Mõnus jooksutrenn või -võistlus hoiab vormis nii füüsiliselt kui vaimselt. Küsisimegi jooksuharrastajate käest, kuidas jooksmine vaimu virgena hoiab ja kas see võib vahel olla ka kui meditatsioon.
Valitsev Eesti maratonimeister Moonika Pilli klubist Jooksupartner ei ole professionaalne jooksja, kuid suudab töö ja pere kõrvalt konkurentsi pakkuda ka Eesti kõige kõvematele tippudele.
„Mulle meeldib joosta just vara hommikul. Kuna ma kohvi ei joo, siis see on minu ärataja, mis annab terveks päevaks mõnusa energia ja mille ajal saab päevaplaani läbi mõelda. Jooksengi selle mõnusa tunde pärast ja tulemused on minu jaoks olnud teisejärgulised. Usun, et see ongi mulle edu toonud, et olen lihtsalt asja nautinud, mitte kramplikult paremaid tulemusi taga ajanud.
Jooksu ajal kahtlemata vaim puhkab. Kui mul on kindlate tempodega trennid, siis küll vaatan ja jälgin kella ja mõtlen trenni ajal treeningule, rahulikud jooksud teen aga enamasti kõik ilma kellata, et saaksin täiesti rahulikult joosta ega hakkaks isegi mõtlema pulsi jälgimisele. Nii joostes lülitan ennast täiesti välja, lihtsalt kulgen ja naudin aega iseendale. Reisidel joostes teen nn luurekaid – jooksen eri suundades ning olen tänu sellele leidnud hulga põnevaid kohti, kuhu pärast perega minna ja kuhu ilmselt muidu polekski sattunud.
Soovitan jooksmist, sest see on üks paremaid eneseabivahendeid. See on soodne, (lähed millal tahad), parandab füüsilist vormi, annab energiat ja laseb vaimul puhata. Isegi kui olen vahel väga väsinud, aitab trenn hoopis väsimusest jagu saada, või kui keegi või miski on tuju ära rikkunud, siis teed väikse tiiru ja tuju on kohe palju parem.”
Harrastussportlane ja spordivõistluste korraldaja Reigo Lehtla, kelle isiklik rekord maratonis on 3:03.44, Amsterdamist aastal 2011 ning parim saavutus 24 tunni rogaini Euroopa meistrivõistluste pronksmedal meesveteranide klassis 2012. aastal.
„Jooksmine puhastab nii keha kui vaimu. Mõtted sõltuvad jooksmise ajal sellest, milline jooks parasjagu käsil on, need võivad olla väga erinevad. Orienteerudes tuleb pea selge hoida ning kompuuter töötab ja arvestab pidevalt. Lühematel ja intensiivsematel jooksudel, kus pulss on anaeroobses, ei ole üldse mahti midagi mõelda. Maraton jällegi on suuresti lihtsalt pikk kannatus. Küll aga võivad meditatiivsed jooksud olla pikemad lõigud, kus unustad, kes ja kus sa oled. Pikkadel lõigujooksudel mägedes olen kogenud, et usaldad jooksmise kehale ning ise võid tegeleda muude aistingute ja mõtetega.
Tegelikult on inimene jooksjaks evolutsioneerunud ja kõige parem jooksja üldse terves loomariigis, selleks on kohandunud meie liikumisaparaat, termoregulatsioonimehhanismid, südame-veresoonkond jne. Ainuke, kes meiega vähegi suudab sammu pidada, on hunt. Kui on vaja, võib inimene joosta mitu päeva järjest, ja selline jooksuvõime tekib suhteliselt varases nooruses ning püsib väga kõrge eani.
Jooksutreeningut soovitan, sest joostes hakkab aeg tagurpidi käima, sel on noorendav ja puhastav mõju.”
Martin Tamm Rapla jooksuklubist pole teinud ühtegi spetsiaalset maratonitrenni, kuid on saavutanud Eesti meistrivõistlustel sel alal 8. koha ajaga 2:44.46. Tavaliselt keskendub Martin hooajal keskmaadistantsidele ja teeb alles augustikuus pikemaks distantsiks ettevalmistavaid treeninguid.
„Mulle on juba väikesest peale meeldinud sporti teha. Mulle meeldib joosta põhiliselt võistlemise pärast, tahan ennast proovile panna pidevalt paremaid aegu püüdes. Protsess paremate aegade nimel on huvitav ja väljakutsuv, samas on sellel ka tore sotsiaalne pool.
Võib öelda küll, et vaim jooksutreeningul enamasti puhkab, kuigi raskematel treeningutel saab ka vaim üsna palju koormust. Sellistel treeningutel võib vahel ette tulla, et hakkad mõtlema: küll on raske ja milleks nii palju pingutada, võib-olla toob see kasu asemel kahju jne, aga pärast rasket trenni on väga mõnus enesetunne. Trenni tehes saab mõtelda kõige üle, kuid see sõltub suuresti ka treeningu olemusest – kas on raskem või kergem trenn, kas on hea või keeruline ilm jne. Ei tea, kas just meditatiivset seisundit olen tundnud, aga sellist tunnet, et justkui lendaks joostes, olen küll kogenud – ühtäkki avastad, et trenn ongi juba tehtud, polegi nagu õieti midagi mõelnud või teinud, kui juba päeva trenniplaan täidetud, aga seda juhtub pigem pikematel treeningutel.
Jooksmist soovitan kindlasti, sest see aitab olla tasakaalukam, samas ka vastupidavam, aitab vastu võtta õigeid otsuseid. Sarnase efekti annavad kõik vastupidavusalad. Kui enne jooksu oled millegi pärast ärritunud, siis pärast ei pruugi paljud asjad väga enam ärritust tekitada. Samas käivad hea füüsiline ja vaimne vorm käsikäes ja kui füüsis ei ole piisavalt hea, siis ei ole ka jooksmine meeldiv tegevus ning siis ei aita see ka vaimsele vormile väga hästi kaasa. Ehk siis esialgu vorm paremaks, siis vaikselt tuleb terve vaim ka kaasa.”
Spordiblogi pidaja ja harrastusjooksja Karmen Lepp on 24 tunni jooksu ja staadionimaratoni Eesti naiste rekordiomanik. Karmen kuulub spordiklubisse Eratreening.ee ja soovitab oma klubi ühistreeninguid Tartus, kus ta isegi võimaluse korral käib, sest ühine jooks/kiirkõnd ning nali ja naer hoiavad ka vaimselt vormis.
„Mulle meeldib jooksmine, sest see vabastab igapäevapingetest. Jooks on ainult minu aeg. Ma naudin jooksmist, sest see aitab märgata pisiasju, mis kiire elutempo juures võivad sageli teisesed tunduda. Pärast jooksmist on kodus ootamas tütar, soe vesi, toit, puhtad riided ja pehme voodi, kus puhata.
Pärast teist ultrajooksu avastasin, et mul on jooksmist vaja selleks, et vaimne tasakaal oleks paigas. Kui oma isiklik aeg jooksutrenni näol puudub, siis kuhjub muremõtteid liigselt, kuid jooksu ajal saab teha taaskäivituse ning olla pärast trenni taas lahke ja rõõmsameelne inimene.
Millised mõtted jooksmise ajal peas liiguvad, oleneb sellest, milline on trenni sisu. Lõigutrennides püüan anda endast maksimumi ja õppida nii hingamist kui õiget jooksutehnikat, mõtted on koondunud trennile ja pingutusele. Pikad ja aeglased jooksud mõjuvad meditatiivselt ja mõnikord saab nende käigus eneseanalüüsi teha. Loomulikult leidub ka jookse, kus ei mõtlegi midagi ja keha lihtsalt kulgeb ning tekib ülim vabaduse tunne. Ultrajooksudel olen üpris mitu elulist otsust teinud ja võib öelda, et siiani on jooksurajal tekkinud lahendused end kuhjaga ära tasunud.
Olen joostes kogenud ka meditatiivset seisundit, minu puhul avaldub see endassesulgumises ning sel perioodil olen üpris tühja pilguga, olen vaid mina ja jooksurada mu ees, kõik muu on sel hetkel peast pühitud. See tunne tekib siis, kui muud mõtted on juba jooksu käigus läbi mõeldud, või siis, kui eneseusk hakkab vankuma. Jalad jooksevad, hing justkui jookseks, kuid mõtted ei liigu, lihtsalt on.
Soovitan jooksmist ka oma vaimu vormishoidmiseks, sest lisaks sellele, et ainevahetus tänu jooksutrennidele kiireneb, saab ka oma olemusest rohujuuretasandil aru. Usun, et jooga ja pikamaajooksud on sarnase toimega – liigud, elad, oled sina ise.”
Tekst: Merilin Piirsalu
