eesti meister, jooksnud 800 meetrit 1.45,87; M.S.) selle üle jooksis. Aga selle rekordi jooksin ma siis, kui olin keskkooli lõpetanud.

Paraku on see ka kõik, mis mul kergejõustikus on aktiva poolele kanda.

Allar Jõks
Allar Jõks ühe möödunud aasta tenniseturniiri paarismängu võitjana – traditsioonikohaselt vette hüppamas

Pole paha, nagu tavatsevad öelda Villu Reiljan ja Mati Alaver. Samas: alternatiive ju neil, kel juba kuues aastakümme turjal, vene ajal sporditegemisele ei olnud. Tunkedes puuriida najal peediveini juua? Kullamaa asub Ristist 15 kilomeetri kaugusel, Koluvere piiskopilinnuse lähedal. Kaua sa ikka seda lossi imetled? Ka kinno tuli minna kaugele ja häid filme näidati harva.

Aga oma staadion ja võimla olid! Kullamaa keskkoolis oli parematel aegadel 300 õpilast. Kui tegid sporti, olid tegija. Trennis käisin Taeblas, kus 60 meetrit jooksime sees ja seal oli kummirada, kus sai joosta naelikutega. Aga Haapsalus jooksin rajoonikatel söerajal. Tartaanrada seal veel ei tuntud …

Kui sagedasti trenni tegid?

Regulaarselt 3–4 korda nädalas sai treenitud nii pikki kui lühikesi lõike. Näed, siin on pilt, kuidas ma harjutan mäkkejooksu. Aga mingit tarka treeningkava mul ei olnud.

Treeneriks oli Taebla kooli õpetaja Enn Kerge. Kuna Kullamaal erilisi treeninguvõimalusi ei olnud, sõitsin mingitel õhtutel Taeblasse treeningule. Ööbisin seal ja sõitsin hommikul Kullamaale tagasi, et kooli jõuda. Nüüd mõtlen, et kus mul oli ikka viitsimist ööbida nädalas mitu korda võõras kohas.

Kes olid sinu eeskujudeks?

Minu eeskuju oli Valeri Borzov. Ja 1972. aasta olümpiamängude raamat on üks parimaid, mida ma olen spordiraamatutest lugenud. Edasi-tagasi lugenud, kuidas ta võitis 100 ja 200 meetrit. Ma ei leidnud enne sinuga kohtumist oma treeningpäevikuid üles, aga arvan, et seal on midagi ka Borzovi kohta kirjas.

Kas see ei häirinud, et ta võistles N Liidu punases särgis?

(Natuke kimbatuses ja siis rõõmsalt.) Minu jaoks oli ta ukrainlane!

Minu eakaaslastel olid eeskujudeks Valter Külvet (1964–1998) ja Andrei Nazarov (1965). Nii et kui Indrek Tarand väitis siin ajakirjas mõni number tagasi, et ta on Tiit Soku ja Margus Metstakiga ühes võistkonnas korvpalli mänginud, siis mina olen Külveti ja Nazaroviga ühes jooksus olnud. Ja ei ole ringiga sisse saanud. (Naerab.)

Siis tuli sõjaväeteenistus ja sporditegemine jäi katki. Kirsadega sprinti ju ei jookse! Kui 1985. aastal sai sundajateenistus otsa, olid ideaalid kadunud. Mees andis endale aru, et olümpiavõitjat temast ei saa, tõenäoliselt isegi mitte Eesti meistrit. Nojaa, võib-olla suutnuks 800 meetrit 1.55-ga läbida, aga selle tulemusega poleks midagi peale hakata. Isegi kodukamaral.

Palju nooruses sporditegemine on sind hilisemas elus aidanud?

Tennises on see aidanud. Korvpallis on kiirus aidanud. Aga pigem on nooruse sporditegemine andnud toonuse ja tunde, et ei lase ennast käest ära ja tahaks olla heas sportlikus vormis.

Ja andnud hea huumorimeele! Kui me 15 aastat tagasi esimest korda trehvasime, mängis õiguskantsler Allar Jõks FC Toompea ridades ja oli püstitanud küsimuse: kas suluseis vastab meie põhiseaduse paragrahv 34 sätetele, sest liikumisvabaduse piiramine peab olema põhjendatud. Katke tollasest intervjuust:

„Mina: Nalja teete või?!?

Jõks: (Surmtõsiselt.) Ei tee nalja! Kuidas te saate nii küsida? Õiguskantsler ei tee kunagi nalja! (Innukalt.)Aga selle analüüsiga ei ole ma kaugemale läinud, sest kui ma selle küsimuse tõstataksin, öeldaks kohe, et Jõks on sellest küsimusest huvitatud, sest kohtunik on talle korduvalt suluseise vilistanud …”

Oh aegu ammuseid!

(Naerab.) Kui ma mängisin FC Toompeas, siis võistkonnakaaslased nimetasid mind Roberto Carloseks. Olin äärekaitsja, aga kui palli sain, süstisin kohe vastaste värava suunas. See oli värvikas, aga väga hea seltskond. Mingil hetkel mängisid IV liigas peaminister Parts, justiitsminister Vaher, trobikond riigikogu liikmeid ja õiguskantsler Jõks. Minu roll oli vajaduse korral kohtunikuga vaielda. Siis ma mõtlesingi selle põhiseaduse tõlgenduse välja.

Olen löönud õiguskantslerina ka kaks väravat. Ma ei usu, et minusuguseid on maailmas palju, kes on löönud riigi regulaarsetel meistrivõistlustel jalgpallis väravaid. (Uhkelt.) Ma olen endiste õiguskantslerite klassis vaieldamatult maailma parim.

2007. aastal avastas Jõks enda jaoks jooga ja kümme aastat hiljem küsis Õhtuleht:mis on ühist Allar Jõksil, Urmas Sõõrumaal, LeBron Jamesil ja Bon Jovil? Lisaks sellele, et kõik mehed on oma alal edukad, tegelevad nad ka joogaga (8.08.2017).

Aukartustäratav nimekiri.Tõsi on see, et mentaalselt on mind keskeas aidanud jooga. Aga kuna joogas ei toimu võistlusi, siis see sport ei ole. Täna tegin ka lõuna ajal tund aega joogat.

Minusugusele kärsitule inimesele tundub see munemisena …

Allar Jõks

Ja nagu tellitult astub Jõks trenažöörilt maha. Keskendub ja näitab, kuidas ta seisab pea peal, jalad 90-kraadise nurga all. Hüppab püsti ja puna kaob palgelt mõne sekundiga.

Sellel ei ole mediteerimisega midagi pistmist. Ja seda kõike teed sa sügava hingamisega. Mitte äh-äh, vaid uhh!

Peale selle mängin ma 2–3 korda nädalas tennist. Väljakul oled nagu kohtus. Ega sa ju esimest lööki kohe ära ei löö. Hakkad mängu üles ehitama ja vastast nurka mängima. Ikka ääri-veeri küsitlema nagu kohtuskia la: „Härra Soidro! Kuidas siis nii…” Ei lajata ju kohe ära.

Selles küsimuses jään teeneka juristiga eriarvamusele: serv peab tennises kõva olema, muidu lajatab vastane ära. Aga ma tean, et jään selles vaidluses advokaadile alla. Küllap ta oskaks musta vajaduse korral ka valgeks rääkida!

Lülitame trenažööri välja ja vaatame tulemust. Siin pole midagi vaielda, mustvalgel on fikseeritud, et intervjuu ajal tatsasin 2038 sammu.

Tekst: Mart Soidro

Fotod: Mehis Oks / erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*