Purjetamise saadik Karl-Martin Rammo

Foto: Riina Ramst / EJL
Foto: Riina Ramst / EJL

„Pole nii oluline, kas meil on üks, viis või kümme purjetamise olümpiavõitjat. Pigem tahaks, et kõik Eesti kooliõpilased oskaksid paati käsitseda,” räägib 29-aastane Laser klassi purjetaja Karl-Martin Rammo, kes kandis 2016. aasta Rio de Janeiro olümpiamängude avatseremoonial Eesti lippu.

Eksib see, kes arvab, et öeldust võib välja lugeda, et Rammol pole suuri sportlikke ambitsioone. Vastupidi! Pilti laiemalt vaadata kuulub lihtsalt tema olemuse juurde. „Tahaksin olla purjetamise saadik, kes suudab seista selle eest, et inimesed saaksid seda proovida ja hakata armastama nagu mina seda teen.”

Karl-Martin Rammo purjetamiskarjäär sai 1. juunil 20-aastaseks. Ta meenutab, et enne veele jõudmist mängis ta põgusalt korvpalli ja hiljem juba purjetamist harrastades ka tennist, ent kuna tema isa oli noorena purjetamisega tegelenud ja isa lapsepõlvesõber oli just avanud purjetamiskooli, on küllaltki loogiline käik, et Karl-Martin jõudis samuti selle ala juurde.

Muide! Karl-Martini või Karla, nagu omad teda kutsuvad, isa lapsepõlvesõber ei olnud keegi muu kui Eesti purjetamise A ja O Rein Ottoson, kelle õpilased Tõnu ja Toomas Tõniste võitsid kaks olümpiamedalit. „Karla isa elas suviti Pirital. Tema suvekodu oli Rummu kurvis, kus praegu on Selver. Seal saime sõpradeks ja alati ootasime, et nad perega külla tuleks,” meenutab Ottoson. „Kui ma 1997. aastal kooli avasin, tuli isa kohe rääkima, et võiks Karla ka trenni panna, aga ütlesin, et laps võib purjetamisest ära tüdineda ja ole hea ja tule aasta pärast tagasi. Ja 1998. aasta 1. juunil ta tuligi.”

Foto: Riina Ramst / EJL
Foto: Riina Ramst / EJL

Tehtud sai kõva tööd

„Ma arvan, et kui mind purjetamise trenni pandi, siis polnud mul aimugi, mis see purjetamine on,” meenutab Rammo. „Paljud on paadiga beebist peale kokku kasvanud, minul sellist asja pole.” Ottoson lisab omalt poolt, et kuigi Rammol varasem kogemus purjetamisega puudus, sukeldus ta olude sunnil alasse kohe kaelani sisse. „Tihtipeale oli ta hommikust õhtuni Pirital, käis vahepeal TOP-i restoranis poole hinnaga söömas. Mul õnnestus restoraniga leping teha, et koolilapsed said poole hinnaga head kodust lõunat söömas käia. Lapsest saati tegi ta kaks trenni päevas ja jõudis kiiresti varem alustanud treeningkaaslastele järele. Talle meeldis Pirital olla ja paadiga merel käia. Järgmisel aastal ostis isa talle isikliku Optimisti paadi.”

Rammo tunnistab isegi, et purjetamine muutus tema jaoks kiiresti väga tõsiseks ettevõtmiseks. „Paar aastat tegin oma lõbuks ja pritsisin veega, aga mul olid vanemad poisid sihiks ees. Tegin tõesti kõvasti lisatööd, et neile järele jõuda. Kaheksaselt läksin trenni, kaheteistkümneselt olin Zoomiga Euroopa kolmas ja aasta hiljem olin juba maailmameister,” võtab Karl-Martin kokku teekonna paati istumisest esimeste eduelamusteni.

20 aastat ühe treeneriga!

Kui siiamaani võiks loos Karl-Martin Rammo nime ära vahetada paljude teiste alade ja ka purjetamise tippudega, siis edasise osas eristub Karla vähemalt ühe faktori enamikust – tema koostöö esimese treeneriga kestab tänase päevani. Eesti spordisõbrale seostub termin „treenerivahetus” ilmselt kõige enam tipptennisega, kus koostöö treeneri ja õpilase vahel võib katkeda järsult nagu pingul püksikumm.

Rein Ottoson Foto: Terje Atonen

„Võib-olla oli minulgi pubekaaja lõpus mõte, et treeneril pole enam midagi anda, aga minu jaoks oli suhteliselt lihtne sellest mõttest üle saada,” räägib Rammo, kes suure korvpalliliiga NBA fännina toob Rein Ottosoni rolli selgitades paralleeli just ookeani tagant. „Ta on peatreener ja meeskonna tegevjuht ühes isikus. Oleme aastate jooksul ka teisi spetsialiste kasutanud. Näiteks 2015. aastal treenisin Horvaatias viieses grupis, mille liikmete seas oli kaks olümpiahõbedat. Aga ka sel aastal oli Rein ikkagi minu põhitreener, kes vaatas kõik mu plaanid üle ja käis kõigil tiitlivõistlustel kaasas.”

Nii pikk koostöö poleks võimalik, kui õpilane järgneks silmaklappidega ainult treenerile ega suudaks oma peaga mõelda. Rammo iseloom on kõike muud kui seda. „Karla on eluaeg olnud hästi otsiv. Heas mõttes rahutu tüüp, kellele meeldis internetis otsida teiste purjetajate ja sportlaste lugusid,” selgitab Ottoson. „Me oleme Reinuga teadvustanud, et oma paadiklassis tunnetan ma mingeid nüansse temast juba paremini, aga tema eesmärk selle koostöö toimivuses ongi kusagil mujal. See on tervikpildi nägemine aasta ülesehituses ja võistluste osas kindlasti psühholoogiline pool. On hea, et meil pole vaja formaalseid sõnu, mida öelda. Ta tunneb mind läbi ja lõhki ning teab, millal midagi öelda ja millal vaikida. See 20 aastat mõjub väga selge trumbina,” ütleb Rammo.

Foto: Terje Atonen
Foto: Terje Atonen

Mitte ainult mees ja meri

Oma läbimurdeks meeste seas peab Rammo 2011. aastal saavutatud Euroopa meistrivõistluste 10. kohta. „Tollal oli see ikka suur samm edasi ja suur enesekindluse tõus. See on ikka kirjeldamatu, kui palju me Reinuga skeemitasime ning kui palju tunde sai ratta seljas, merel ja jõusaalis selle kõige nimel veedetud,” räägib ta. Tõepoolest, tipptasemel purjetamine on kõike muud kui hea nina ja suure kõhuga merekaru toimetamine. „Andekusest piisab väikeses konkurentsis, kus tehtud vigu on lihtne heastada. Suurel regatil vigade andekssaamise võimalust ei teki.”

Kuna suurtel võistlustel on korraga merel sadakond paati, pole tegemist sugugi ainult mehe ja mere vahelise võitlusega. Pidevalt tuleb võidelda ka vastastega. Või nagu Karl-Martin ütleb: „Laser klassis on purjetamine nagu jalgratta grupisõit, aga grupis tuleb suuta kehtestada ilma meeskonnakaaslasteta.” Sellega purjetamise ja rattasõidu võrdlus ka lõpeb, sest kui rattaspordis on suur grupp võimalus puhata, siis merel on pundis liikuda raske. „Purjetada on imelihtne, kui sa oled konkurentidest ette pääsenud ja tead põhitõdesid. Tuul jõuab alati esimesena sinuni ja saad otsustada, mida edasi teha. Grupis võitlevad kõik vaba tuule pärast. Loomulikult väsitab see tunduvalt rohkem ja kuuepäevase regati lõpufaasis ei ole enam nii palju energiat kui liidritel,” selgitab Rammo, kes üritab igal nädalal kuue meretreeningu kõrval vähemalt kolmel korral jõusaali jõuda ja kolmel korral pikkade rattatreeningutega vastupidavust edendada.

Liidrikohal purjetada on lihtne

Nagu öeldud, siis purjetada on imelihtne, kui sa oled hea ja sa oled ees. Tuul jõuab alati esimesena sinuni ja sa saad otsustada, mida teha. Kohtadel 1–5 on keskmine pulss ilmselt 5–10 lööki madalam kui pundis. Sõit on ca tund, sõite on päevas tavaliselt kaks ja sõit kestab tavaliselt kuus päeva. Väga palju on kinni tuules ja füüsilises pooles. Kui on tugev tuul, siis võib keskmine pulss ulatuda 160 löögini. See akumuleerub ikka nii, et lõpuks oled päris katki. Ja sajaprotsendiliselt ei saa valmistuda, et ei saa laadida, kui tuult pole ja sõit jääb ära.

Senise karjääri parimaks võistluseks peab Rammo 2013. aasta Miami MK-etapil saavutatud teist kohta. Tänavu võitles Rammo end Kielis maailma tippude seas 7. kohale, kuid mullu õnnestus tal mainekal Kieli regatil toimunud Euroopa karikaetapil teine koht saada, aga too võistlus jättis mõru meki suhu. „Jäin medalisõidus samade punktidega kullast ilma ja olin hõbedal. See lõpp rikkus pisut emotsiooni.”

Foto: Terje Atonen
Foto: Terje Atonen
Foto: Terje Atonen
Foto: Terje Atonen

Selja taga kaks olümpiat

Samadel alustel kõrvutab Rammo ka kaht senist olümpiakogemus, mille tulemused on paberil sarnased – Londonis 18. ja Riost 21. koht. Taustsüsteem on see, mis asjad paika paneb. „Londonis sõitsin ma pigem üle oma võimete. Rio mängudeks oli ettevalmistus hoopis teisest klassist ja olin ka sõitjana juba uuel tasemel. Seetõttu arvan, et selle olümpia tulemuse number pole kaugeltki see, mis see oleks võinud olla. Natuke hakkasid mängima ka endale pandud pinged, millega ma lõpuks toime ei tulnudki. Kui Londonisse läksin puhtalt kogemusi koguma, siis Rio polnud enam päris see,” sõnab Rammo ja tunnistab, et võttis Rio mängude järel aja täiesti maha ja peast käisid ilmselt läbi ka loobumismõtted. Aeg ja meretuul pühkisid need siiski kõrvale ja praegu on Karl-Martin seisukohal, et ees võiks olla isegi rohkem olümpiamänge kui selja taga. „Purjetamise maailmas olen ma veel noor mees. Nii kaua, kuni mulle see asi meeldib, on võimalik mingiski paadiklassis end proovile panna.”

Treener Rein Ottoson kinnitab Karl-Martini sõnu ja ütleb, et tiitlivõistlustel täistabamuseni jõudmiseks tuleb lihtsalt aega varuda. Võib kõlada kummalisena, aga Ottosoni hinnangul tuli Rammo karjäärile kokkuvõttes suureks kasuks otsus minna perefirmasse müügidirektori ametisse. „Kui sul on abikaasa ja laps ja pole ikka raha, et kommunaalarveid maksta, siis on raske olümpiaks valmistuda. Tekib psühholoogiline tõke. Küsimus, et kas sa polegi mees? Me tuleme tegelikult rahaliselt küll ilusasti välja, kuid just psühholoogiliselt oli Karlal vaja aru saada, et ta saab elus ise ka hakkama, ja tööleminek andis talle selle psühholoogilise kindluse. Mina usun küll, et Karla plaan viis olümpiat teha,saab tõeks,” ütleb 65-aastane Ottoson ja loodab, et tal endalgi jagub 2028. aastani jaksu Karla kõrval püsida.

Tekst: Taavi Libe

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*