Kas vigastused tähendavad spordi tegemise lõppu?

Vigastused ja sport

Sport on fantastiline. See on võluravim, mis võimaldab meie kehal toimida sellena, milleks ta algselt loodud on.

Füüsiline aktiivsus tõstab meeleolu, parandab enesehinnangut, suurendab keskendumisvõimet, parandab südame ja veresoonkonna töö efektiivsust, aeglustab vananemisega kaasas käivaid negatiivseid protsesse, vähendab luude hõrenemise riski ja on üleüldiselt meeldiv viis aega veeta.

Kõikidele positiivsetele mõjudele vaatamata loobub üha enam inimesi spordi tegemisest juba oma kahekümnendates eluaastates. Harvardi ülikooli uuring leidis 2016. aastal, et pea 50% inimestest, kes on lõpetanud spordiga tegelemise, on seda teinud tervislikel põhjustel.

Kahjuks tõuseb sportlikest eluviisidest loobujate osakaal vanuse suurenedes, olgugi et füüsiline koormus ja treening on üks väheseid tegevusi, mis hoiab keha ja mõistuse noorena.

Vigastusi ei sa alati vältida

Vigastusi tuleb ette, juhtugu need tööl, kodus, koolis või trennis. Ilmselt on iga inimene vähemalt korra elu jooksul saanud vigastada ja tundnud selle mõju. See on tugevalt takistav, meeleolu alandav ja ebameeldiv kogemus, aga õnneks võib öelda, et reeglina on see mööduv nähtus ja peatselt saab meeldivate tegevuste juurde tagasi pöörduda. Vigastusest taastumine sõltub selle raskusastmest, inimese üldisest treenitusest, tervislikust seisundist ja motiveeritusest taastuda. Kui õnnetus on juhtunud, on esimesed reaktsioonid hirm, viha ja ootusärevus – mis saab edasi?

Vigastus ja sellega kaasnevad psühholoogilised mõjud nagu ärevus, depressioon ja viha mõjutavad suuremal määral inimesi, kelle jaoks treeningul on igapäevaelus suurem osakaal. Igaüht mõjutab see erinevalt, mõnda motiveerib enda kallal rohkem töötama, teised aga teevad mitu sammu tagasi ja tunnevad, et ei soovi enam jätkata. Üldiselt kaasneb vigastusega viis emotsionaalset staadiumi, mille inimene läbib.

  1. Ehmatus ja šokk, reeglina ei olda vigastusest häiritud ega selle pärast mures.
  2. Eitatakse vigastuse olemasolu või selle ulatust.
  3. Tuntakse enda või kellegi teise süüd ja toimub emotsionaalne langus.
  4. Adapteerutakse ja mõistetakse taastumise vajadust.
  5. Keskendutakse taastumise protsessile, aktsepteeritakse olukorda ja plaanitakse, kuidas sellest välja tulla.

Vigastused ja sport

Üldiselt tehakse otsus spordist loobuda kolmandas staadiumis. Raske on näha valgust tunneli lõpus, kui ollakse emotsionaalses madalseisus. Aja möödudes soovitakse aga tervisliku spordi juurde naasta ja vana vigastus võib hakata end uuesti ilmutama. Toimub järjekordne langus motivatsioonis ja leitakse vabandusi, miks mitte jätkata. Ei leidu piisavalt aega, soovitakse keskenduda teistele asjadele, tuntakse, et ollakse selle jaoks liiga vana. Sellisel juhul oleks kindlasti soovitatav leida endale abiline, füsioterapeut või personaaltreener, kes sellel teekonnal aitab. Nendel asjatundjatel on vastavad teadmised, kuidas treeninguid modifitseerida, et saaksite jälle sportimise protsessist murevabalt mõnu tunda.

Vigastused ja sportKeha ei ole nõrk

Inimkeha on adaptiivne igasugustele muutustele. Kõik lihased, kõõlused, liigesed ja sidemed on loodud eesmärgiga, et inimene saaks keha kasutada pikaajaliselt. Seetõttu suudavad nad ka pea iga muutusega adapteeruda, et säilitada keha võimekus. Inimesed, kellel esineb treeningutel valusid, usuvad tihtipeale, et see on märk, et nende keha ei ole spordiks loodud, ja loobuvad spordi tegemisest püsivalt. Valu on aga märk asjaolust, et midagi vajab tähelepanu või korrigeerimist. Keha on võimeline toime tulema kõigega, kui selleks on piisav stiimul.Treeningutest loobudes eemaldatakse hoopis ainukene komponent, mis tegelikult arengut soodustab. See tähendab, et probleemi lahendamise asemel seda hoopis varjatakse. Eelistatud viis selliste muredega toime tulla on oma teadmisi laiendada, olgu selleks iseseisvalt infot koguda ja olukorda mõista või spetsialistiga konsulteerida ja seejärel plaan koostada, kuidas tulla tagasi paremana kui varem.

Kommunikatsioon

Taastumisperioodil on spetsialistidega suhtlemisel ülioluline roll. Inimene peab olema proaktiivne ja näitama üles huvi taastumise vastu. Oluline on küsimuste tekkides neid ka küsida. Olen tihtipeale kokku puutunud inimestega, kes on lõpetanud sportimise, kuna neile on varasemalt öeldud, et pärast sellist vigastust ei tohi enam spordiga jätkata. Ei ole palju juhtumeid, kus selline soovitus paika peaks, üldiselt on liikumine ja sporti naasmine lõplikul paranemisel ülioluline. Selliseid soovitusi andes on tähtis arvestada konteksti. Sportliku tegevuse lõpetamine peaks olema ajutine, rääkides taastumisperioodist ja sellest, mida selle ajal teha ei tohi – tavaliselt ei kehti need kitsendused kogu elu. Spetsialistiga rääkides peab alati küsima lisainfot, kui kaua piirangud kehtivad. Näiteks põlve ristandisideme rebendite puhul rõhutatakse pidevalt vigastuse tõsidust ja ulatust nii, et see võib jätta mulje, et sport on edasiseks eluks välistatud. Õnneks see nii ei ole! Vigastuse ulatuse ja raskusastme rõhutamise tagamõte on, et inimene ei hakkaks taastumisperioodi ajal ette võtma tegevusi, mis võivad lõpptulemusele negatiivselt mõjuda. Kui taastumine on edukas ja möödas on piisavalt aega, võib järk-järgult naasta oma tavalise sportliku tegevuse juurde vastavalt asjatundjate soovitustele.

Miks vanad vigastused valutavad?

Vanad vigastused kipuvad end aeg-ajalt meelde tuletama. Seda juhtub mitmel eri põhjusel:

Pärast traumat moodustub alati armkude,see on keha paranemisprotsesside loomulik osa ja vajab oma aega.Kui keha tekkinud vigastust parandama asub, siis ei oska ta seda uuesti üles ehitada täpselt samamoodi. Seetõttu moodustub armkude kaootilise kiudude orientatsiooni ning on teistsuguse verevarustusega kui ümbritsevad koed. Sellel on omakorda inhibeeriv mõju lihaste tööle ja piirav efekt liikumisamplituudile. Vanade vigastuste puhul võib moodustunud armkude olla tundlik koormuse muutustele ja keskkonnatingimustele. Parim ravi sellele on kõigepealt armkoe piirangute vähendamine, mis võib tihtipeale olla ärritumise põhjus, ning seejärel funktsiooni taastamine treenimise kaudu. Näiteks sidemete koostisesse kuulub enamasti 1. tüüpi kollageen, mis annab sellele struktuurse tugevuse ja võimekuse liigest stabiliseerida. Taastumisprotsessil taastab keha kollageenistruktuuri kasutades selleks 1. ja 3. tüüpi kollageeni. Kollageeni struktuuri taastamisel on vaja seda õigel hulgal koormata, et see kujuneks vastava suunaga, mis jõududele side peab vastu pidama. Selles ongi suur roll taastumisel ja järgneval füüsilisel aktiivsusel, et kude taastuks võimalikult uueväärselt.

Närvisüsteem.Tuleb välja, et meie aju ja närvisüsteem muutub seda keerukamaks kompleksiks, mida rohkem me seda uurime. Tuleb ka välja, et kui teeme endale haiget, siis jätab aju selle meelde eesmärgiga, et kui tulevikus peaks ette tulema sarnane olukord, milles inimene end varasemalt vigastas, siis seda ei juhtuks uuesti.Seetõttu suudame esinenud valu väga värvikalt meelde tuletada. Valu meeldejätmine on üks mehhanismidest, miks see võib ka uuesti esineda, isegi pikka aega pärast vigastust. Aju on meelde jätnud olukorra – temperatuuri, ilma, enesetunde, mida sa tegid, et vigastus tekkis jms. Ning kui keha tunnetab sarnast olukorda uuesti, siis võib ta hakata mälust valusignaale vallandama. Edukaim viis sellega toime tulla on veenduda, et valul ei ole muud põhjust, ja hakata keha järk-järgult samasugustes tingimustes harjutama.

Vigastused ja sportAdapteeritud liikumismutrid. Kui meie keha kogeb traumat, siis üks osa sellega toimetulekust on liikumismutrite korrigeerimine, et vigastatud ala kaitsta. Kui aga nende muutunud liikumismustritega uuesti treeningutega alustada, võib vigastatud ala jällegi valulikuks muutuda või tekkida mõni uus probleem.

Kui vanad vigastused annavad oma olemasolust märku, tähendab see üldiselt normaalset taastumisprotsessi.Tõsisemate vigastuste korral võib olla vajalik, et taastavaid harjutusi jätkatakse pika aja jooksul, et säilitada nende mõju.

Keha on võimekas

Sportimisel on nii palju võrratuid koheseid ja pikaajalisi mõjusid, et sellel peaks olema püsiv roll kõigi eludes. Meie keha on imepäraselt võimekas toime tulema iga takistusega, mis tema teele on seatud. Olgu vigastus uus või selle toimumisest möödas juba pikem aeg, alati on võimalusi uuesti aktiivse sportimise juurde tulla. Tuleb meeles pidada, et on olemas asjatundjad, kes on valmis igal etapil aitama, tuleb vaid teha esimene samm õiges suunas ja nautida protsessi, mis sellega kaasas käib. Keha on tugev, võimekas ja valmis pea igast olukorrast välja tulema. Ta vajab selleks kõigest aega, veidikene suunamist ja seda kõige paremat võluravimit – sporti.

Tekst: Rainar Vahtrik, Reakt Füsioteraapia

Fotod: Shutterstock.com