Joosep Karlson: kõik hea võtab aega ja nõuab pühendumist

Joosep Karlson

Kanuuaerutaja Joosep Karlsonil (23) on auhinnakapis Eesti meistritiitleid meeletul hulgal: 43 täiskasvanute ja 32 noorte (U18) seas. Unistused viivad teda aga kindalt edasi – olümpiamängude suunas.

Millised olid sinu esimesed kokkupuuted spordiga ja kuidas sattusid aerutamise juurde?

Esimene organiseeritud treening oli maadlustrenn 2006. aasta kevadel. Seda mõjutas suuresti minu lapsepõlvesõbra isa, kes oli asutanud Pärnus uue maadlusklubi. Sõber ise aga eriti vaimustatud ei tundunud ja minagi ei suutnud leida lusti, kui olin mitu kuud üksinda treeningutel käinud ja ainult nukuga maadelnud. Tundub, et tõsiste ja raskete spordialade juurde on lapsi raske meelitada.

Aerutamise juurde sattusin aga sama aasta sügisel, kui Pärnu Koidula Gümnaasiumi legendaarne kehalise kasvatuse õpetaja asendus veelgi legendaarsemaga – aerutamistreener Tiina Hodakoviga.

Miks otsustasid selle ala juurde jääda?

Otsus aerutamise juurde jääda või üleüldse sporti tegema hakata ei tulnud kiirelt. Esiteks ei ole minu peres sport olnud kunagi tähtsal kohal. Ei mäleta, et ema või vanaisa, kes mind kasvatasid, oleksid sellele teele suunanud. Tähtis oli tegeleda sellega, mis toob leiva lauale, ja sport seda ei olnud. 

Mu esimesed treeningud ei olnud paljulubavad, sest ilmad olid jahedad ja minusuguseid „rohelisi“ enam jõe peale ei lastud, kuna ümbermineku ja haigestumise risk oli suur. Seetõttu alustasin aerutamist jooksu, pallimängu ja jõutreeningutega. Väikese ülekaalulise poisina oli see kõike muud kui meeldiv: ei olnud mul vastupidavust, puudus koordinatsioon ja ka jõunäitajad olid kehvad, mistõttu väsisin üsna ruttu ära. Maksimaalselt käisin kaks nädalat trennis. Kergem tundus kodurajoonis sõpradega lustida ja rumalusi teha. 

Aga nüüd oled ikkagi tippsportlane.

Kui olin treeningutest loobunud, hakkasin üsna ruttu igatsema aerutamistreeningutel olnud punti. Müstilisel kombel suutsin ilma igasuguse sportliku taustata libiseda kooli kehalise kasvatuse ujumistunnis paremini kui teised, ja sealt sain julguse küsida aineõpetajalt luba treeningutele naasta. Muidugi öeldi jah ja olengi sama päeva õhtusest treeningust Pärnu Kalevi Sõude- ja Aerutamiskeskuses pidanud ennast sportlaseks.

2017. aasta maailmakarika etapil Ungaris Szegedis
2017. aasta maailmakarika etapil Ungaris Szegedis

Millal said aru, et tahad aerutamises tippu jõuda?

2007. aasta suve hakul vahetasin paadiklassi: läksin süstaaerutamisest üle kanuuaerutamisele. Kaks kuud sõitma õppimist kulmineerus esimese võistlusega kodus Pärnu jõel, kus sain oma esimese medali – see oli kuld!Aeg 200 m läbimisel oli 1.45 juures. Sellest hetkest alates hakkasin unistama tippu jõudmisest ja tugevaks saamisest.

Kes on olnud sinu treenerid?

Alustasin Tiina Hodakovi valvsa pilgu all, kes on mind kasvatanud nagu oma poega, aga ilmselt võivad seda öelda paljud, kui mitte kõik tema õpilased. Ei jäta mainimata teist Pärnu Aerutamisklubi treenerit Uko Kõrget, kes on samuti jätnud minu treenimisse oma jälje.

Praegu koostab mu treeningplaani Ungari aerutamislegend Imre Pulai, lisaks hoiavad mul Eestis silma peal juba mainitud treenerid.

Räägi lähemalt inimestele, kes aerutamisest suurt midagi ei tea, mis alaga on tegu.

Joosep Karlson

Võistlusareen on väga sarnane kergejõustiku omaga, aga staadioni asemel on aerutajatel kanal või järv (tipptasemel ei võistelda kunagi jõel), kus on ujuvpoidega märgitud üheksa 1000 m pikkust ja 9 m laiust rada. 

Eelsõitudestki edasi jõudmine sarnaneb kergejõustikuga, sest vastavalt võistlejate arvule pääsetakse eelsõidust poolfinaali ja sealt omakorda finaali. 

Võistlusklasside arv on suur, alustades sellest, et aerutada saab ühe-, kahe- ja neljapaadis ning tiitlivõistlustel võisteldakse 200 m, 500 m, 1000 m (OM-i distants), 5000 m ja maratonidistantsil. Maratonidistantsi pikkus varieerub ja see võib toimuda ka jõel. Tiitlivõistlusi ehk MM-i ja EM-i peetakse igal aastal; erandiks on olümpia-aasta, mil MM-i ei toimu.

Millistel distsipliinidel treenid ja võistled?

Väljaspool Eestit võistlen ühekanuul. Praegu ei ole Eestis teist sellist meest, kellega saada kahekanuu liikuma nõnda, et tiitlivõistlustel mängus püsida. Muidugi vürtsitab kahekanuu treeningplaani ja lubab tunnetada teatud kiiruslike ja tehnilisi aspekte, mida ma veel ühekanuul saavutada ei suuda, kuid mille poole sihin. Seega on kahekanuu treenimise ja Eesti võistlustel osalemise üks osa. Minu partner on Eesti paremuselt teine kanuumees Andreas Baum, kellega koos Pärnus treeninguid alustasime. Ühepaatidel joonistub meie tasemevahe väga selgelt välja, kuid saan tõdeda, et Andreas on paatkonna mees – ta suudab kahekanuus kõvasti paremaid tulemusi saavutada.

Tiitlivõistlustel on prioriteet 1000 m ühekanuu, mis on ka olümpiadistants. Alati olen valinud kõrvaldistantsiks ka 500 m, mis on võistluskavas tavaliselt enne 1000 m starti ja sulatab enne põhistarti liigse pinge. Võistlus lõppeb 5000 m stardiga, millest ma olen alati osa võtnud. See on huvitav taktikaline ja vastupidavusvõistlus, kus distants tuleb läbida kuuel ringil rahva ees tiirutades. Kätt olen proovinud ka maratoniaerutamises, kus tuleb umbes iga 4 km järel koos paadiga kaldal 100 m lõik joosta.

Milline on sinu parim tulemus?

Vaieldamatult parimaks sõiduks pean 2016. aasta Euroopa meistrivõistluste poolfinaali, kus ma ennastki üllatades suutsin tulla 2008. aasta olümpiavõitjaga võrdselt lõpuni ja tagada koha oma esimeses täiskasvanute tiitlivõistluste finaalis, ja seda 5-sekundilise ajaparandusega 1000 m ühekanuul (3.56,380). Finaalis olin paraku viimane ehk üheksas. Sama võistluse lõpetasin 5000 m distantsil kuuenda kohaga, mis ootab juba suvel parandamist. 

Joosep Karlson

Aerutamine paistab füüsiliselt väga raske spordialana. Mis sind selle juures köidab ja mis paneb kõige rohkem proovile?

Aerutamine ei paista ainult raskena, vaid kindlasti ongi. Ala on väga jõuline, nõuab väga mitmekülgselt kehalist ettevalmistust, maksimaalne sooritus tuleb teha tasukaaluasendis. Annan julgelt kõikidele aerutamisest kaugel olevatele lugejatele lubaduse, et kui nad suudavad minu võistluskanuus sooritada viis tõmmet, teen neile lõuna välja.

Minu jaoks sai ilmselt juba lapsepõlves saatuslikuks ala mitmekesisus ja keerukus. Ainuüksi kanuus sõiduasendi hoidmise saavutamiseks kulus poolteist kuud ja järgmine kuu kulus sellele, et õppida otse sõitma. 

Spordiala sobib hästi noortele, sest see on mitmekesine: aerutamis-, pallimängu-, ujumis-, jooksmis-, jõu-, suusatamis- ja paljud muud treeningud vahelduvad aasta jooksul. Nii ei tüdinud ka mina ühe asja kordamisest. Seetõttu soovitangi lastevanematel sellele alale mõelda. 

Milline on sinu tavapärane trennigraafik?

Treenin esmaspäevast laupäevani kahel korral päevas, erandiks on kolmapäeva õhtu. Lisaks treeningutele pean aega arvestama kooli jaoks, mistõttu algab suurem osa treeningutest enne kaheksat. Õhtusesse trenni sätin ennast sõltuvalt treeningu pikkusest umbes kell 14–16. Erialaste treeningute kõrval on kogu aasta jooksul väga suure osakaaluga jõutreeningud, jooksmine, suusatamine. Näitena toon välja mõned enda saavutused: rinnalt surumine lamades 140 kg, lõuatõmbed kinni seotud kätega 83 korda, Cooperi test 3450 m.

Kus talveperioodil aerutamisega tegeleda saab?

Tegelikult saab aerutamisega tegeleda talvel ka Eestis, sest meie talved on viimastel aastatel üsna malbed olnud ja veekogud püsiva jääga kattunud ei ole. 

Jäistel perioodidel on lahenduseks lõunalaagrid; populaarsemad sihtkohad on Hispaania, Türgi ja Portugal. Viimastel aastatel on populaarsust kogunud Florida USA-s ja Lõuna-Aafrika Vabariik, mis lisaks jäävabadele tingimustele on legendide kohaselt tuuletud. 

Sel aastal on endalgi plaanis koos Ungari aerutamiskoondisega ühte viimastest sihtkohtadest treenima minna. Tänan sihtasutust Noored Olümpiale, kes mulle sellise võimaluse andsid.

Kui palju Eestis konkurente on, kellega võistelda või trenni teha? 

Konkurente minu lemmikalal 1000 m ühekanuul ja pikematel distantsidel Eestis ei ole. Küll aga on konkurentsi tunda 200 m distantsil. Veetreeningutel on treeningpartneriteks süstaaerutajad. Selles ongi minu suur minu mure – võrdväärseid või tugevamaid treeningpartnereid on vaja otsida välismaalt. 

Eestis on ala marginaalsus kindlasti turunduse süü. Aerutamine on väga mänguline ja mitmekülgne ja ilmselt meeldiks mõte laste mitmekülgsest arengust lastevanematele väga, kuid kui paljud on üldse aerutamisest kui eraldiseisvast spordialast kuulnud? Kas see on see sõudmine?!?! Ei ole. 

Mina olen üritanud ala populariseerida, olen korraldanud Pärnus Vallikäärus ebatraditsioonilisel võistlusdistantsil (150 m) ja mano vs. manovõistlust Vallika Sprint koostöös Pärnu Aerutamisklubiga. Leian, et see on ainuke ala propageeriv üritus Eestis, seega viibutan näppu Eesti Aerutamisföderatsiooni suunas.

Millised on sinu sportlikud sihid?

Vastus on kiire, lühike ja üheselt mõistetav: olümpia. Järgmisel suvel lähen lunastama pääset Tokyosse.

Oled SA Noored Olümpiale stipendiaat. Kui palju on see sind aidanud ja miks see sinu jaoks tähtis on? 

Joosep Karlson

Minu jaoks on tähtis tunda tuge ja tunnustust, mida Noored Olümpiale pakkuda suudab. See on aidanud mul saada pilti selgemaks, et kuidas oma eesmärke saavutada ja hoiduda segajatest. Teisalt on see loonud võimalusi, mida mul enne ei olnud: täidetud on augud treeningvarustuses, ettevalmistusse on lisandunud treeninglaagreid tugevate koondistega, tagatud on võistlustest osavõtud, ja praegu viime vaimu füüsilise kehaga tasakaalu. Kõige raskem töö ongi vaimu füüsilisele võimekusele järele aitamine.

Millist rolli mängib sinu ala juures psühholoogiline ettevalmistus?

Väga suurt. Olümpiapääsmeid jagatakse ainult ühel võistlusel nelja aasta jooksul, mis tähendab, et vaimne valmisolek peab olema ühel kindlal võistlusel ühel kindlal hetkel maksimaalne. 

Kui enne Noored Olümpiaga liitumist tundus psühholoogi juurde minek veider ja tabu, siis nüüdseks on minu arusaam sellest täiesti muutnud. Arvan, et Eesti spordis on vaja selles vallas suurt teavitustööd teha ja SA Noored Olümpiale on kindlasti juhirolli endale võtnud. 

Olen üle pooleteise aasta kasutanud sportliku eesmärgi saavutamiseks psühholoogilist ettevalmistust ja alles nüüd hakkan tegema esimesi suuremaid edusamme.Kõik hea võtab aega ja nõuab pühendumist.

Kui tihti blogisse sissekandeid teed ja miks sulle meeldib blogi pidada?

Blogi ja treeningpäevik on väga head enese analüüsimise viisid ja analüüsida mulle meeldib. Treeningpäeviku sisu on intiimsem ja seda päris igaühega jagada ei tahaks. Blogis kirjutatut on hea jagada ka poolehoidjatega; nii saavad nemadki osa minu treeningutest ja avastustest. 

Alustasin blogi põhikooli lõpuklassis ja alates sellest paranesid märgatavalt ka minu kirjandite hinded keskkoolis – noored, blogima!

Aga… mida tihedamaks läheb graafik, mida rohkem on koolis koduseid töid ja aruandeid vaja kirjutada, seda vähem avaldan ka postitusi. Minu vabandused neile, kes blogi viimasel ajal jälginud on ja uut sisu näinud pole. Lootust on uuest aastast soonele saada.

Mis sulle 2018. aastast sportlikus mõttes kõige rohkem meelde jääb?

Kõige suuremat heameelt valmistab rahvusvaheline medal Portugalist Euroopa ülikoolide mängudelt, kust ma pronksise autasuga edasi U23 MM-ile lendasin. 

Ja kohe sinna otsa tuli ilmselt kõige meeldejäävam seik – Portugalis võistelnud sportlasest polnud viis päeva hiljem enam midagi järel ja U23 MM-il tuli maitsta seni kõige kibedamat kaotust. Õnneks suutsin tagasilöökidest taastuda ja pikematel distantsidel olin löögihoos – 5000 m maailma 11. mees ja U23 maratoni seitsmes.

Milliste omadustega noorel sportlasel soovitaksid valida aerutamise?

Ma usun, et ei ole vaja otsida endale vabandusi, et miks see või too spordiala mulle ei sobi. Noor organism kohandub kõiksuguste treeningutega, aga tähtis on see, et noor ka ise tegevust naudiks, mitte ei teeks seda ema-isa tahtmise pärast. 

Kindlasti mängib aerutamise juures rolli pikkus ja käte siruulatus, kuid see ei tähenda, et lühikeste kätega oleks võimatu tegevust nautida või maailmameistriks tulla.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Katrin Uusoja  / Balint Vekassy

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*