Me kõik teame, milliseid emotsioone tekitab lemmiksportlase või meeskonna võit või kaotus. Oleme näinud tuhandeid fänne jalg- ja korvpallivõistlustel laulmas, trummi löömas, nutmas ja haruldased pole ka mässamised.
Mis on see võluvägi, mis tõmbab suuri masse pallimänge, võidusõite ja muid spordiüritusi vaatama, neile kaasa elama, neid fännama ja agressiivseks muutuma? Uurisime pisut teadustöid, võtsime ühendust kolme heas mõttes spordifanaatikuga ja küsisime, miks see kõik neile nii oluline on.
Esmalt süveneme pisut teadusesse. Mis on tegurid, mis panevad inimesi sporti jälgima? Statista.com veebilehelt võib leida teadusuuringu, mis tehti 2014. aastal ja milles küsiti enam kui 2200 spordihuviliselt (alates 18. eluaastast), milline omadus neid sporti jälgima paneb. 58% vastanutest peab kõige atraktiivsemaks omaduseks sportlaste erialaseid oskusi – olgu selleks siis võime kõrgele hüpata, kiiresti joosta või olla pallivõlur. Teisele kohale platseerus mahukas uuringus kahe võistkonna vaheline rivaalitsemine. Kellele ei meeldiks vaadata Levadia ja Flora tasavägist mängu? Või Eesti ja Läti korvpalli meistriliigade parimaid tähtede mängul vastamisi minemas? Suisa 63 protsenti uuringus osalenud mehi pidas seda nauditavaks. Järgnesid tiimitöö, atleetlikkus, strateegia, perekondlikud traditsioonid ja sotsiaalne aspekt.
Samuti on kindlaks tehtud, et sportmängude vaatamine paneb meid tundma end dominantsena. Miks? „Kui su lemmikmeeskond võidab, tõuseb testosteroonitase märgatavalt,” väidab ASAPScience (populaarne teaduskanal YouTube’i keskkonnas, toim.). Uuringud näitavad, et kõrgenenud testosteroonitase võib lisaks muule muuta agressiivseks. See selgitab, miks näiteks pärast suuri jalgpallimatše nii palju vandaalitsemist toimub.
Lemmikute edu toodab heaolutunnet
Sport ja selle jälgimine tekitab teadupärast ka rahulolu.Kui su lemmikmeeskonnal või sportlasel läheb hästi, vallandub ajus dopamiin – neurotransmitter, mis aitab kontrollida aju premeerimis- ja heaolukeskust. Seega premeerib su aju sind heaolutundega alati, kui su iidolitel läheb hästi. Targem on olla siis edukate võistkondade ja sportlaste fänn!
Sarnaseid uuringuid on tehtud kümneid ja kõik jõuavad laias laastus sarnase tulemuseni – sport kütab kirgi, paneb meid end hästi või halvasti tundma, sõltuvalt sellest, kuidas meie lemmikutel läheb, ja lahutab meelt. Küsisime kolmelt tulihingeliselt spordisõbralt, mis neid tribüünidele ja teleka ette viib.
Vastasid spordihuviline Veiko Piirsalu, tennisefanaatik ja kommentaator Toomas Kuum ning pühendunud spordisõber Arno Õruste.
Milline on su enda suhe spordiga?
Veiko Piirsalu: Olen palju aastaid mänginud vollet, kunagi ammu tennist. Mõni aasta tagasi tegin regulaarselt suusamaratone – ühel aastal ka kogu Estoloppeti sarja. Tartu maratoni olen sõitnud vist seitse korda, täpselt ei mäleta. Kunagi sõitsin ka maastikuratta ja rulluiskudega. Olen osalenud jooksumaratonidel ja poolmaratonidel. Kõiki asju olen teinud harrastajana. Mingeid suuri ambitsioone pole olnud, olen selgelt liiga laisk.
Toomas Kuum: Üle keskmise tihe. Olen kolme tennisega seotud MTÜ juhatuses, sealhulgas Eest Tennise Liit. Sportimisel meeldib mulle võistlussituatsioon, seetõttu osalen Eesti liigatennise turniiril, vahel ka ITF Seniors Touril ja muudel tenniseturniiridel. Aastate lisandudes olen valivam, et vältida ülekoormust ja vigastusi. Noorpõlves esindasin kooli mitmel spordialal (korvpall, suusatamine, kergejõustik) ja Tartu Ülikoolis majandusteaduskonda. Koolis olin ühiskondlikus korras juba 8. klassis kooli nn kehakultuuri juht ja sama funktsiooniga jätkasin ka Tartus. Nüüd korraldan muuhulgas Eesti liigatennist, mille struktuuri olen suures osas ise üles ehitanud. Ma ei kujuta ette elu ilma spordita ja selle fluidumita, mida sport pakub.
Arno Õruste: Praegu käin ise kaks korda nädalas võrkpalli mängimas, osaleme oma pundiga ka rahvaliigas. Kui lund on, siis suusatan, või kui teistel aastaaegadel ilma on, käin aeg-ajalt rattaga sõitmas. Sel talvel osalesin kolmel suusamaratonil, varasemalt ka näiteks rattamaratonidel ja mõnel väiksel kohalikul triatlonil.
Miks on sport sinu jaoks oluline? Mis sind spordi juures paelub?
Veiko: Sport on mulle ühelt poolt meelelahutus ja teiselt poolt seotud mu enda tervisega. Sõltub siis rollist, kas jälgin või teen kaasa. Mind paeluvad persoonid, kes ennast ületavad ja endast rohkem kui kõik annavad, või konkreetsed spordialad, mida lihtsalt vaadata meeldib.
Toomas: Armastus spordi vastu on veres juba maast madalast. Isa töötas tennisetreenerina ja kogu meie suguvõsas hinnatakse sportimist. Meil toimub suguvõsas siiamaani igal aastal kaks spordiüritust: miksitud aladest spartakiaad ja tennise paarismänguturniir. Tegemist on osaga elustiilist ja ma võtan seda elu loomuliku osana. Küsimus pole ainult füüsilise vormi hoidmises, vaid ka vaimse tasakaalu saavutamises. Spordi jälgimine pakub emotsioone ja kanaliseerib inimeste teatavad instinktid enamjaolt rahumeelsesse vormi. Eriti tennis on justkui elu peegeldus, selles mängus avalduvad inimese omadused ja elu erinevad tahud.
Arno: Kuidagi on see nii kujunenud, et juba noorusajast saati olen sporti jälginud ja ka ise harrastanud. Lihtsalt mind huvitab ja mulle meeldib nii sporti jälgida kui ka ise teha.
Milliseid emotsioone spordi jälgimine sinus tekitab?
Veiko: Sõltub palju sellest, kuidas mu lemmikul läheb. Eelistan vaadata neid võistlusi, kus läheb hästi. Mul on millegipärast välja kujunenud eelarvamus, et kui vaatama hakkan, siis läheb kehvasti. Tihti vihastan ja lülitan teleka välja ning vaatan tulemust hiljem. Kui tuli võit, vaatan kordusest järele. Pigem meeldibki vaadata, kui tulemust tean. Tuleb tunnistada, et ma ei kannata väga hästi pinget.
Toomas: Ositi sai sellele juba eelnevalt vastatud. Kommenteerimine on sportliku draamaetenduse vahendamine, millele lisad oma teadmised ja emotsioonid. Sa annad endast väikese tükikese vaataja-kuulajale. Kui ülekantav sündmus on haarav, saab kommenteerimist võrrelda meeldiva hobiga, kui aga igav, siis muutub see rutiinseks tööks.
Arno: Spordivõistluste jälgimine, eriti kui seal osalevad eestlased, on ennekõike põnev. Ja kui tegemist on veel tähtsamate võistlustega ja mõne eestlase tulemuse suhtes on tekkinud ka teatav ootus, siis hakkab küll süda sees kiiremini lööma ja elan võistlustele (vähemalt enda sisimas) nii-öelda täiega kaasa!
Milliseid spordialasid jälgite ja miks?
Veiko: Ralli – tehnikasport lihtsalt meeldib, lisaks omad Eesti poisid seal ka aastaid tegevad olnud, seda jälgin kõigist võimalikest kanalitest reaalajas (tasulised veebiteenused). Tennis – meeldib nii mäng ise kui elan kaasa omadele. Võrkpall – vaatan omasid ja elan kõvasti kaasa. Jalgpall – vaatan kas koondise mänge või meistriliigat ja suurvõistlusi. Lihtsalt meeldib. Viimasel ajal laskesuusatamine – väga vaatemänguline ja elan seal kaasa riikide kaupa, rootslastele ja itaallastele.
Toomas: (lisaks tema suurele armastusele tennisele, toim.) Spordialade nimistu on pikk, pigem teen valiku võistluste olulisuse järgi. Kindlalt on programmis olümpiamängud, jalgpalli suurvõistlused, kergejõustiku MM, aga põnev on jälgida näiteks snuukeri MM-i või miks mitte nooleviske MM-i otsustavaid lahinguid. See on lihtsalt põnev ja meelelahutuslik, laias laastus nagu kontserditel või teatris käimine.
Minu jaoks on oluline elada kaasa Eesti sportlaste esitustele, olgu nendeks meie võrkpallurid või Mart Seim. Vahet pole.
Arno: Spordialadest jälgin ennekõike autorallit, suusatamist, kergejõustikku ja pallimänge, aga samas ka teisi alasid, eriti kui neid kantakse televisioonis sobival ajal üle ja ka eestlasi neis osaleb.
Oled sa pigem kodus telekast spordi jälgija või meeldib ka võistlustel kohal käia? Kellega koos ülekandeid/võistlusi jälgid?
Veiko: Vaatan nii kodus kui käin kohal, mõlemad meeldivad. Rallit vaatan nii kodus kui koha peal sõpradega, muid alasid abikaasaga.
Toomas: Mõlemat. Koha peal käin peamiselt koondise esitusi vaatamas, klubide tasand jääb kaugematesse aegadesse. Pean oluliseks tribüünil olemist hümni esitusel, vahel jooksevad sipelgad mööda selga. Kuid peab tunnistama – koha peal heal tasemel võistlust jälgida on hoopis teine asi kui teleka vahendusel. Kodus vaatan ülekandeid nii üksi kui pereliikmetega, vahel sõpradega mõnes spordikeskuses. Spordiuudiseid jälgin peamiselt eri internetikanaleid pidi, sealhulgas rahvusvaheliste alaliitude saitide kaudu. Minu meelest kajastatakse Eestis sporti üsna hästi, koostööpartner Eesti Meedia on lisanud uut vunki.
Arno: Põhiosas jälgin ülekandeid telekast, võimalusel ikka koos sõpradega, aga kui võistlus on sobivas kohas ja sobival ajal, siis kindlasti eelistan kohale minna.Lisaks televiisorile on mul telefonis näiteks Delfi, Postimehe ja WRC äpid, millest saan kätte mind huvitava info enam-vähem igal ajal.
Kõige meeldejäävam spordihetk?
Veiko: Mul on kehv mälu, seega värskemad asjad paremini meeles. Möödunudsuvised Eesti võrkpallikoondise mängud Gdanskis, kus ise kaasas käisime, olid ikka väga meeldejäävad. Kunagine Markko Märtini võit Soomes – seal olin ka kohal. Telekast vaadates oli viimati vast suurim emotsioon Saskia Alusalu sõit. Eesti naiste viimase aja tennise esitused kindlasti – siis ikka karjusin kodus ning pidin vahepeal teises toas rahunema ja eemalt abikaasa käest skoori küsima, ise enam vaadata ei kannatanud.
Toomas: Neid hetki on väga palju! Iseendaga seonduvalt kinnistuvad mällu tennisevõidud, mis saadud hoolimata lootusetust seisust. Kõrvaltvaatajana loetlen vaid mõningaid, mis tulevad esmalt meelde: Eesti korvpallikoondise võit Prantsusmaa üle Saku Suurhallis, FC Liverpooli tagasitulek AC Milani vastu meistrite liiga finaalis, Kristina Šmigun-Vähi esimene kullasõit Torinos, jäähokis Kanada NHL-i staaride lahingud Nõukogude Liidu vastu ning paar Suure slämmi turniiri finaali (Wimbledon – 1980 Borg vs.McEnroe, 2008 Federer vs.Nadal, Austraalia lahtised – 2017 Federer vs.Nadal).
Arno: Meeldejäävaid hetki on palju ja neist ei oska üht konkreetset välja valida. Meenuvad eelkõige Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun-Vähi olümpiavõidud, samuti Gerd Kanteri ja Erki Noole omad. Ise käisin vaatamas, kui Markko Märtin võitis 2003. aastal Soome ralli. Tooks veel välja värskema hetkena ka Ott Tänaku esimese rallivõidu Sardiinias.
Jälgige sporti!
Kokkuvõtteks võib öelda, et kirjutise alguses väljatoodud uuringutulemustele vastavad ka meie intervjueeritud spordisõbrad. Eelkõige hoitakse kätt pulsil Maarjamaa sportlaste tegemistel ja eriti hea emotsiooni saab koha peale minnes. Kui lemmiksportlane või tiim võidab, saab sellest tuntava energialaksu, kui kaotab, siis pigem ei tahakski jälgida. Teatav inimlik tasakaal on olemas, kuid kindlasti pakuvad spordihetked rohkesti positiivset särtsu, heaolutunnet ja kustumatuid mälestusi!
Jälgige rohkem sporti!
Tekst: Virgo Agan
