Ilmselgelt olen ma nüüdseks jõudnud arusaamisele, et kui tahan enam-vähem inimese näoga 4. augustil üle finišijoone tulla, siis tuleb teha selleks ikka päris korralikult trenni.
Kuid otseloomulikult pelgalt sellest ei piisa – ka taastumine, sh magamine on sama suure kaaluga. Olles teiega aga päris aus, siis õigel ajal trenni lähen ma hetkel palju parema meelega, kui õigel ajal magama. Ning see on halb … oi kui halb.
Jaanuar on tudengitele enamjaolt puhkuseperiood. Mõni teeb veel viimaseid eksameid, kuid üldjuhul põõnatakse keskpäevani ning siis proovitakse teosammul oma päevarütmi sisse sulanduda. Ei ole minagi mingi erand ning kuna tööalased kohustused tuleb lahendada jooksvalt päeva kulgedes, siis kipub see produktiivne aeg justnimelt nendesse öötundidesse lükkuma. Võibolla ei olekski sellise rütmiga vaikne kulgemine teab mis maailmalõpp, kuid mitte siis, kui valmistuda IRONMANiks. Trennid võtavad enamasti aega kaks või enam tundi, suvehakul veelgi rohkem ning kui peale tulevad ka muud kohustused, siis on sageli päris keeruline leida õiget hetke, mil keha on puhanud ja valmis trenni minema. Öösel ei hakka ju trenni tegema, muidu on keha nii šokis, et lõpuks ei jää üldse magama.
Organism on andnud ka päris korralikke märke sellest, et nüüd on aeg end kokku võtta. Lihased pole enam värsked, keha on loid ning esimestel „hommikutundidel“ olen justkui õnnetusehunnik, kes ei tea päris täpselt, mis ja kes ta on. Õnneks mul motivatsiooni jagub kuhjaga, seega hakkasin esimeste kurnatusmärkide ilmnemisel tegema kahte asja:
Punkt 1. Ostsin endale lõpuks märkmiku. Nii koomiline, kui see ka ei oleks, varem ei saanud seda puhtalt materiaalsetel kaalutlustel teha, sest kõik märkmikud said ju 2017 aastaga lõpu. Viimaseks paariks kuuks pole ju mõtet osta. Aga eesmärk on nüüd sellega paika panna oma päeva/nädalaplaan ning väga konkreetselt ka trenniaeg (tundub ju mõistlik). See hoiab mind vähemalt järjel terve päeva.
Punkt 2. Hakkasin 20 minutit varem magama minema. Kui enne läksin kell 3.00, siis järgmine päev juba 2.40 ja nii edasi. Peamine eesmärk on jõuda 11ni, kui läheb raskeks, siis 12ni. Esmatähtis on saavutada õige magamisrutiin ning lasta organismil lõpuks ka puhata.
Loomulikult läheb mõni õhtu ikka pikale ning aeg-ajalt tuleb ka sõpradega väljas käia, kuid üleüldiselt näen ma vaimusilmas üht tõelist idülli – kell on 8.00, mul ei ole äratust vajagi, ärkan ise, väljas sillerdab päike ning meeleolu on krapsakas ning energiat täis. Kas pole mitte kaunis?
Tekst: Ergo Kukk
Fotod: Monika Muru / Shutterstock.com
Ergo teekonda IRONMANile toetavad: SiS, Moomoo, Sportland ja Profiles Studio
