Kuidas võita iseennast ja vastaseid?

Võitlus iseenda ja vastasega

Spordivõistlustel tuleb lisaks vaimu ja füüsise proovile panekule arvestada teiste osalejatega. Alast olenevalt on tegemist kas kaasvõistlejate, konkurentide või silmast silma vastastega. Soovitud tulemuseni viib aga eelkõige enda eesmärkidele ja sooritusele keskendumine.

Psühholoog Jorgen Matsi sõnul ei ole võistlussituatsioonis määrav, kas silmitsi tuleb seista ühe või mitme vastasega. Olulisem on, kas ala on interaktiivne või pigem enesejuhitud. Interaktiivse ala puhul on sportlase tegevus seotud vastase tegevuse või tegevusetusega. Reketialad ja vehklemine on kahevõitlused ja vastasega suheldakse mänguvahendi kaudu; interaktsioon on vahetu ja pidev. Vastasest sõltub võistleja minimaalselt jooksudel ja ujumises, kus igal osalejal on oma rada. Ühisstardi ja rohkete osalejatega spordialadel on kokkupuude vastastega tihedam. Rahvajooksudel tuleb arvestada teiste osalejatega, küll aga ei sõltu jooksja otseselt nende tegevusest ja igaüks juhib enda sooritust ise. Teiste võistlejate käitumisel on sellisel juhul keskkondlik mõju, see ei ole otseselt soorituse osa. „Psühholoogilisest aspektist on enesejuhitud aladel lihtsam leida viisi, kuidas ennast juhendada ja oma sooritusele keskenduda. Selgust ja elemente, millele keskenduda, on rohkem. Tennises on selliseks elemendiks serv, mida vastase käitumine otseselt kuidagi ei mõjuta. Kahevõitluse puhul ei ole aga ühtegi hetke, kus sportlase tegevus ei sõltuks väga otseselt vastase tegevusest,“ räägib psühholoog.

Jorgen Matsi

Enesekindlus või kerge ärevus

Jorgen Matsi hinnangul on spordis lihtne end konkurentsist ohustatuna tunda. On loomulik, et võistlussituatsioon ja rahvamass iseenesest tekitavad ärevust. Rolli mängib ka see, millised on ettevalmistavad treeningud. Jooksuvõistlusteks valmistutakse enamasti üksi või kaaslasega, aga võistlustel on olukord teistsugune. See muudab ka seda, kuidas mõte töötab, ja selleks tuleb valmistuda.

Ei tasu end teistega võrrelda ning kui just ei ole tegemist silm silma vastu alaga, tuleks kontrollikese ja tähelepanu hoida vaid oma eesmärgil ja sooritusel. Enesekindlus sõltub võistlusmomendil sellest, mille suhtes seda hinnata. „Enesekindlus võib väljenduda selles, et võistleja tunneb vähem ärevust või hirmu halva soorituse või valu ees. Muidugi võib üldiselt vähese enesekindlusega inimene konkreetset asja spordis väga hästi teha,“ ütleb Matsi.

Enesekindlusest räägitakse sportliku soorituse puhul pigem konkreetse ülesande ja enesetõhususe võtmes. Adekvaatselt suure enesetõhususe korral on sportlane kindel, millega ta hakkama saab, ja suudab aktsepteerida spordiga kaasnevat teadmatust.

Teadmatuse talumise treening

See, kui tähtis on enesekindlus, oleneb spordialast. 10 km jooksul on aega enesekindlust reguleerida ja sooritust nii parandada kui ka kehvemaks muuta. Poksija puhul võib aga häiritud keskendumine ja kõikuma löönud enesekindlus päädida sellega, et matš lõppeb vastase ühe löögiga. „Enesekindluse olulisus sõltub konkreetse spordiala teadmatuse määrast. Ühe hetkega on võimalik kaotada nii kõrgushüppes kui ka kahevõitluses. Spordialad on olemuselt erinevad ja see määrab, mida või kuidas inimene oma peas tegema peaks,“ märgib Jorgen.

Võistlusmomendiks vaimselt valmis olemist saab treenida. See seisneb keskendumises ja tähelepanu suunamises asjadele, mis on sel hetkel olulised ning mis aitavad sooritust parandada. Publikule või kaasvõistlejatele keskendumine ei aita sooritusele kaasa. „Infot annab keskkond ja see, mida sa parasjagu teed. See ei tähenda, et kõike peaks sõnastama või detailselt analüüsima. Mõned oskused muutuvad automaatseks, aga mõned on teadlikumad. Võistlusolukorras, kui tähelepanu kipub hajuma, tuleb osata see tagasi tuua seisundisse, mis valitseb treeningu ajal,“ nendib psühholoog.

Võitlus iseenda ja vastasega

Igaüks vastutab enda eest

Vastaste mõjutamises näeb Jorgen Matsi rohkem riske kui kasu. „Kui on plaan vastast mingil viisil mõjutada, keskendud sa temale, mitte enda sooritusele. Kui mõjutamistaktika ei toimi, oled enda tähelepanu mujale viinud ja andnud vastutuse enda soorituse eest osaliselt kellelegi teisele. Võistlussituatsiooniga tuleb kohaneda, aga sellele liigselt mõeldes või püüdes olukorda kontrollida on tulemuseks tähelepanu hajumine, mis väljendub ka soorituses.“

Reageerimine vs.taktika

Kuigi kahevõitluses sõltutakse vastase tegevusest, soovitatakse ka nendel aladel leida aspekte, millele keskenduda: hingamine, esimesed sammud mängu või matši alguses. Edasi on vaja leida eneseusaldus, et ettevalmistus on piisavalt hea, ja mõista, kas ja mis hetkedel taktikaline analüüs aitab. „Näiteks on jalgpallis penalti löömine interaktiivne olukord. Statistiliselt on aga teada, millised löögid on väravavahile kõige raskemad kaitsta. Väravavahid hüppavad enamasti tõenäosuse, mitte lööja reageeringu peale. Kui lööja otsustab varasemale kogemusele ja analüüsile tuginedes löögitaktikat muuta, ei tule sellest tõenäosuse mõttes lisakasu. Tennises võib aga taktikalist elementi olla, kui vastase tugevusi-nõrkusi teades strateegiat muuta. Rohkete osalejatega rahvajooksudel tuleb strateegia ehitada iseendale ja seda ei muudeta vastavalt sellele, kuidas teised jooksevad.“

Mida aravad teemast sportlased, loe lähemalt siit.

Tekst: Kadri Kütt

Fotod: Shutterstock.com / Silver Gutmann

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*