Eduka sõudja Allar Rajaga intervjuud kokku leppides suunab ta tähelepanu kohe pereväärtustele. Mõistan selgelt, kui tähtis on talle pere jaoks võimalikult palju aega leida. Töö politseis, treeningud, laagrid ja võistlused nõuavad ju oma. Aeg on tähtis.
Püüan spordilugu kirjutades Allari pere arvelt neid minuteid kätte saada. Allar mõistab vesteldes suurepäraselt sporditegemise ja ajakirjanduse rolle ning vastab mu küsimustele. Ja mitte põrmugi vastumeelselt! Tema staatuses: „Olen olümpiamedalist!” pole kübetki ülbust. Tema kindel soov on teha kõike hästi, nii tööd kui ka sporti, hoida peret ja suhelda teistega. Kergekäeliselt asjadega ühele poole saada ei ole tema moodi. Tajun, et oma iseloomule omaselt püüab ta sarnaselt tippspordiga ka küsimustele vastates parima anda. Ta on paadis ja sõuab mehiselt. Ta vastab küsimustele ja vastab arukalt. Taipan nende minutite väärtust ning hindan teda kui riigiametnikku ja tippsportlast seda kõrgemalt!
Teekond spordi juurde
Allar kasvas looduse keskel, kus vastavalt aastaajale tegeles paljude spordialadega. Talvel suusatas, suvel ujus ning muul ajal olid kavas pallimäng ja hoovimängud. Liikumine oli loomulik ajaveetmise vorm ja toas ei tahtnud ta üldse püsida. Otseselt üheski trennis ta põhjalikult ei käinudki, kuid proovis kergejõustikku, pallimänge ja aerutamist, kuni 7. klassis poistega sõudma hakkas.
Õpingud koos sportliku väljakutsega
Pärast keskkooli lõppu 2002. aastal õppis Allar Maaülikoolis. Pärast ajateenistust käis külas 2004. aastal USA-s elaval emal, kus mõtles pikemalt järele, mida elult soovib. Lihtne olnuks Chicago lähistel head raha teenida ja materiaalseid unistusi teostama hakata, aga mis siis edasi? Mees tundis, et vajab väljakutset midagi ära teha. Nii otsustas ta koju tagasi tulla, minna kooli ja anda endale võimalus õpingutes ja spordis. Tekkis ideaalne võimalus teha neid mõlemaid korraga Sisekaitseakadeemias, kuhu teda kutsus tollane SKA KT Peeter Järvelaid. Kool toetas igati Alari spordiharrastust. Õppeprogramm oli karm, aga piisavalt paindlik. Kaks aastat õpingutest oli kohustuslik elada tööpäevadel Paikusel politseikolledžis, teised kaks aastat, mil õpingud toimusid Tallinnas, oli elukoht valikuline. Loengud olid kohustuslikud, kuid eksameid sai Allar õnneks ette ja tagantjärele teha. Kooli juures oli jõusaal ja kursusekaaslased olid head treeningpartnerid. Tallinnas õppides alustas Allar poksitreeninguid, mis toimusid 2–3 korda nädalas ja mugavalt SKA spordisaalis. Need trennid andsid enesekindlust ja hea füüsilise vormi. Seega oli kõik vajalik loodud, majutus ja spordisaal asusid kooli juures, eluks vajalik stipendium ja iseenda tahe toetasid.
Pere tugi viis medaliteni
Juba aastal 2006 saatis Allarit edu, kui ta saavutas neljapaadiga maailmameistrivõistluste pronksmedalid. Sealt sai tänu sisemisele jõule ja lähedaste toele alguse siiani kestev medalitee. „Pere on alati toetanud minu valikuid, vähemalt neid, mis ma teinud olen. Mu ema elas asjaolude sunnil 15 aastat USA-s, mis tegi minust üsna noorelt iseseisva inimese. Parim spordipartner ja motiveerija on olnud mulle vend, kelle eeskujul läksin sõudma ja kes on mulle tänaseni rattasadulas püüdmatu. Ei saa ütlemata jätta, et pere eest on olnud mulle minu treenerid Matti ja Reet Killing.”
2007. aasta MK-etapp
Sportlikke õnnestumisi on Allaril olnud palju ja enamasti on head spordiemotsiooni raske sõnadega edasi anda. Kes seda tundnud, teab, et seda tuleb ise kogeda. Allar valib ühe ja ütleb, et seda tunnet ja emotsionaalsust mäletab ta elu lõpuni. „2007. aastal sõitsin elus kolmandat korda MK-etapi finaalis (paariliseks Igor Kuzmin) ning parima kuue paadi hulgas oli minu EST2 ekipaaži kõrval teinegi Eesti paarisaeru kahepaat ehk EST1, kus istusid Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson. Sõit oli põnev ja tihe, kohal olid kõik selle ja järgneva aasta parimad koosseisud. Saime hea stardi, võtsime positsiooni ja püüdsime hea tehnilise tööga paadil head jooksu hoida. Sõidu teises pooles hakati suruma, lisasime ka tempot, viimasel 500 meetril panime välja oma parima. Punaste poide rida tähistas viimast 250 meetrit, tõstsime tempo kuni 40 tõmbeni minutis ja surusime sedasi lõpuni, kõrvale vaadata enam mahti ei olnud. Sõidu lõppedes langesime paati kummuli, tõmbasime hinge ja keerasime paadi pontoonide poole. Hinge tõmmanuna lõin paarimehele patsu ja möönsime, et oli hea sõit ja tundus, et kogu punt oli koos. Mõni minut hiljem kuvati tulemused ekraanile, see võttis aega, sest oli olnud fotofiniš. Kuzmitš juhtis mu tähelepanu ekraanile ja küsis: Allar, kas meie EST2 on tõesti kolmandal kohal? Ja ma tõesõna ei uskunud oma silmi, sest jah, olime saanud oma elu esimese MK-etapi poodiumikoha. Kõik kuus finaalis sõitnud paati lõpetasid 1,3 sekundi sees. Ka pisike riigisisene duell sai võidetud, sest EST1 paatkond oli viies. Tänu Jaansoni ja Endreksoni teistelegi headele startidele tuli Eesti sel aastal M2x paadiklassis MK võitjaks. See oli superemotsioon ja selle nimel tasub sportlikku palgapäeva oodata,” tunnistab Allar.
Edaspidi võideti tiitlivõistlustelt nii kulda kui ka teist värvi medaleid, kuni jõuti 2017. aasta sõudmise MM-ini.
Uus mees paadis
Tänavusel sõudmise MM-il USA-s Sarasotas võitis Eesti neljapaat pronksmedali. Võistkonnas sõudis lisaks Allar Rajale, Tõnu Endreksonile ja Kaspar Taimsoole uus mees Kaur Kuslap. Kuidas uues paadis võistlus sujus? „Pronksivõidu võti seisnes võistluste käigus saavutatud ideaalses koostöös, hooaja lõpuks heale tasemele tõusnud vormis ja ka tehniliselt perfektsest soorituses. Treeneri ja meeste vahelise koostööna oleme leidnud hea mudeli, kuidas saavutada viimase paari kuuga enne võistlusi hea konditsioon, tajusime seda juba enne Rio OM-i ja ka nüüd. Uus mees Kaur ei ole meie jaoks üldse mitte uus mees, teame tema potentsiaali juba aastast 2013, kui nad koos Sten-Erik Andersoniga märkisid end kui tugevaid sõudjaid ja põhimeeskonna pretendente. Viimane lihv võtab aega, aga tänaseks päevaks on mõlemad valmis, et sõita sõudjate aasta kangeimal jõuproovil medalite eest,” selgitab Allar ja räägib, et MM-iks oli ses mõttes hea valmistuda, et sõudjad olid jäänud meedia ja avalikkuse eest varjule, ei mingeid ootusi.
Kogemused pandi maksma
„Keerulise hooaja lõpuks oli nii mõnigi lootus kustunud, olime ju peaproovil Luzerni MK-etapil alles 10. kohal. Samuti ei olnud me kunagi MM-ile mineva kooseisuga võistelnud, seega puudus igasugune võrdlusmoment. Viimased treeningud kohapeal olid pehmelt öeldes konarlikud. Isegi Eesti Sõudeliidu peasekretär Robert Väli kommenteeris, et meil oli paati neli Buratinot pandud ehk siis meile omane sujuv paadilibistamine oli kadunud,” meenutab Allar MM-stardi eelset aega. „Eks oli ka tunda, et kohanemine nii kuumuse, parajalt tugeva tuule, ajavahe kui ka väga sooja veega (st harjumuspärasest erinev vee viskoossus) võttis tavapärasest kauem aega. Proovisime muuta aeru jõuõlga ja treener nõustas meid pidevalt läbi raadiojaama. Oleksime olnud noor ja roheline paatkond, oleksime verest välja löönud. Õnneks pakkisid Buratinod paar päeva enne starte kohvrid kokku ja sõitsid koju, alles jäi neli heas konditsioonis Eesti sõudjat ja niipea kui süttis võistluste esimest starti andev roheline tuli, oli sõit pea et ideaalne ja kõik tundsid, et oleme suures mängus tagasi. Edasine oli ainult pisidetailides kinni ja poolfinaal oligi ideaalne, tugevat lõppu ei pidanud tegema. Finaaliks oli teada, et kõigile peale Leedu medaleid kaela riputatud ei ole ja mäng hakkab jälle nullist pihta. Üldiselt sõitsime targalt ja pärast poolt distantsi tundus, et „paagis veel kütust jagub”. Sõidu viimases kolmandikus enam tagasi ei hoitud ja osalt tänu Tõnu tugevale ergutamisele suutsime teha megahea lõpukiirenduse. Viimati suutsime seda 2015. aasta MM-il, kus võitlesime OM-i pääsmete eest,” kirjeldab Allar.
Tööandja tugi on oluline
Kuidas tööandja spordimehe elu aitab ja toetab? „PPA on olnud mulle kogu karjääri vältel väga hea partner ja tööandja. Kunagi tööle asudes saime tollase Põhja prefekti ja praeguse PPA peadirektori Elmar Vaheriga kokkuleppele, et mina unistan OM-medalist ja tahaksin hoida kätt soojas politseinikuna, tema nägi minus potentsiaali hea politseiniku ja eeskujuna, keda tuleks süsteemis edasi hoida. Leidsime sobiliku töö ja töögraafiku. Nii olengi jäänud truuks politseiniku ametile ja paljuski tänu headele kolleegidele,” selgitab Allar ja lisab, et mõistvate juhtide ja töökaaslasteta ei oleks see võimalik olnud. „Varem töötasin konvoipolitseinikuna ja sealsele ülemusele Märt Männikule olen küll tänu võlgu. Tänaseks koordineerin koos kolleegiga sporti kogu üle kogu PPA, millele täideviijaks on MTÜ Eesti Politsei Spordiliit. Igal võistlusel, kus ma võistlen, olen samas ka politseinik. Kõik teavad seda. Ma ei tee vahet, et siin võistlusel olen ja teisel ei ole. Õiglustunne ja ausa mängu reeglid on mulle elementaarsed ja neid jälgin nii sporti tehes kui ka igapäevaelus. See on pigem elustiili ja valikute küsimus, kuidas käituda.”
Sportlike inimestega riik on tervem
Allar hindab kõrgelt sportlikke ja võimekaid inimesi ja mida rohkeim neid riigisektoris on, seda tervem on ka riik. „Jätan põhjaliku analüüsi spetsialistide teha, aga tundub, et tänaseks ongi riik koos omavalitsustega aru saanud, et liikuv inimene on terve ja rõõmus inimene, igale poole rajatakse kergliiklusteid ning mängu- ja spordiväljakuid. Tean, et EOK koos kultuuriministeeriumiga teevad omalt poolt palju, et liikumise ja spordi eestvedajad koos spordialaliitudega oleks professionaalsed ja koolitatud. Meie kliimas on spordiradade ja rajatiste korrashoidmine muidugi kulukas, aga samas hädavajalik, et kõik soovijad ära mahutada. Võin eelarvekoostajatele öelda, et kui panna spordivõimaluste (ujulad, spordisaalid, suusarajad) arengusse mõni lisasumma, on nad teinud terve ühiskonna heaks heateo ja võivad magada rahulikku und. Hea tervise aluseks on ilmselgelt liikumine ja tervisesport, mitte tagajärgedega arstil käimine,” leiab Allar.
On hea, et ka sõudjate saavutusi on märgatud, sest just tänavu sügisel toetavad nii riik kui ka Pärnu linn Pärnu sõudebaasi uuendamist ühe miljoni euro suuruse panusega.
Allari treeningud
Talv on hea aeg koguda treeningmahtu ja sõudeergomeetri võistlused on hea vahend kontrollida hetkevormi. „Treeningud on vaheldusrikkad, vähemasti püüame nii. Paar veelaagrit ja üks suusalaager. Ergomeetril püüame sõita 70 km nädalas, mis sisaldab tööd eri intensiivsustsoonides. Jõusaali külastame 2–3 korda nädalas, millest üks on tavaliselt intervall-ringtreening a la üks minut tööd ja üks puhkust. Enne jõule teeme teste kangisaalis ja ergomeetril, mis sisaldavad maksimaalse ja vastupidavusjõu harjutusi, samuti aeroobse ja anaeroobse võimekuse mõõtmist.
Harrastan hulka spordialasid, kuid pärast pisipere sündi on neist enamik soiku jäänud. Endiselt leian aega sulgpalli jaoks, harvemini mängin golfi. Sõudesportlased teevad juba niigi üldettevalmistusperioodil palju alasid, kuhu kuulub suusatamine, rattasõit, jõusaal, pallimängud, ujumine jne, kuid olen leidnud endale mõne alternatiivse tegevuse, mis pakuvad vaheldust ja mille käigus on hea vaimu puhata. Need on teatavasti kalapüük, kodus maja juures tööde tegemine ja isaga koos metsa langetamine.”
Allar Raja
Sündinud: 22. juunil 1983
Perekond: abikaasa Kerstin ja tütar Ronja
Töökoht: PPA arendusosakonna valmisoleku ja reageerimise büroo turvataktika- ja alarmsõiduteenistuse eriettevalmistuse instruktor ja komissar
Lõpetas 2002. aastal Pärnu Koidula gümnaasiumi ja 2009. aastal Sisekaitseakadeemia politseikolledži. Sõudmisega alustas aastal 1995 Reet Palmi ja Matti Killingu juhendamisel.
Võitnud paarisaerulisel neljapaadil 2016. aastal Rio de Janeiro OM-pronksi.
Tulnud 2009. aasta MM-il paarisaerulisel kahepaadil pronksile ning aastail 2006, 2015 ja 2017 pronksile paarisaerulisel neljapaadil.
EM-il saavutanud aastail 2008, 2012 ja 2016 paarisaerulisel neljapaadil kulla, 2011 hõbeda ning paarisaerulisel kahepaadil 2009 kulla ja 2010 hõbeda.
Valgetähe III klassi teenetemärk (2017).
Aastast 2016 EOK sportlaskomisjoni liige.
Tekst: Meelis Koskaru
