1920. aasta suvel tegi Eesti riik oma olümpiadebüüdi.Väikese imena olümpiamängudele jõudnud Eesti – noor, rahvusvahelise tunnustuseta riik, alles sõjast väljunud ja vaene, ilma tegutseva olümpiakomiteeta jne – saatis Antwerpeni 14 sportlast ja häbisse ei jäädud. Vastupidi, kolm olümpiamedalit sisendasid suurt rahvuslikku eneseusku!
Eesti esimese olümpiavõitjana saabus kodumaale tagasi tõstja Alfred Neuland, hõbedaste autasudega aga maratonijooksja Jüri Lossman ja teine tõstja Alfred Schmidt (hiljem Ain Sillak). Meie esimene olümpiavõitja Alfred Neuland (kirikuraamatuis Neiland, hakkas hiljem Neulandi nimevarinati kasutama) sündis Valgas 1895. aasta 10. oktoobril, seega möödub kohe-kohe 123 aastat selle tegusa spordimehe sünnist.
Salatrennid puukuuris
Peagi pärast Alfredi sündi kolis pere Riiga ja nõnda möödusidki tulevase olümpiavõitja ning tema kahe venna lapsepõlv ja kooliaastad Riias. Seetõttu on aeg-ajalt ka lätlased Neulandi sõbralikult oma meheks ja Läti olümpiavõitjaks Neilandsiks nimetanud. Kuigi perekonna majanduslik olukord oli üsna vilets ja vanematel laste jaoks aega vähe, ei kasvanud nad ometi kõveriti. Poisid tahtsid saada suurteks ja tugevateks. Suvel veedeti omapäi aega jõe ääres, ujuti ja sõideti jalgrattaga. Peagi leiti aga üks vana tõstekang. Harjutuspaigaks sai keldris asunud puukuur, ent seda tuli hoida ranges saladuses, sest vanemad poleks lubanud poistel, eriti nõrga tervisega Alfredil, raskustega jännata. Poiste huviala nõudis kulutusi, vanematelt raha küsida aga ei saanud, niisiis nuputati välja erinevaid mooduseid, kuidas raha teenida. Neilandide pere elas suures majas (üle 250 korteri), kus oli loomulikult ka palju lapsi. Üheskoos asuti lausa kampaania korras tuvisid müütama ja peagi saadi raha tõstevarustuse ostmiseks kokku. Alfredi huvi tõstmise vastu üha kasvas ja tulemusedki paranesid. Koolikaaslaste soovitusel sattus ta peagi spordiseltsi Marss, kus noormehe tulemused kohe vanematele sportlastele muljet avaldasid, ning Alfredile tehti ettepanek seltsi liikmeks astuda. Niisugusest ettepanekust innustust saades tassisid poisid tõstekangi juba koju ja nende saladus tuli ilmsiks. Vanemate esialgne reaktsioon oli küll kurjakuulutav, kuid peagi nakatus tõstepisikust ka isa, kes koos poistega harjutama hakkas. Ainult ema vaatas seda tubast rassimist hirmunult pealt.
Janis Krause ja kohver
Alfred Neulandi esimene tõsisem etteaste toimus 1911. aasta Riia esivõistlustel, millest võtsid osa kõik kuulsamad Riia atleedid eesotsas Janis Krausega. Kergekaalus võistelnud Neulandile kujunes võistlus ootamatult edukaks – ta tuli suure ülekaaluga oma kaalus esimeseks ja kõigi kaalude kokkuvõttes Krause järel teiseks, purustades sealjuures terve hulga Venemaa rekordeid. 15-aastane Alfred Neuland oli korrapealt päevakangelane ja tunnustatud jõumees. 1914. aastal Riias toimunud II Venemaa olümpiaadil oli ta juba kindel võitja, ka Venemaa esivõistlustel tõusis ta kiiresti parimate sekka.
Riias oli tõstespordi harrastamiseks toona soodne õhkkond, kuna eeskujusid −Venemaa meistreid ja rekordiomanikke eesotsas Janis Krausega −jagus. Neulandki harjutas hiljem koos Krausega. Neuland: ma pidasin temast väga lugu, kuid mu hinge ei tahtnud kuidagi mahtuda see, et ma ei suutnud teda võita, kusjuures võidu puhul lubati mulle samasugune spordidress ja käsikohver nagu oli Krausel. Hakkasin nüüd harjutama seda suurema tahte ja jonniga. Varsti jäi Krause minust tublisti maha ja ma võitsin teda ikka ja alati. Spordidressi sain, kuid kohvri saamine jäi mulle ikka unistuseks.
Olümpiale! Tõstja või teivashüppajana?
Tugeva tagasilöögi Neulandi sportlasekarjäärile andsid I maailmasõda ja sellele järgnenud keerulised sündmused Venemaal ja Eestis. Maailmasõjas osales Alfred Neuland Kaukaasia rinnetel. 1917. aasta segastel aegadel kolis Neilandide pere Riiast tagasi Valka ja vabadussõtta läksid kõik kolm venda. Alfredist sai soomusauto Wahur komandör, vendadest Voldemarist ja Felixist aga sama auto autojuht ning kuulipildur.
Seisnud relvaga noore riigi kaitsel, tuli Alfred Neulandil ja teistel spordimeestel peagi seista ka oma riigi spordiorganisatsiooni loomise juures ning esindada ja tutvustada kodumaad rahvusvahelisel areenil. Antwerpeni olümpiamängudele eelnenud spordikursustele Tondil kogunesid sõjarindelt kõik meie toonased paremad spordimehed. Kursuste üks juhtfiguure Harald Tammer on meenutanud: Neuland oli meist kõige õnnetum mees. Ta oli meist sel ajal kõige kuulsam, oli omal ajal juba Piiteris, Moskvas ja Riias tosinate kaupa ilmarekorde purustanud ja igatses kõigest hingest Antverpeni. Olümpiaadi esialgses kavas aga puudus tõstmine. Mees oli hiilgevormis, surmkindel, et ühtki surelikku ei ole tema keharaskusega, kes teda üle tõstab. Kuid ei ole võistlust! Olümpiavõit aga oli kas või elust kallim. Hakkas siis mees mõtteid mõlgutama, kas ei saaks ruttu mõnda teist spordiala enesele valida, millega olümpiaadil võita saaks. Kere lühike ja tugev – jooksuks liiga raske – kas visked või hüpped! Küsib, palju on teivashüppe ilmarekord, kui mitme meetriga võib olümpiaadil ketta võita. Ükski arv ei kohuta, lubab ööd kui päevad treenida. Kes teab, võib-olla olekski Neuland Frank Fossi löönud, kui mitte ühel päeval pöörane rõõmusõnum poleks tulnud – tõstmine on võetud mängude kavasse. Mis sellest, et võistlus sünnib hoopis isemoodi süsteemis, tõsted kõiksugu veiderdustega piiratud, peaasi on aga, et ikka Antverpenis tuleb tõstekangiga tegemist teha – ja sel alal on ta igatmoodi kodus, tõstetagu kas või pea peal. Nüüd oli Neuland korraga kõige õnnelikum mees meist – hommikul vara ja õhtul hilja mürtsus tõstekang kasarmu betoonpõrandal ja igasugused ilmarekordid sündisid igal hommikul ja surid samal õhtul juba Neulandi enese poolt.
Saavutused
Neuland sai oma olümpiavõidu 28. augustil 1920. Ta võistles kergekaalus ja tema ülekaal oli mäekõrgune. Eesti riigi esimene olümpiavõit oli sündinud, oma tulemusega oleks ta olnud medalimees isegi raskekaalus!
Kommentaariks mõne eelnenud lõigu värvikamate kohtade juurde: väljend „tosinate kaupa”on Tammeril sõbralik liialdus, Neulandi nimele kogunes karjääri jooksul 12 maailmarekordit. 1922. aastal tuli ta kodustel MM-võistlustel Tallinnas maailmameistriks, 1923. aastal võidutses ta mainekatel Göteborgi Mängudel ja 1924. aasta olümpiamängudel Pariisis võitis ta hõbemedali, võttes sellega endale ka meie esimese kahekordse olümpiamedalivõitja au.
Populaarne sportlane
Sportimine oli küll tore, kuid ega sellest ära ei elanud. Tänapäevases mõistes sponsoreid või riiklikke toetusi ei osanud keegi uneski näha, pealegi tähendas raha eest sportimine professionaaliks olemist ja olümpiauks oligi kinni. 1922. aasta MM-i eelõhtul tüüris olümpiavõitja Neuland ka abielusadamasse – nii hakkaski tavaelu sportlaselule tõsist konkurentsi pakkuma. Alfred Neulandist sai kodulinnas Valgas ärimees ja üks kohaliku spordielu eestvedajaid. Olümpiavõitja oli populaarne nii kodulinnas kui ka mujal Eestis. Kui Eesti Spordileht kuulutas 1924. aasta detsembris välja referendumi Eesti parima sportlase selgitamiseks, konkureeris Neuland kaua esikoha pärast kergejõustiklaste Klumbergi ja Lossmanni ning maadlejate Pütsepa ja Lurichiga. Lõpuks jäi Neuland neljandaks, kogudes seejuures ligi 2000 häält.
Valga mees
Oma parimad aastad elas Alfred Neuland Valgas. Kui 1926. aasta lõpul kutsuti ellu Valga Spordiklubi, algasid seal Neulandi juhtimisel kohe ka tõstetreeningud. Ajalehes Lõuna-Eesti lausa pahandati, et „Valga Spordiklubi on muutunud raskejõustiku seltsiks” ning et Valgat on haaranud „raskejõustiku taud”−sellised mõtteavaldused oleksid kahtlemata igale treenerile suureks tunnustuseks. 1927. aastast oli Alfred Neuland Kaitseliidu Valga linna malevkonna spordipealik, 1930. aasta mais kinnitati ta aga Valga maleva spordipealikuks ja sellel kohal oli ta kuni 1940. aastani. Tänu Neulandile kujunes Valgast üks raskejõustiku keskusi, kust sirgus arvukalt nimekaid sportlasi ja kus sageli võistlusi peeti. 1935. aastal kirjutati Kaitseliidu Valga maleva sportlike tulemuste kohta, et „raskejõustikus on just sellepärast edu olnud, kuna seda ala malevas juhib omaaegne suurmeister hr. Neuland. Noortel peab olema sümbol, kelle poole rühkida!”. Kaitseliidu võistlustel osales Neuland isegi ja mitte ainult tõstmises −1929. aastal saavutas ta näiteks esilaskurite klassis sellise tulemuse, millega ta meisterlaskuriks kinnitati.
Stradivarius ja miljon õngekonksu
Alfred Neulandi hobideks olid kalapüük ja viiulid, ka tunti teda kõva reisija ja hea keelteoskajana. Õnneliku mehena suutis ta tihtipeale töö ja hobi ühendada. Valga kandi mees Jaan Saarmäe meenutab: Neuland teenis ülalpidamist peamiselt kauplemisega kalaspordi püügiriistadega. Noored õngesportlased olid peamised õngitsemisetarvete ostjad, pealegi kui ostjale alati anti kaasa juhised õngespordi kohta. Kauplust võis samaaegselt nimetada kalapüügiriistade kollektsiooniks. 1941. aastal, vahetult enne sõja algust viisin selles kaupluses inventuuri läbi. Muidugi oli kauplus natsionaliseeritud, /…/ inventuuri eelsel ülevaatusel selgus, et ainuüksi õngekonkse oli nii suur tagavara, et nende ülelugemine võtaks kuusid aega. Otsustasime kutsuda koolipoisid õngi üle lugema. Õngede ülelugemisel töötasid 10-12 koolipoissi kuus päeva ja kogus ligines miljonile.
Viiulite asjus saab sõna Alfredi poeg Ringhold: viiulimäng ja viiulite kogumine oli papsi lemmikharrastus. Tihti läks sõit sinna, kus teati mõnda viiulit leiduvat. Valga ümbrus oli kõik läbi kammitud, Lätimaalt toodi kõva hinna eest ära stradivaarius, mis hiljem osutus järeletehtuks. Vahest oli vana sentimentaalne ja võttis viiuli ja siis pidime meie, lapsed, ja tema sõbrad kuulma ta lemmiklaulu, Toselli serenaadi.
Limonaaditegu ja kuulsad õpilased
Riigikorra muutus 1940. aastal ja järgnenud sõda lõi sarnaselt paljude teistega ka Alfred Neulandi elu pea peale. Kauplus läks käest, kodu hävis, Neulandide pere lahkus Valgast ja lühemat aega peatuti mitmel pool Eestis. Vaatamata kõigele sai Alfred tööd mitmes karastusjookide ja piiritusega tegelevas ettevõttes. Sõja lõpul oli ta Tallinna õllevillimise ja karastusjookide tehase direktor, seejärel töötas Piirituse ja õlletööstuse peavalitsuses, Võisiku piiritustehase direktorina ning limonaaditsehhi juhatajana karastusjookide ja süsihappetehases Talko (tänase Tallinna Karastusjookide eelkäija). 1950. aastate algul jõudis Neuland ringiga tagasi oma armastatud spordiala juurde. Alates 1951. aastast kuni pensionini oli Neuland Kalevi tõstetreener. 1952. aastal anti talle vabariikliku kategooria kohtuniku nimetus ja 1955. aastal esimesena Eestis üleliidulise kategooria tõstekohtuniku nimetus. Paljude aastate jooksul kuulus ta Eesti NSV Tõstespordi Föderatsiooni presiidiumi ja treenerite nõukogu koosseisu. Sel perioodil sirgus Neulandi käe alt hulgaliselt Eesti meistreid, teiste seas ka hilisem tuntud laulja Mati Nuude.
Alfred Neuland suri 1966. aasta 16. novembril Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule.
Tekst: Taimar Lell
Fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
