Tunne on nagu kala vees

Ergo Kukk

Kes korra ujunud kalipsoga, see ei taha kunagi enam ujuda ilma selleta. Vähemalt minul tekkis selline mõte, kui esimest korda musta kombinesooniga ujumas käisin. Vee peal püsimine oli imelihtne.

Eelmisel nädalal sai tehtud esimene ujumistrenn Zooti kalipsoga, millega kaasnesid minu jaoks lausa revolutsioonilised avastused. Kalipso hoiab tõesti pinnal ning ujumine on päris mõnus. Kui viskasin end vees selili meritähte, siis polnud mingit kunsti lihtsalt lamada ja puhata. Lisaks oli ka tunduvalt soojem, sest ega Pirita jõe vesi oma temperatuuriga just väga hellitanud.

Ujumist on tulnud viimasel ajal juba päris palju ette ning Pirita trennis sain treenerilt ka väärtuslikke õpetussõnu tehnika osas. Tehnikas on veel tugevaid puudujääke, aga õnneks olen vaikselt ökonoomset ujumisstiili leidmas. Eelnevalt tundsin, et liigun küll edasi, aga teen liiga palju justkui asjatuid liigutusi. Nägin kohe paralleeli, mil ise õpetan inimestele murdmaasuusatamist. Tihtipeale mõistatavad õpilased, kuidas ma küll nii väheste liigutustega nii kiirelt ja sujuvalt edasi liigun. Praeguses olukorras olen lihtsalt mina õpipoiss.

Tund aega järjest ujuda pole enam raske. Küll aga oli katsumus teha seda tugeva tuulega, mida oma viimases trennis Tartu lähistel Saadjärves ujudes tunda sain. Rannas olnud inimesed vaatasid küll imelikult, kui üsnagi külma ja tuulise ilmaga vette ronisin, aga minu eesmärk oligi end pisut proovile panna. IRONMANi ujumine on ju meres, Lennusadama juures ning vaevalt sealgi peegelsile vesi saab olema. Saadjärves oli laine oma meetri kõrgune ning viskas mind päris korralikult nii ühele kui teisele poole. Esimesed 10 minutit jäin päris hätta, aga mida minut edasi, seda rohkem ära harjusin. Lõpuks olin nagu kala vees. Enesekindlusest mul õnneks puudu ei tule, seega küll selle 3,8 km ära ujun.

Enesekindlusest pakatavad õnneks ka mu tiimikaaslased, kellest üks jooksurajal, teine rattarajal vägitegusid teevad. Näiteks Silver on juba nii tippsportlane, et hommikul tegi kerge 14 km jooksu ja õhtul tuli samuti koos minuga ujuma. Vot selline mees. Piretile ei valmista 100 kilomeetrised sõidud enam mingit peavalu, olgugi et väga suure osa oma ajast ta veedab maa ja taeva vahel lennates. See on kõik prioriteetide küsimus ning trenni jõuab alati teha, kui on motivatsioon ja tahtmine.

Seniks kirjutamiseni!

Varasemaid postitusi loe siit!

Tekst: Ergo Kukk

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*