Tantsupedagoog Joel Juht (36) jooksis heategevusliku eesmärgiga Maroko kõrbemaratonil Marathon Des Sables 250 kilomeetrit. Miks ta seda tegi ja millised on tema muljed?
Hiphop-tantsukultuuri aktiivne edendaja Joel Juht (artistinimega JJ) on loonud Eesti esimese tänavatantsukooli ning on rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud JJ-Street brändi omanik. Ta on võitnud hulga tantsuvõistlusi ja teinud paljudele tuntud artistidele koreograafiat, hiljuti aga riputas ta oma kodulehe tunnuslauseks „When others sleep, I run” ja läks heategevuse eesmärgil kõrbemaratonile jooksma. Ja vähe sellest, et ta lihtsalt jooksma hakkas – ta valis väljakutseks maailma ühe raskeima ultramaratoni Maroko kõrbes! Oluline põhjus oli kindlasti soov end isiksusena proovile panna ja ületada, kuna jooksmist ta varem ei sallinud ja hakkas seda harrastama alles selleks maratoniks valmistudes. Tähtsaim põhjus osaleda 7.–17. aprillini 32. Marathon Des Sables’il oli aga soov lastele head teha. Nimelt kogub Joel toetajate abiga raha Siimusti lastekodule tervisepargi rajamiseks. Jooks kõrbes suunas sellele tähelepanu.
Mugavustsoonist välja
Marathon Des Sables’il läbitakse kuue päevaga 250 km ligi 50 °C kuumuses koos varustusega. Kilometraaž on jaotatud küllaltki ebaühtlaselt ja pikima distantsi, 86,2 kilomeetri kõrval on teekonnad valdavalt 30–40 km pikkused. Võistluse vältel on osalejatele ette nähtud üks puhkepäev, ööbitakse välilaagris, kaheksakesi ühes telgis. Künklik maastik, liiva peal jooksmine ja kuumus ei ole just kõige mugavam kooslus.
Maratonijooksmiseni jõutakse artikli autori kogemustele tuginedes tavaliselt pikema aja jooksul, kui nooruses on kiiruslikud võimed välja arendatud, ja kogemuste najal liigutakse vastupidavust arendades järjest pikemate distantsideni. Joeli soov oli aga vaadata, kas jooksmine talle üldse meeldima hakkab – ja praeguseks ongi hakanud. Ta on endale selle ala põhitõed selgeks teinud, avastanud väga palju uusi teadmisi ja selle, et jooks on tegelikult väga tervendav tegevus. Mugavustsoonist väljatulekuks on muidugi palju leebemaid võimalusi kui kuuepäevane kõrbemaraton, kuid Joel valis just sellise hullu variandi.
Eriline jooksuvarustus
Enne võistlust muretses Joel varustuse pärast: kas see jõuab koos temaga sihtkohta? Korraldajad nõuavad ju teatud varustuse olemasolu ja ilma selleta kõrbemaratonil osaleda ei saa – näiteks peab jooksjal kaasas olema vähemalt 14 000 kilokalorit toitu. Joel viskas pilgu peale ka vabatahtlikule varustusele, kuhu kuulusid näiteks väike videokaamera, päikesepatarei ja pleier. Madratsist mees loobus ja magas nädalakese vaipadel. Kohustuslikus nimekirjas on veel magamiskott, pealamp, haaknõelad stardinumbrite kinnitamiseks, tulemasin, vile, hädaabitekk, päikesekaitsekreem faktoriga 50, 200 euro vääringus kohalikku raha, pass ja peegel hädaolukorras märguandmiseks (kõrbes mobiililevi pole ja nii võib peegel osutuda elupäästjaks). Jooksualaseid võistluskogemusi Joelil küll nappis, kuid trenni tegi ta usinalt ja vorm oli hea. Ta harjutas Kõrvemaal, Boliivia kõrgmäestikulaagris ja kaks nädalat Tais, et soojema kliimaga võimalikult hästi kohaneda, ning käis ka Tenerifel keskmäestiku tingimustes, et võimalikult sarnase rajaprofiiliga harjuda. Vaimset vormi aitas õigele lainele seada elukaaslane Kätriin.
Emotsioon ei unune
Maratonil mõistagi lihtne ei olnud, sest kuumus tõusis lausa 51 kraadini, kuid Joeli sõnul olid veelgi hullemad liivatormid, mis tekitasid tohutut janu. Kokku jõi ta distantsil 83 liitrit vett. „Viimastel kilomeetritel oli mul 10% telefoniakut, kuulasin muusikat, mida olin motivatsiooniks alla laadinud,” meenutab mees. „Enne seda sain lihasekrambid, 15–20 minutit olin vihane, et ma ei saavuta seda, mida plaanisin, sisimas nutsin, aga, hambad ristis ja vere maik suus, läksin finiši poole ning kui nägin viimast juppi, 3–4 kilomeetrit, siis edasi lausa lendasin. Kott muutus helbeks, kilomeeter enne joone ületamist parandasin veel oma kohta. Nägin kaugelt, et ees on inimesi, keda saan maha võtta, ja jooksin. Sain maratoni tehtud ja see emotsioon ei lähe meelest. See oli eriline, mis seal toimus.”
Läbi raskuste
Üliraske kõrbemaratoni läbimine on kurnav nii vaimselt, emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. „Sa näed lõppu, see lõpp nagu tuleb ja tuleb ja sa ei suuda oma jalgu liigutada ja saad aru, et see on nii raske. Näed oma telgikaaslast, kes tuleb ja ütleb, et ta ei jaksa, tal on nii valus, lähme koos, ma ei taha üksi jääda,” meenutab Joel hetke kõige pikemalt, 86,2 km distantsilt, mille ta koos telgikaaslasega ikkagi vapralt lõpuni tuli. „Viimased viis-kuus kilomeetrit oli sellel pikal distantsil jäänud ja mõtlesime, et jookseme ja anname kõik, mis veel anda on, et saaksime hea koha. Jõudsime finišisse ja siis oli tunne, nagu oleks suur koorem maha võetud. See etapp oli kõige raskem,” ütleb Joel.
Tants kui uurimistöö
Tuleb välja, et kõrbejooksu teise päeva õhtul oli mehel jõudu isegi tantsu lüüa! „Ma olin Vene tiimiga koos ning üks poiss hakkas seal nalja tegema ja rahvast tantsima ajama. Ta tõmbas minu ka tantsima, kuna teadis, et ma tegelen tantsuga. Kõik hakkasid tantsima ja rahvas kaasa elama, kõigil läks järsku nii lõbusaks,” meenutab mees naerulsui. Lapsena oli tants Joelile vaid hobi, mis aitas Jõgeval elu rõõmsamaks teha. Samal ajal tegeles ta koguni 12 aastat Kreeka-Rooma maadlusega ning selle kõrvalt vahelduvalt veel poksi, suusatamise, Tai poksi, jooksmise, ujumise ja rattasõiduga. Kuid lõpuks valis Joel ikkagi tantsu. Mida aga tants tema jaoks tähendab? „Tants üksinda ei tähendagi minu jaoks midagi, ent kui vaatame tänavatantsu kultuurina, siis see on üks asi, millel lihtsalt ei ole piire, ja see on kindlasti nagu paljude jaoks söök laual, milleta olla ei saa. Tänaseks on tants muutunud mulle uurimistööks, kus ma analüüsin eri kultuuride ja liigutuste sarnasusi ning proovin mõista, mis millest on tekkinud ja miks – ehk see teeb minust selle ala fanati,” selgitab Joel, keda motiveerib liikuma energia, mis kogu tegutsemisest tekib, ning see, et paljud saavad sellest jõudu juurde. Loomulikult on oluline ka tervis ning hea rüht ja väljanägemine! Tantsupedagoogina tegeleb Joel tantsuõpetamisega ja arendab ennast erinevate valdkondade kaudu.
Palju on peas kinni
Tagantjärele mõeldes ei olnud ka jooksmine Joelile raske. Ta ütleb, et raske on kõrbes ilma veeta olla. „Arvatakse, et jooksmine on kahjulik, kuid ühe viimase uuringu järgi, mida kuskilt lugesin, tuli välja, et jooksmine ei ole kahjulik, kui teha seda nii, nagu peab. Enamik probleeme tuleb ikka sellest, et kasutatakse vale varustust ja jooksutehnikat. Jooksmine tahab kindlasti detailset lähenemist ja kontrolli oma keha üle ning väga palju on ikka peas kinni,” arvab Joel ja lisab, et jooksma peab minema naerul suuga, siis teeb keha sinuga kõige paremini koostööd ja jõuad kaugemale. „Christopher McDougall (raamatu „Born to Run” autor – toim.) uuris Tarahumarasid, kes elavad Mehhiko kanjonites ja kelle suurepäraseks oskuseks on joosta kiiresti rasketes tingimustes naerul näoga ning see on aidanud pikamaajooksmist paremini mõista!” räägib Joel oma kogemustest.
Siht silme ees
Joel arvab, et oma keha tuleb kuulata, ja seda tegi ta ka kõrbemaratonil. „Jooksin targalt, nii nagu planeerisin, ja tegin oma elu jooksu, mille üle olen uhke, sest nägin paljusid, kelle ego sai neist jagu ja nad pidid sõna otseses mõttes lõpetama jooksu ehk neid eemaldati kogu maratonilt,” räägib Joel. „Pingutus oli väga suur ja ma arvestasin väga paljude asjadega juba varakult ette, et vältida igasugu üllatusi. Ma olin väga keskendunud, et teha enda jaoks parim tulemus. Loomulikult pidin nihutama oma piire kaugemale, kui kunagi varem, ja see oli algul väga raske, sest puudus kogemus – tegin lihtsalt seda, mida minu treener Ain-Alar Juhanson palus, ja nii see asi käis,” meenutab Joel, et ettevalmistus jooksuks oli samuti raske, kuna ta pidi tegema öötundide arvelt tööd ja puhkust peaaegu ei olnudki. Joelil oli aga väga selge siht silme ees: saada kätte Marathon Des Sables medali ja astuda väärikalt üle finišijoone.
„Nägin ilu, valu ja õudust. Endal olid kaks päeva lihasvalud. Ma sain ühe asja selgeks: ei ole olemas ühtegi asja, mille kohta öelda, et ei, see mulle ei meeldi. Iga asi on võimalik teha endale meeldivaks, lihtsalt seda on vaja jube palju kordi teha, nii kaua, et hakkab meeldima,” arvab Joel.
Joeli kõrbemaraton numbrites
Joeli tulemus kõrbemaratonil oli 285. – 288. koht, kusjuures ta jooksis tõusvas joones, saavutades esimesel 30,3 km etapil 461. koha ajaga 4:38.55. Teisel 39 km pikkusel etapil oli ta 349. kohal ajaga 6:28.07 ja kolmandal 31,6 km etapil juba 341. kohal ajaga 5:23.54. Pikimal 86,2 km pikkusel etapil kulus aega 16:03.02, kuid Joel saavutas tubli 258. koha. Parima tulemuse jooksis Joel aga järgneval maratonidistantsil ajaga 5:15.24, saavutades 214. koha.
Tekst: Meelis Koskaru
Fotod: erakogu / Media Marketing
