Astrid Kannel: mind ei köida mägede vallutamine, mind huvitab raske distantsi läbimine

Astrid Kannel
Püreneedes pisut üle 3000 m mäe otsas. Astridil on traditsioon teha mäe tipus pilti kleidiga, mida sõbrad näevadki alles tipus. Püreneedes oli tuultohutult tugev ja riidesse sai Astrid sõprade abiga. Foto: Joonas Hint

Astrid Kannel (51) on rõõmustanud televaatajaid üle 20 aasta. Alguses Moskva korrespondendina, hiljem „Välisilma“ saatejuhina ja „Aktuaalse kaamera“ ankruna. Astridi pärusmaaks on välispoliitika. Teda võib pidada ka rindereporteriks, mis on igati loogiline: Astrid sündis 7. juunil 1967, mil käis Kuuepäevane sõda. Kui väike Astrid ilmavalgust nägi, oli Iisrael vallutanud juba Siinai poolsaare, Golani kõrgendiku ja Jordani jõe läänekalda.

Tunnen Astridit 30 aastat. Eks vanema kursuse poisid hoidsid noorematel tüdrukutel ülikooli ajal ikka silma peal, eriti veel siis, kui neid tuli rebasteks lüüa. Olid ajad! 1988. aastal astus ülikooli ajakirjandusosakonda sõber Andrus Kivirähk, aga lisaks Astridile õppisid sellel kursusel veel neli tarmukat tüdrukut: Ilona Martson (Kivirähk), Kadri Liik, Kaja Kadaste (Sepp) ja Maris Lillak (Hellström).

Kange kihk on hakata pajatama nendest kaugetest aegadest, meenutada tüdrukute ühiselamutuba nr 433 Rudolf Pälsoni tänaval, mida inspekteerimas tuli käia. Kuigi ma muidugi teadsin, et nad on korralikud tüdrukud, ei suitsetanud ega kiiganud pudelipõhja. Isegi siis, kui kambrikese uks oli lukus ja toas tundus olevat vaikne, ei andnud hing mulle rahu. Tahtsin oma silmaga näha, et tüdrukud on kenasti kodus ja teki all.

Astrid, kes ei ole 30 aastaga muutunud ja on samasugune linalakk nagu toona, kannab sobiva moevoolu puhul ikka oma 10. klassi kleite ja seelikuid. Ja pole minu „külaskäikude“ peale enam sugugi pahane. Ütleb koguni, et ta oleks sel pöörasel ajal ise ka hea meelega mõne ukse maha löönud…

Astrid Kannel
Motospordi minutid täditütar Bellaga Vatlamäel Foto: Ants Kannel

Astridi auhinnakapist me karikaid ei leia. Seal on küll üks kiituskiri 1984. aastast, kui Astrid lõpetas akordioni erialal Pärnu Lastemuusikakooli. Seal on Valdo Pandi ajakirjanduspreemia, Ene Hioni Fondi preemia ja üks tunnistus, mis kinnitab, et Astridile on antud Eesti Naiste Koostööketi aunimetus „Teenäitaja“.

Üks spordidiplom on siiski ka!

Tulin jõe peal uisutamises teiseks. Võistlejaid oli kolm või neli, aga eks see meenutas rohkem komberdamist libedal jääl.

Aga ütlen lugejate kurvastuseks kohe ära, et spordis ei läinud mul kooli ajal hästi. Tulemuste poolest olin klassis kõige viimane, kõige nõrgem.

Liialdad?

Ei liialda. Mulle ei sobinud ega sobi võistlemine. Kui ma pean võidu jooksma, lähevad mul jalad sõlme ja meel mõruks.

Astridi juttu kuulates meenub tema antipood, tõsi, üks kirjanduslik tegelane – Sirli ja Siimu isa Andrus Kivirähki lasteraamatust, kes tahtis saada kuulsaks sportlaseks. Lüüa jalgpallis kõik väravad ja joosta selg ees kõigist mööda.

Aga laseme Astridil jätkata!

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis minu suhe spordiga on vastuoluline ja sporditöösturite kurvastuseks tavapärasest teistsugune. Mul on raskusi tippsordi austamisega.

Miks?

Sellepärast, et see on amoraalne, tihti inimese vaimset ja füüsilist seisundit kahjustav. Valmistada lapsi ette tippsportlasteks, vaimselt tapjateks, et nad läbi lööksid…

Ma olen ju Pekingi olümpiamängudel käinud ja seda kõike oma silmaga näinud. Kohati meenutasid need atleedid keskaja jõujunne, habemega naisi, keda näidatakse raha eest. Kardan, et kunagi hakatakse tippspordile tagasi vaatama nagu praegu gladiaatorite võitlusele. Seal on tohutult palju nüansse, mis on mulle täiesti vastuvõetamatud.

Mäletan Astridi reportaaže ja intervjuusid Pekingis. Paljudele on ilmselt samuti mällu sööbinud intervjuu Jüri Jaansoniga, kes koos Tõnu Endreksoniga oli võitnud paarisaerulisel kahepaadil hõbemedali. Rampväsinud Jaanson, kelle jaoks olid need juba kuuendad olümpiamängud, lebas paadisillal. Ja Astrid kummardas kahekordse olümpiavõitja kohale ja küsis oma surematu küsimuse: „Kas kripeldama ei jäänud, et kulda ei tulnud?“

Kas sa, Astrid, tead, mida meie olümpiasangar sinu küsimust kuuldes mõtles?

Ta oli kindlasti jube solvunud.

Kui tal oleks olnud jaksu, visanuks ta su vette, Astrid! Sinna Shunyi sõudekanalisse…

(Naerab.)Aga tead, ma oleksin olnud talle väga tänulik! Oleksin lõpuks näinud sportlast, kellel on iseloomu.

Mäletan seda küsimust. Sain ju aru, et tegemist on vana mehega ja ta ületas iseennast. Samas: ega ta läinud sinna ju hõbemedalit saama.

(Ohkab lõbusalt.) Aga eks ma olen oma laiade lõugade pärast varemgi nuhelda saanud.

Astrid Kannel
Väike puhkus ahjul, Hekla tipus Islandil Foto: Joonas Hint

Lapsepõlve veetis Astrid Vatlamäel. Põhiliselt puu otsas või koopaid ehitades. Nagu Mowgli.

Esimesed kaks klassi õppis ta Vatla 8-klassilises koolis, mida küll mitu aastat enam ei ole, aga mida Astrid peab päriselt oma kooliks.

Ilus kool. Hiljem läksin Audru keskkooli, suurde ja palju tublimasse kooli. Aga koolimaja oli tavaline nõukogude kast. Vatla mõisahoones olid seevastu ilusad kõrgete lagedega läbikäidavad klassiruumid! Meie klassis õppis 18 last.

See oli äärmiselt romantiline koht, soo kõrval ja looduse keskel. Võib-olla sellepärast ma ei kardagi metsas üksi liikuda ega sinna ööseks jääda? Ma ei karda loomi, ei karda, et nad mind taga ajavad ja nahka pistavad.

Mulle tunduvad need inimesed kummalised, kes on nooruses sporti teinud. Kelle välkuvaid tagumikke olen ma suusavõistlustel näinud ühel ringil kolm korda, aga kes ei saa hilisemas elus millegipärast hakkama suuremat sorti koti tassimise või pesukausi tõstmisega.

Minu meelest on inimesele antud keha selleks, et ta ei kardaks elada. Et ta tunneks ennast vabana ja oleks heas mõttes loom.

Kui sa ei ole sündinud invaliidina – mis on ju meeletu õnn – siis kasuta oma keha. Aga orjastada seda ja tegeleda päevast päeva näiteks kuuli tõukamisega…

Ma tahan näha mitmekesisust, ma tahan oma keha hoida niimoodi, et saaksin elada kuni surmani täie rinnaga.

Vatlast on Audrusse 58, Audrust Pärnusse 12 kilomeetrit. Kuidas sa Audrusse sattusid, kui palju ema sind suunas?

Üldsegi mitte. Minu ema oli leebe ja võiks isegi öelda, et allaheitlik inimene, kellest tihti üle sõideti. Pidin pealt nägema, kuidas kahe lapsega üksikema üritati ära kasutada. Ema ja isa lahutasid, kui ma olin 9-aastane. Ja meil ei olnud korralikku kodu, kus seejärel elada. Elasime ema ja vennaga mingil ajal 11 ruutmeetril.

Kui olin 12-aastane, tuli ema nukralt koju ja teatas, et Audrus jäi küll üks korter vabaks, aga meile seda jälle ei antud. Meel oli mõru… Läksin sovhoosi direktori juurde ja küsisin suure vihaga, et miks me jälle korterist ilma jäime.

Direktor kuulas mu jutu ära, kutsus sekretäri ja lasi tuua selle korteri võtmed. Ütles mulle: „Tüdruk, jäta meelde: nii tuleb elus asju küsida!“ Viisin võtmed emale töö juurde ja ta puhkes nutma.

Kokkuvõtvalt: ema mind ei suunanud, pigem olen pidanud mina tema eest seisma.

Astrid on kartmatu inimene. Ei kartnud ta rindekorrespondendina Iraagis, ei kartnud ta ka Vladimir Putinit… 10. mail 2005 toimus Venemaa ja Euroopa Liidu tippkohtumise järel Vladimir Putini pressikonverents. Astridil õnnestus riigipeale esitada kaks küsimust: „Miks on Venemaal nii raske vabandada okupatsiooni pärast?“ ja „Millised territoriaalsed nõudmised on Eestil?“ Küsimused viisid Vene isevalitseja täiesti endast välja.

Ma küsisin väga tundlikul hetkel väga tundlikku asja ja väga häbematul moel. Küsimuse, mis oli kokku leppimata ja mida ei tohtinud tegelikult küsidagi. Ta ei olnud selleks üldse valmis ja olukord oli äärmiselt koomiline.

Sel hetkel sain aru, et käitun maailma telekaamerate ees riskantselt. Aga selline hetk ei pruugi enam korduda ja ebamugavustundest hoolimata tuleb see ära teha.

Paljud ajakirjanikud magavad hetke maha või tekib neil hirm oma maine pärast (äkki ei küsi ma piisavalt elegantselt?).

Aga see ei tähenda, et oleksin robot, kes üldse hirmu ei tunne. (Naerab.)

Aga jätkem poliitika, rääkigem spordist! Astridi kätes peab olema kõvasti rammu, sest tüdrukutirtsuna õppis ta muusikakoolis akordionit. Ainukest pilli, mis tal kodus olemas oli.

See oli väga sportlik tegevus! Väike tüdruk ja raske pill. Milline kätetrenn! Köieronimine ei olnud pärast seda enam probleem.

Aga Pärnus ei tundnud ma ennast hästi. Tundus, et ainuke kunstiline kollektiiv, kes seal läbi lööb, on Kuldne Trio.

Ka Tartus, pärast ülikooli astumist, tundis Astrid ennast alguses halvasti. Kursusel olid kõik tüdrukud temast kolm aastat nooremad…

… ja minu meelest õnnelikest perekondadest.

Ülikoolis hakkas Astrid otsima inimesi, kellega koos matkata. Tema kirglik suhe mägedega algas keskkoolipäevil.

Astrid Kannel
Hea sõbra Tarmo Rigaga Altais Beluha jalamil. August 1991 Foto: erakogu

Audru keskkoolis oli mu klassijuhatajaks Mart Kuuskmann, kes viis meid 10. klassis Krimmi mägedesse. Me jõudsime kohale öösel, hommikul oli kohutavalt paks udu ja ma polnud elus ühtegi korraliku mäge näinud. Kõndisin üle puhkekeskuse platsi – mäletan, et mul oli veel plekktass käes – ja järsku läks udu kaheks! Ma nägin mäe tippu jamõistsin, et armastus mägede vastu jääb minuga igaveseks.

Mind ei köida mägede vallutamine, mind huvitab raske distantsi läbimine. Et see oleks füüsiline katsumus, et seal tuleks lahendada mõnigi mõistatus.Ja jälgida kaaslasi. Olen korduvalt näinud, kuidas matka alustab armunud paar, kes ei suuda end üksteisest lahti haakida, aga kahe nädala pärast ei taha need inimesed enam kunagi kohtuda ja ei kohtugi…

Rasketes oludes tulevad välja inimese tegelikud omadused.

Aga nüüd, vanemast peast, on mul tekkinud tunne, et põhimõtteliselt võiks ka „sealt tipust“ läbi astuda.

(Kavalalt.) Aga ma ei ole nõus niisama tippu ronima, tahaks, et seal midagi juhtuks.

Üllatus oli suur, kui Astrid laadis sel aastal sotsiaalmeediasse foto, kus ta seisab elegantselt ja kikivarvul ETV stuudios balletikingades.

Astrid Kannel
Astrid Kannel: “Üks asi on teha asja, mille peale sul on mingilgi määral annet, teine asi tegutseda liinil, kus sa oled täiesti vale inimene. Ballett on minu jaoks see teine juhtum, aga väljakutsena väga lahe. Foto: Kerttu Kaldoja

Õige pisut tantsisin kooli ajal Pärnu teatri juures, aga see jäi väga põgusaks. Enesekriitilises eas sain aru, et mulle ei ole looduse poolt tantsijakeha antud. Mul on pigem veolooma kui tantsija õlad.

Aga see jäi hinge kripeldama. Olin juba 46, kui Anna Gavronski (nüüd Pihl) juurde trenni läksin. Ta on kuldaväärt õpetaja, võtab õpilasest maksimumi. Samas ei teki mul tema juures alaväärsuskompleksi, mis on ülioluline.

Kumb on raskem, kas spagaat või varvastel seismine?

See on väga individuaalne. Aga varvastel seismine on ränk, kui sa ei ole just väga kerge ja peenike. Sügavalt ebaloomulik tegevus, sest kogu keharaskus läheb varvaste peale. Aga see pole veel kõige raskem, sest mulle ei ole looduse poolt antud jalgade väljapoolsust, mis algab puusadest. Mitte nagu Chaplini jalad, mis olid altpoolt põlve väljapoole. See oskus või omadus on kaasasündinud, seda saab treenida väga vähe.

(Mõtleb.) Ma olen 51 aastat vana ja see on vanus, mis hakkab füüsilisele tegevusele piire seadma. Käin jala, aga kahjuks asub mu töökoht kodule lähedal. Õnneks on mul koer, kelle ees on mul kohustusi.

Lõpetuseks. Avastasin, et oleme Astridiga hoopis rohkem mõttekaaslased kui ma oleksin osanud arvata. Meile mõlemale meeldib metsas ringi kolada. Kuulata linnulaulu ja tunda looduse imelisi lõhnu. Võtta ennast kokku ja mõelda elu üle väljaspool tavapärast raamistikku.

Seljakott selga ja metsa matkama!

Muidugi! Eriti kui taganttuul on kaks meetrit sekundis, et tulemus kõlbaks edetabelisse.

Tekst: Mart Soidro

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*