Sisemise mantraga rattasõidus ja triatlonis poodiumikohtadele

Kristel Tukk
Möödunud aasta kevadel saavutas Kristel endalegi üllatuseks oma vanuseklassis esikoha Tartu rattarallil. Foto: Tamur Lang

Rattafanattide perest pärit Kristel Tukk (37) lapsepõlves abiratastega jalgrattal sõita ei julgenud ja suurel hõbedasel kokkupandaval rattal pedaaliga pidurdada ei osanud. Seega hüppas ta maha hoo pealt. Täiskasvanuna on lumelaualt kukkumisel saadud õlavigastusest hoolimata jätkunud korralikult hoogu rattasõiduga jätkata ja isegi triatlonimaailma avastada.

Tartust pärit Kristel meenutab, et enne kui ta jalgrattaga sõitma õppis, seisis ta pakiraamil ema selja taga ja sedasi käidi perekonnaga õhtuti väljas sõitmas. „Parem vaade oli,“ selgitab Kristel. Tema onu on jalgrattaklubi Freedown üks asutajatest ja vend sõitis maanteeratast. „Kodus oli meil alati korralik rattabaas, poisid ise nokitsesid ja panid neid kokku. Ka kõik lapsepõlvemängud olid ratastel – takso ja tagaajamine.“ Seega oli täiesti loomulik, et kahe lapse ema Kristel leidis tee jalgrattasõiduni, kuigi rahvasõitudel osalema hakkas ta alles täiskasvanuna.

Pikad distantsid meelitasid

Üle kümne aasta tagasi läks Kristel Tartus MyFitnessi rattatrenni, mida vedas Caspar Austa. „Meil olid ikka korralikud trennid, lisaks spinningule välitrennid,“ ütleb ta. Edasi tulid juba võistlustel pedaalimised. „Naisi oli sel ajal üldse maanteerattavõistlustel vähe,“ meenutab pikkade heledate juustega sihvakas Kristel, kes käis ka maastikusõitudel ja ei võistelnud kunagi lühikesel distantsil. „Poolik rattaralli oli 25 kilomeetrit, selgelt liiga vähe. Sõitsin 70 kilomeetrit ja kui finiš tuli, siis imestasin, et juba otsas. Pidi olema ikka maksimumpingutus ja ei saanud nii sõita, et trennidistants on pikem kui võistlustel,“ tõdeb Kristel. Ta ütleb, et toona ta tulemusi siiski ei püüdnud. 

Kristel Tukk
Valga triatloni olümpiadistantsil saavutas Kristel 2017. aastal oma vanuseklassis teise kohta. Foto: Mallor Malmre

Ratta seljast jooksurajale

Rattasõidule tõmbas mõneks ajaks kriipsu peale õnnetu kukkumine lumelaualt. Õlanärv sai niivõrd kahjustada, et rattasõit oli ülimalt piinarikas. „Kevadel läksin ikka rattarallile, kuid Elvas oli asi nii hull, et paremat kätt ei saanud üldse liigutada. Palusin kaassõitjat, et ta mulle selja pealt taskust geeli annaks,“ meenutab Kristel. Finišis vasaku käega suppi süüa ei saanud. Nii mõtles Kristel kaheksa kuud, et mida edasi teha. Käis rühmatrennides, kuni ühel hetkel sattus sõpradega Urmas Randmaa jooksutrenni. 

Esimeses trennis Tallinnas Nõmme liivastel nõlvadel selgus, et juba soojendus on raske. „Kuidas ma küll lõpuni jõuan?“ küsis Kristel endalt. Aga jõudis. Ja lausa nii, et kuigi treeningkalendris oli trennil juures märge „edasijõudnutele“, siis küsimise peale arvas treener, et kindlasti tuleks neil sõpradega osaleda. Kuna treener oli niivõrd tore, siis lõid õpilased talle oma jooksuklubi Treeningpartner,kus Kristel alati oodatud on. „Urmas on selline treener, kes elab kõigile kaasa, vahet pole, kas oled esimene või viimane,“ kiidab jooksutrennidest inspiratsiooni saanud Kristel.

Rattalt tolm maha

Kristel Tukk
Otepää IRONMAN 70.3. Foto: Jaan Sibul

Neli aastat tagasi toimus Otepääl esimest korda IRONMAN 70.3, millele Kristel sattus kaasa elama. „Mäletan nüüdki seda selgelt – olin nii võlutud sellest, kuidas võistlejad tulid veest välja ja läksid edasi rattarajale. Mõtlesin omaette, et tahan ka selliseks saada,“ tunnistab naine. Nii ta läkski Tartusse, pühkis aastaid ema juures keldris seisnud maanteeratta tolmust puhtaks, pumpas rehvid täis ja läks sõitma. „Kindlasti ratturid teavad seda vabaduse tunnet, kui lihtsalt sõidad ilma kindla sihita,“ õhkab Kristel. 

Peagi võttis ta sõbrannaga ette Kõrvemaa triatloni. „Esimese poini arvasin ise, et ujun krooli. Sirge peal aga ujusin juba kõiki stiile. Viimase poi juures tuli laine, läksin paanikasse ja ujusin isegi koera,“ meenutab Kristel esimese triatloni algust. Pärast teda tuli ainult paar inimest veest välja. Algajale omaselt tegi ta enne rattale minekut varbad liivast puhtaks, kuid pedaalides püüdis ikka paar inimest kinni. „Võta kiiver ära!“ hüüdis sõber, kui Kristel end jooksma sättis. Kuigi üks võistleja tegigi jooksudistantsi kiivriga, sai Kristel enda oma vahetusalasse maha jätta. Eri aladelt üleminekud olid küll rasked, aga esimene triatlon sai lõpuni tehtud ja naine oli õnnelik.

Ujumine selgeks

Järgmisena võttis Kristel ette Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumi alal toimunud rahvatriatloni. „Õnneks oli meri madal ja sai ujumise asemel joosta. Rattasõidus pingutasin hirmsasti,“ lausub ta. Jooksurajal sai ta teada, et teise naisega on vahe nii suur, et võiks isegi rahulikumalt võtta. Sealt tuligi esimene triatlonivõit. „Pärast seda mõtlesin, et nüüd on vaja ujumine selgeks saada,“ ütleb Kristel. Sõbranna soovitusel jõudis ta Priit Ailti ujumistrenni. „Igaks juhuks vaatasin enne YouTube’ist, kuidas see ujumine käib, ja tegin kodus kuiva trenni.“ 

Kuna grupitrennide ajad olid hilised ja Tallinnast väljas, tuli naisel rohkem ise õppida. Treener vaatas aeg-ajalt tehnika üle ja korrigeeris. Ujumine aga tõi uusi tutvusi ja kui ujumistreener tegi triatloniklubi Tripassion, siis oli Kristeli jaoks loomulik sellega liituda. Aasta varem sai ta tulemuste saavutamise maitse suhu, kui sai Valgas triatloni olümpiadistantsil oma vanuseklassis teise kohta. „See oli nii äge. Medalile oli kirjutatud „Eesti meistrivõistlused“,“ õhkab Kristel. 

Äpardused Otepääl

Paar nädalat hiljem asus ta eesmärgiks võetud Otepää IRONMAN 70.3 triatlonil ujuma. „Kuigi oli laine, siis see ei häirinud üldse. Sain oma rütmi lainega sobivaks, ainult otse ujumisega oli probleeme,“ meenutab Kristel. Nii sai ta rajaturvajatelt vilesignaali, kui hakkas järve keskel asuvale saarele ujuma. Rattarajal oli energiat palju, kuid 47. kilomeetril läks esirehv tühjaks. „Ei ole võimalik!“ ahastas naine. Rehvi purunemine oli tema ainus hirm, sest ta ei osanud seda ise vahetada. Üritas ikka, aga ei saanud rehvi maha. Ka hiljem saabunud tehnoabil oli tükk tegu, kuid täis pumpamisel purunes rehv uuesti. „Raske oli vaadata, kuidas kõik mööda sõidavad. Ratta selga saanuna mõtlesin, et uus mäng – kõik, kes ees on, püüan kinni.“ Joostes tulid aga krambid. Oma soorituses oli Kristel pettunud ja ametlikke tulemusi ei vaadanud üldse. 

Kedagi mööda ei lase

Möödunud hooajaks valmistudes oli alguses soov kõikvõimalikud harrastusvõistlused läbi teha, aga siis otsustas Kristel, et ei raiska end, ja valis enda jaoks olulised. „Mulle meeldib Tartu Kuubiku ürituste korraldus. Alati tuleb kananahk ihule Tartu maratoni hümnisaatel rajale asun,“ kirjeldab Kristel. Endalegi üllatuseks saavutas ta kevadel Tartu rattarallil oma vanuseklassis esikoha. „Mul on Poslavitsa tõusuga alati eriline suhe olnud – siiani on tema minust jagu saanud. Jäin pundist maha ja mõtlesin, et sel aastal ei hakka vedama. Lõpuks olin ikka ühe naisega koos grupi ees ja mehed sõitsid tuules. Tartus olid jalad krampides. Ütlesin jalgadele, et alla ei anna ja kedagi mööda ei lase.“ Korraliku lõpuspurdi teinud naine sättis juba koduteele, kui sai telefonikõne, et teda oodatakse poodiumile.

Ise motiveerides

Kristel Tukk
Tartus toimunud triatloni Euroopa meistrivõistlustel saavutas Kristel oma vanuseklassis 16. koha. Foto: Margus Tammemäe

Elu armastuse rattasõidu puhul tunnistab Kristel, et kipub kevadel end ratta selga unustama ja teisteks trennideks jääb vähem aega. Nii oli IRONMAN 70.3 Otepääl otse ujumisega ikka raskusi. „Rattasõit oli normaalne, aga jooksu ajal ägisesin. Sisendasin endale positiivsust: Kristel, sa jõuad, sa oled tugev, sa oled trenni teinud!“ Sedasi mantraga motiveerides sai naine Eesti meistrivõistlustel autasuks oma vanuseklassi esikoha. Silmapaistvate tulemuste eest Tartusse triatloni Euroopa meistrivõistlustele kutse saanud Kristel läks rajale pärast õnnetut rattaga kukkumist. „Kõik kohad valutasid ja seal olid võimsad Briti naised, endised tippsportlased. Mitte minusugused koduperenaised, kes aasta tagasi mõtlesid, et hakkaks nüüd triatloni tegema.“

Vanad armastused ja unistused

Kuigi möödunud aastal toimus Tallinnas esimest korda IRONMAN, siis Kristelit veel stardijoonel polnud. „Mul oli juba varem pandud eesmärk, et täispika triatloni teen 2019. aastal. Tundsin, et pean veel arenema.“ Järgmisel päeval toimunud Telia rahvatriatlonil saavutas Kristel naiste seas aga kergesti esikoha. Elu esimese lindijooksu rikkus ära ainult finišijoonel oma parima aja nimel kõrvale trüginud meessoost kaasvõistleja. 

Algaval hooajal ootavad Kristelit lisaks vanad „armastused“ IRONMAN Otepää 70.3 ja Tartu rattaralli, aga ka suur unistus L’Étape du Tour. 

Miks harrastajana igapäevategemiste kõrvalt pühendunult spordiga tegeleda? Kristelil on lihtne vastus. „Ma naudin liikumist, eesmärkide seadmist, seda protsessi, millega ma eesmärgi poole liigun. Sport annab võimaluse kombata oma võimete piire, õppida ennast tundma.Kuigi võiks arvata, et sport röövib meeletult energiat, siis minu jaoks on sel vastupidine efekt. Keha võib küll olla väsinud, kuid vaim saab sellest nii palju jõudu juurde.“

Kristel Tukk
Hawaii King of the Mountain rattasõidul Püreneedes läbiti nädalaga 872 kilomeetrit ja 16 751 tõusumeetrit. Reisiseltskonnas ainsal naisel Kristelil oli see esimest korda mägedes pedaalida. Foto: erakogu

Inspireerivad inimesed

Lisaks inspireerivad Kristelit pingutama täiesti tavalised inimesed, kes leiavad igapäevaelu kõrvalt aega, jõudu ja tahtmist sporti teha. „Kes on tulnud n-ö eikuskilt ja kelles näen kirge selle vastu, mida nad teevad, ja kelles on auahnust olla täna parem kui eile. Eriliselt inspireerivad mind vinge naine Kadri Possul ja alati rõõmsameelne Alma Sarapuu, kes leiab ka võistlustel jõudu naeratada ja teistele midagi innustavat öelda. Suur eeskuju on ka sage trennikaaslane Evgeni Nikolaevski, kes on vaid mõne aastaga end üles töötanud. Tema kirg ja pühendumine on imetlusväärsed,“ loetleb Kristel. 

Sel hooajal alustas naine koostööd treener Karmen Reinpõlluga ja ujumistehnikat lihvib korra nädalas ujumistreener Heidi Kaasik. Sedasi tuleb trenne kuus korda nädalas, 12–13 tundi. „Arvan, et kui olen ise tubli ja suudan terve püsida, siis on võistlustel ka parem minek,“ ütleb Kristel.

Saavutusi ja emotsioone jagub

Kristel oli augustis toimunud heategevuslikul rattasõidul Tahtejõu Tuur ainus naine, kes läbis kolme päevaga 1000 kilomeetrit. „Kui esimene päev oli tehtud, siis edasi tundus juba kergem. Esimesel päeval oli küljetuul, päike lagipähe. Murdepunkt oli, kui kellegi käsi lükkas mu punti tagasi ja ma tundsin, et mind ei jäeta tee äärde. Raske oli ikka, aga füüsiliselt läks kuidagi kergemaks,“ meenutab ta.

Kristel Tukk
Heategevuslikul rattasõidul Tahtejõu Tuur koos trennikaaslase Evgeni Nikolaevskiga. Foto: Tõnu Tunnel

Aastale tagasi vaadates on aga kõige suurem elamus viimane ehk septembris toimunud rattasõit Hawaii King of the Mountain Püreneedes, kus läbiti nädalaga 872 kilomeetrit ja 16 751 tõusumeetrit. Kristel oli seltskonnas ainus naine, lisaks oli ta esimest korda rattaga mägedes. Unistus sellist sõitu teha oli tal juba ammu. „Iga päev mõtlesin, et homme olen tugev ja vajutan. Ikka läks tõusul pulss üles ja hakkasin hingeldama.“ Siiski ei olnud tal kordagi tunnet, et ei tee ära. „Teen küll, aga oleneb, mis ajaga.“ 

Mägedesse tahab Kristel veel minna sõitma. „Seal saab tugevaks ja seal on ilus.”

Ükskõik mis aeg tuleb, aga enam ei katkesta

Kristel treenis 2017. aasta Tartu linnamaratoniks. Sattus nii, et 35 kilomeetrit oli vaja jooksutrenni teha Prangli saarel. Alguses jooksis ta saarel ringe. See läks nüriks. Siis tegi edasi-tagasi paarikilomeetriseid otsi. Saarerahvas imestas, aga trenn sai tehtud. 

Kui linnamaraton kätte jõudis, siis oli Kristel tõbine. Jooksis ikka, aga Annelinnas läks olemine sandiks. Ta võttis numbri ära ja jalutas paneelmajade vahele. Siis aga meenus, kuidas ta end tundis, kui katkestas aasta varem Riia maratonil. „Seal oli kohe alguses raske, jooksin kümme kilomeetrit ära ja tundsin, et enam ei suuda, kõik. Olin endas väga pettunud.“ Seda meenutades otsustas naine, et ei katkesta. Läks tagasi rajale täpselt samasse kohta, kust maha astus, ja otsustas, et katkesta ühtegi võistlust, ükskõik mis aeg tuleb. Rajal asus naine kaasvõistlejaid ergutama ja toetama ning aitas ühel jooksjal saavutada oma eesmärk läbida maraton vähem kui nelja tunniga.

Hästi on läinud kõik, mis ette võetud ja lõpuni viidud

Möödunud hooaja kohta ütleb Kristel tagasihoidlikult, et võib rahule jääda.

Tartu rattarallil vanuseklassi 1. koht

IRONMAN 70.3 Otepääl vanuseklassi 3. koht ja Eesti meistrivõistlustel poolpikas triatlonis vanuseklassi 1. koht 

Eesti meistrivõistlustel triatloni olümpiadistantsil vanuseklassi 1. koht

Triathlon Estonia poolpikal distantsil naiste 1. kohtKristeli sõnul on esimesed kohad tore boonus, aga olulisemaks peab ta endale seatud ajaliste eesmärkide täitmist. „Ma eelistan võistelda aja ja iseendaga. Ei taha panna enne võistlust eesmärki kellelegi teisele ära teha, muidu hakkan keskenduma teistele, mitte oma tegevusele. Võistluste käigus on teine asi – kui näed üht või teist konkurenti, tuleb ikka hasart sisse ja üritad leida endas seda lisakäiku.”

Tekst: Tiina Rekand

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*