Maret Ani – Eesti naiste profitennise teerajaja

Maret Ani
Foto: Ene Veiksaar

Kohtun Eesti esimese WTA esisajasse tõusnud ja Eesti kõigi aegade edukama paarismängija Maret Aniga Rakveres, kus tegutseb Mareti Ani Tennisekool. Kuigi Maret ja Kaia on ühe põlvkonna mängijad, oli Maret mingis mõttes siiski teerajaja: ta murdis varajases nooruses Eestist välja, et alustada võõrsil profimängijana.

Kuidas algas sinu sporditee?

Ema oli võrkpallitreener ja lasteaias ma ei käinud, käisin kogu aeg emaga kaasas. Vanema õe järel läksin korvpallitrenni Dorbeki juurde poiste gruppi. Hiljem tuli tennis ja mõnda aega tegin mõlemat ala korraga, aga kuna korvpallis oli vaid poiste grupp, siis jäi ainult tennis. 13-aastaselt läksin tennise kõrvalt uuesti Reet Rausbergi käe alla tüdrukute gruppi korvpalli mängima ning selle satsiga tulime isegi U14 klassis Eesti meistriks, nii et 14-aastaselt tulin ma Eesti meistriks nii tennises kui ka korvpallis. Korvpall meeldis mulle väga ja tegelikult oli väga raske loobuda. Mulle on öeldud, et korvpallis oleksin ka kaugele jõudnud.

Kes sind treenis?

Minu esimeseks treeneriks oli ema kursaõde Aita Põldma, kelle isa on teadupärast tennisekorüfee Evald Kree. Nende juures kasvasin üles ja hiljem sattusin teiste treenerite juurde. Ema käis minuga võistlustel kaasas.

Maret Ani
Sel suvel võis Maretit taas võistlemas näha, kui ta lõi kaasa Evald Kree 100 sünniaastapäeva mälestusturniiril. Foto: Igor Pissarev / Eesti Tennise Liit

Kuidas kõigest 17-aastasena Itaaliasse sattusid?

Mängisin sügisel täiskasvanute turniiril Taanis ja jõudsin läbi kvalifikatsiooni finaali. Seal jäin silma ühele Itaalia kohtunikule. Itaallased otsisid sel ajal Ida-Euroopast n-ö tõusvaid tähti, kellesse investeerida ja kellest tippe vormida. Eks neil oli lootus raha tagasi teenida (naerab). Sain kontaktid, hakkasime suhtlema, ja nii ma läksin.

Itaalia keelt sa ju veel ei osanud?

Rääkisin natukene inglise keelt ja nii saime hakkama. Mul on keelte peale annet ja see tuli lihtsalt. Kohapeal eriti inglise keelt ei räägitud, pidin hakkama alguses käte ja jalgadega suhtlema. Võtsin eratunde ja püüdsin grammatika selgeks saada. Lõpupoole rääkisin juba nii soravalt, et ei saadudki aru, et ma pole kohalik.

Kuidas vanemad sinu minekusse suhtusid?

Nemad pigem innustasid. Mina isegi ei tahtnud nii väga minna. Käisin siin koolis: alguses tollases 54. koolis, kus õppisin saksa keele eriklassis, seejärel Reaalkoolis, kus lõpetasin 9. klassi. Läksin ka 10. klassi, kuid sel perioodil tekkis mul Madalmaadest pärit treener, nii et elasin vaheldumisi seal ja Eestis. Koolis läks keeruliseks ja läksin mõne aja pärast õhtukeskkooli. Tegin aastakese ära, kuid siis tuli Itaaliasse minek ja valisin spordi. Etteruttavalt ütlen, et spordi tõttu lõpetasin keskkooli pärast karjääri lõppu. Itaalia perioodil käisin Eestis kaks korda aastas, jõulude ajal ja suvel, ning keskendusin vaid spordile.

Kas treenerid lasksid su kergelt ära?

Treenerid suhtusid mõistvalt, sest ega tol ajal olnud ka treeningtingimused nii head kui praegu. Kadriorus oli kaks väljakut, Nõmmel ja Kalevis midagi. Sponsoreid polnud. Toetama hakkas mind kohalik Itaalia tööstur. Itaalias proovisin paari klubi ja jäin pidama treener Restrelli juurde.

Kui kiiresti hakkas Ida-Euroopa investeering end ära tasuma?

Midagi teenima hakkasin paari aastaga. Elamine, toit ja treeningud olid tasuta. Sain ka mõningast taskuraha ja vanemad toetasid samuti. Elasime Massa ja Carrara provintsis, mis jääb Genova ja Pisa vahele. Suvel oli karmilt palav. Oli veel üks sloveenitar ja paar šveitslast, aga teised mängijad olid kohalikud. Tegu oli väikese pereettevõtte stiilis akadeemiaga, mis oli mängijaid viinud ka maailma esimese 50 sekka. Treeneritena tegutsesid kaks poega, kes elasid Itaalia meeste kombel oma vanemate juures.

Võrreldes näiteks tolleaegse Kaia Kanepiga oli su füüsiline vorm hea.

Minu eelis oli see, et mul oli hea liikumine ja hea füüsis. Pidasin kauem vastu ja olin väljakul kiirem. Aga mul polnud jõudu nagu Kaial, ja neid närve. See oli meie erinevus.

Maret Ani
Foto: Eesti Tennise Liidu arhiiv

Mäletan, et oled mängu ajal nii mõnegi reketi puruks löönud.

Reketeid olen ikka lõhkunud, täpset numbrit ei mäleta.

Mis eesmärgid sul Itaaliasse minnes olid?

Alguses polnudki, sest olin suhteliselt noor ja suurt midagi ei jaganud. Esimesel aastal tegin ainult trenni ja füüsist. Siis hakkasin noorteturniiridel osalema, tasapisi ka naiste omadel. Teekond oli ikka selline, et 500 sisse ja siis 100 sisse, ning eesmärk oli jõuda 50 sekka. Eestist polnud varem keegi nii kaugele jõudnud, see oli üldsuse jaoks suur üllatus.

Kuidas sa Itaalia perioodil Eestit esindasid?

Mingitel võistlustel esindasin ja mingit toetust sain. Sel ajal selliseid lepinguid polnud nagu praegu noormängijatega tehakse. Alaliidu soov oli näha mind Eestis mängimas, aga ma olin rohkem Itaaliaga seotud ja eks arvati ka, et kuna mul on Itaalias sponsor, siis ei ole mind väga vaja toetada. Aga kõige tähtsamatel võistlustel esindasin ikka Eestit.

Kas sa mäletad esimest mängu Kaiaga?

See oli Eestis, ma vist kaotasin. Mäletan, et Kaia kaarutas hirmsasti ja mulle see üldse ei meeldinud. Ta oli veel noor ja mängis noortetennist. Ega me tihti kohtunud ole. Korra olen teda võitnud, aga mingist hetkest mängisin mina väiksematel turniiridel ja tema kõrgemal, kuna ta kihutas minust ette.

Te olete Kaiaga ka paarismängus koos mänginud?

Jah, Kaia oli väga hea paarismängupartner. Meie stiilid kattusid hästi. Kaia oli kindel ja tugeva löögiga tagajoonel ning mina olin jälle varieeruv hea võrgumängijana. Tänu sellele läks meil ka FedCupi paarismängus hästi.

Mida paarismäng rohkem nõuab kui üksikmäng?

Paarismängus peab võrgumäng olema tugevam, seal on seda tunduvalt rohkem. Naiste üksikmängus tihtipeale võrku ei jõutagi. Paarismängus on rohkem taktikat vaja. Pead arvestama, et sul on paariline ja ka teisel pool võrku on kaks mängijat. Jooned on küll laiemad, aga siiski – kui kaks mängijat on vastas, on vähem ruumi, kuhu palli lüüa. Pead need kohad välja mängima. Üksikmängus on lihtsam, vastane on ühes nurgas ja sina virutad palli teise nurka. Mina ütleksin, et paarismäng on huvitavam.Reaktsioon peab ka parem olema. Tõsi, joosta tuleb seal vähem kui üksikmängus.

Kuidas ennast ja Kaiat võrdled?

Kaia närvikava on tunduvalt parem. Pabistamine ja närveerimine olid minu miinused. Kaia suudab tennist seni võtta nagu oma elu ja see on väga professionaalne suhtumine, nii peakski olema. Minul oli seda suhtumist natuke vähem, olin emotsionaalsem ja mitte nii kergesti ohjatav.

Maret, Kaia ja Anett 2014. aasta Fed Cupil Foto Eero Vabamägi / Ekspress Meedia / Scanpix
Maret, Kaia ja Anett 2014. aasta Fed Cupil Foto: Eero Vabamägi / Ekspress Meedia / Scanpix

Sinu kõrghetk oli 2004. aastal, kui jõudsid Australian Openil paarismängus poolfinaali. Kuidas tollase paarilise leidsid?

See on juhuslik, lepid lihtsalt kellegagi kokku. Austraalia oli paras üllatus. Koostöö klappis nii hästi. Eri turniiridel otsid ja vaatad ringi. Kogu aeg pead ise partnereid otsima.

Mis sul üksikmängus 50 esimängija sekka jõudmisest puudu jäi?

Ei teagi. Natuke õnnest ja midagi oleks võinud teistmoodi teha, aga samas olin ma esimene eestlanna, kes nii kaugele jõudis, nii et mingis mõttes olin teerajaja. Näitasin, et kõik on võimalik. Raha taha asi ei jäänud: karjääri lõpus tuli ühel FedCupil ka Enn Pant mulle toetust pakkuma.

Psühholoogi abi oled kasutanud?

Itaalias käisin ühe psühholoogi juures. Proovisin ka eraldi spordipsühholoogi, aga see ei sobinud mulle, ei tea, miks. Tavapsühholoogiga tegime koostööd paar aastat. Varem ei tohtinud mängu ajal treeneriga suhelda. Nüüd on tehtud uued reeglid, aga see on lubatud vaid teatud turniiridel.

Kas maailma tippudega õnnestus suhelda?

Martina Hingisega õnnestus trenni teha. Juuniorina treenisin Belgias ja siis õnnestus koos treenida omaealiste Henini ja Clijstersiga. Navratilova nägi minu ja LibušePrůšová mängu ja tegi ettepaneku koos trenni teha. Mängisime sel ajal päris hästi ja neile meeldis meiega trenni teha, tundub, et ta jäi rahule. Ta ise veel võistles sel ajal. Mina vaatasin teda nagu iidolit, ta ei staaritsenud. Tippudest Szeles ja Kurnikova ei suhelnud väga.

Kes sulle praegustest meesmängijatest kõige rohkem sümpatiseerib?

Federer on ikka Federer. Uskumatu, kuidas ta mängib, milliseid lööke teeb, ja kuidas ta ikka veel jaksab kahtede kaksikute kõrvalt.Tema on tennisemaailma kuningas. Mina olen Federeri leeris. Tundub, et ta tõesti naudib seda.

Mida sa Kaiale ja Anett Kontaveitile ennustad?

Kaia peab kindlasti tervist jälgima, et endale liiga ei teeks, sest muidu on vigastused kerged tulema. Usun, et Kaia teab praegu täpselt, mis tema jaoks hea ja mis halb. Eks ta sellepärast võistlebki vähem. Tundub, et ta on ka psühholoogiliselt vabam – teeb oma asja, ei pea enam kellelegi midagi tõestama, ta ei sõltu kellestki. Ta saigi pausi ajal aru, et just seda ta tahabki teha ehk mängida tennist. Praegu polegi maailma tipus kedagi, kes püsiks kaotusteta nagu omal ajal Graf. Ei ole naist, kel poleks „imelikke kaotusi“. Isegi Serena Williams ei suuda seda. Anett on tegelikult edetabelikoha mõttes näidanud väga stabiilset mängu. Ta võidab ju tugevamaid ka. Ei ole nii, et ta kaotab tugevamatele ja võidab vaid nõrgemaid.

Mida peaks Anett tegema, et jõuda esikümnesse?

Edasi mängima, saama juurde enesekindlust ja võite. Praegu võib ju tunduda, et ta on 22 ja tipus, aga tegelikult on tal võimalus veel areneda. Vaatame kas või Kaiat. Alguses mängis ta ühtmoodi, nüüd teistmoodi. Anettil ongi vaja need etapid läbi teha, mängida suuri turniire stabiilselt.

Kas sa Kaiale ja Anettile sparringupartneriks oleksid?

Kui nad tulevad Rakverre ja neil pole partnerit, siis ikka. Eraldi kuskile sõitma ei hakkaks. Tehnika ja platsinägemine pole kuhugi kadunud, füüsilise vormiga on nii ja naa.

Kuidas end praegu vormis hoiad?

Mängin sulgpalli, vahepeal sai ka rannatennist mängitud ja isegi MM-il käidud. Korvpalli mängisin, aga aasta tagasi oli põlveoperatsioon ja pärast seda pole enam mänginud. Kalal olen käinud. Golfis on mul roheline kaart, tuli täitsa välja, aga mulle ei meeldi see, et kui üks löök läheb võssa, siis on päev rikutud. Tennises saab olukorda kohe parandada. Ehk tulevikus.

Maret Ani
Maret ja tema õpilased Foto: Ene Veiksaar

Miks Eesti meestennisistid ei jõua naiste kõrgusteni? Viimati oli Võsand.

Põhjamaade poisid arenevad aeglasemalt ja nad peavad tegema pärast põhikooli juba valiku spordi ja hariduse vahel. Seniajani on nad väiksemad ja nõrgemad kui näiteks Lõuna-Euroopa poisid. Sel hetkel pole veel tulemusi ja nii valitakse ikka haridus, kui pole tennisetulevikus kindel. See võib olla üks takistus. Tüdrukutel toimuvad asjad palju kiiremini. Eesti ja lõunamaa tüdrukutel võib olla 14-aastaselt füüsilise jõu vahe, kuid 16-aastaselt on see juba kadunud ja Eesti naised jõuavadki varem profitennisesse.

Mis roll sul alaliidus on?

Olen juhatuses ja olen ka treeneritekogu esimees. See on vabatahtlik töö, aga omamoodi huvitav. Annan oma panuse Eesti tennisesse. Treeneritekogu vastutab võistluskalendri, distsiplinaarküsimuste, koondiste väljasaatmise ja toetuste jagamise eest. Kogus on kokku kaheksa treenerit. Praegu on mul viies kategooria.

Treenereid on meil pigem rohkem harrastussportlaste jaoks, saavutusspordi jaoks võiks neid olla rohkem.

Kuhu tahad ise treenerina jõuda?

Profisportlasi ma pigem ei soovi treenida, sest sellega kaasneb aastaringne reisimine. Pigem aitan kõiki, kes soovivad. Turniiridel väga kaasas ei käi, jagan oma teadmisi ja soovitusi. Üks Moskva poiss veedab Rakveres oma suvevaheaegu. FedCupi treener olen olnud ja kuna see toimub kord aastas, siis seda isegi teeksin. Ega see naistevaheline värk muidugi lihtne ole (naerab).

MARET ANI TÄHTSAMAD SAAVUTUSED

Kõrgeim edetabelikoht üksikmängus – 63 (15. mail 2006)

Kõrgeim edetabelikoht paarismängus – 39 (5. aprillil 2004)

Australian Openi poolfinaal paarismängus (2004)

WTA 1. kategooria turniir Indian Wellsis 1/16 finaal (2006)

Seitse ITF-turniiri võitu

Osalenud kahtedel olümpiamängudel (2004, 2008)

Maret Ani Tennisekool

Aqva spordikeskus Rakveres valmis 2016. aastal ning sellest ajast tegutseb seal Maret Ani Tennisekool, mis on 2011. aastal asutatud MTÜ Maare Sport järeltulija. Tennisekoolis treenib kolme treeneri käe all 80 last vanuses 4–18 eluaastat.

Tekst: Kärt Radik

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*