Mullu detsembris USAs Montanas State’i ülikooli ärijuhtimise eriala lõpetanud laskesuusataja Johanna Talihärm (25) oli enne teisele mandrile kolimist teeristmel – kas jätkata tippspordiga või leida elus uued väljakutsed. Otsus tuli jätkamise kasuks ja sportlane seab sihte oma elu kolmandaks olümpiaks 2022. aastal Pekingis.
Spordipisiku sai tallinlanna ema Mairelt, kuigi suusatamine neiu sõnul temas väga noorena suurt kirge ei tekitanud. „Esimesed rajad olid meil koduhoovis Pääskülas, ukerdasime seal vennaga koos, pigem pikali kui püsti ja suusad sõlmes. Ei ütleks, et seda alguses väga nautinud oleksin,” muigab Johanna oma esimesi kogemusi meenutades.
Väiksena Nōmme tänavatel suusatamas
Kasvas loomingulises keskkonnas
„Väga noorena meeldis mulle pigem musitseerida ja näidelda, osalesin näiteringis ja laulsin Kolgas elades kooli kooris, käisime isegi laulupeol. Hiljem Tallinna Tehnikagümnaasiumis oli meil väikese koosseisuga neidude bänd, mille liige Laura Prits tegutseb tänagi muusikalainel väga edukalt. Klassiõega võrreldes polnud ma eriti andekas, kuidagi sain oma partiidega hakkama. Pillidest olen õppinud nii klaverit kui plokkflööti. Muusikaga ma enam ei tegele, küll aga oskan seda kunsti kõrgelt hinnata.”
Salakirg on Johannal olnud ka klassikalise võistlustantsu vastu, millega ta oma lõbuks paar aastat tegeles. „Lõpetasin, kuna ühel hetkel ei olnud enam tantsupartnerit ja tundsin, et minu lagi on saavutatud. Täna teen põhisammud ära, mingit hullu oskust polegi olnud, võistlemas ei käinud. Võib vast öelda, et olin selleks noorena üsna püsimatu,” põhjendab ta.
Suusatamise juurde juhuse tahtel
Tantsutrennide lõppedes tundis 13-aastane neiu, et tahab ellu midagi uut. „Mulle sobisid kestvusalad, meeldisid nii kergejõustik kui jooksmine. Ema soovitas suusatamist proovida ja viis mind oma treenerite Aita ja Tõnu Pääsukese juurde Nõmmele. Olin veidi alla kuu trennis käinud, kui kehalise kasvatuse õpetaja mind kooli võistlusele kirja pani. Võitsin! Konkurentide suusakogemus oli napp, eraldi trennis polnud keegi käinud. Nädal hiljem panin suusad joonele sportlastega ning sain neilt pika puuga,” muigab laskesuusataja ja möönab, et tegelikult teatas ta treenerile oma soovist mitte kunagi võistelda kohe algul ja tegi seda üsna veendunult.
„Algusaastad möödusid ilma suuremate tulemusteta, parimal päeval olin 15 seas 12. kohal. Hullu talenti polnud, absoluutselt mitte. Esimene märkimisväärne saavutus oli 2009. aastal Eesti meistrivõistlustel Haanjas, kus mul õnnestus 3 km klassikasõidus vanuseklassis N16 kolmandale kohale tulla. Mäletan, et enne lõppu olin trassil üsna üksi ja hõikasin raja ääres olnud Aitale: „Treener, ma ei jõua enam!””
Suusatrennidele lisandus laskmine
Aita abikaasa Tõnu, nähes Johanna visadust, pakkus võimalust relv haarata ning tiirus täpsust proovida. „Käisin põhikooli viimases klassis, kui ta mind trenni kutsus. Keeldusin ilma pikema jututa, tõin ettekäändeks kooli lõpetamise ja eksamite sooritamise. Tõnu ei jätnud jonni ja keelitas: „Teist võimalust ei tule!“ Jäin kuidagi nõusse ja nii ta läks.”
Treenereid on tänaseks Johannal olnud erinevatel eluhetkedel üle kümne, õppida on olnud kõigilt. „Kui Pääsukesed lõid põhja ja nii-öelda baassuhtumise, siis kõik järgnevad on aidanud mul saada professionaaliks,” võtab sportlane teema kokku.
Esimene maailmakarika sõit jääb eluks ajaks meelde
Kuigi suurvõistlustel on spordineiu juba üsna karastunud, siis esimene võistlus Eesti koondise ridades ei unune eal. „Sõitsime koondisega 2012. aasta jaanuari algul Oberhofi, mis oli esimene kord, mil ma tiimiga kuskile mujale kui Otepääle kaasa sain. Treener Maris Cakars ja abitreener Mihkel Joosing olid minu jaoks uued näod. Olin koos sportlastega, keda imetlenud olin, ning kartsin miskipärast Indrek Tobrelutsu nagu tuld, kuigi polnud temaga mitte kunagi suhelnudki. Sain vahetult enne reisi rohkelt ebameeldivusi kaasa toonud kõhuviiruse. Tegin rajal oma töö ära ja palju rohkemat ma sellest ei mäletagi. Enamuse ajast möödus vedelikupuuduse käes vaeveldes,” kirjeldab Johanna.
Väärtustab haridust
Spordist peab laskesuusataja väga lugu, aga gramm tähtsam on tema jaoks alati olnud hea laiapõhjalise hariduse omandamine. 9. klassi lõpueksamid sooritas ta Tallinna Tehnikagümnaasiumis, mõned aastad oli tema õppeasutuseks ka Kuusalu vallas asuv Kolga kool. Keskhariduse diplomi lunastas sportlane Audenteses, kust suundus otse Tallinna Tehnikaülikooli tootmistehnika erialale, kuid jättis selle huvi puuduse tõttu üsna pea katki. Õpinguid jätkas Johanna Tehnikakõrgkooli transpordi ja logistika erialal, kus jõudis tarkust koguda kaks aastat. Kõrghariduse omandas ta viimaks Montana State’i ülikoolis ärikorralduse erialal.
Napilt oleks spordist loobunud
Johanna Talihärm tunnistab, et oli enne Ameerikasse õppima pääsemist otsustanud spordikarjäärile kriipsu alla tõmmata. „Tundsin, et laskesuusatamises tippu jõudmiseks on mul vaja aega. Olin siis veel väga noor ning Eestis polnud võimalik korraga kvaliteetselt treenida ja koolis kohal olla, lund tuli pidevalt Euroopasse otsima sõita.“
USAsse ülikooli vaadates tegi ta väga põhjaliku eeltööd. „Otsisin ja kontakteerusin õpingute rahastamiseks stipendiumi saamiseks vaid kõige kõrgema divisjoni suusatiimidega. Kirjutasin kolmele haridusasutusele, kuid ühise keele leidsin lõpuks Montana State’i ülikooliga – minu isiksus sobis neile ning nende tingimused mulle.”
Reisi üle ookeani võttis Johanna ette ihuüksinda, pehmema maandumise tagasid talle onutütre sõbrad, kes spordineiu oma hoole alla võtsid. Hiljem üüris ta korterit koos tiimikaaslastega. „Tuleb tõdeda, et algul oli ikka päris raske, esiteks juba keelebarjääri tõttu, kuigi inglise keelt ma tegelikult oskasin. Minu kõne kiirus oli lihtsalt tunduvalt aeglasem, ka ei mõistnud sealset slängi. Sõpru algul polnud ning kodustega ei saanud ajavahe tõttu väga tihti ühendust pidada. Koju lendamine oli vaevarohke ja kallis, normaalseid pileteid oli keeruline leida. Elasin mõttega, et kui midagi peaks juhtuma, siis ma ei saa kohe Eestisse.”
Montana – sportimise paradiis
Montanas Bozemani treeningtingimused on Johanna Talihärma arvates ideaalsed – lumele saab oktoobri lõpust või novembri algusest ning hooaeg kestab pea maikuuni välja. Mägedes treenimine aitab vastupidavusele palju kaasa. Lähima lasketiiruni jõudmiseks kulub umbes pool tundi ja väiksemat mõõtu linn pakub võimalusi ka spordi- ja koolilainelt korraks eemale saamiseks.
Ülikooli eest suusatamas
Sportimise täpne retsept on Johanna Talihärma ärisaladus. „Nii palju ütlen, et padrunite aastane maht on siiani tänu koolile olnud üsna väike ja treeningtunde tuleb ilma laskmiseta aasta peale kokku umbes 700.”
Ameerikas õppimise ajast on Johannal ette näidata ka seni parim tulemus, milleks on Pyeongchangi olümpiamängude 22. koht. „USA kooli treener oli minu olümpial osalemise vastu, sest nende jaoks on ülikoolisport tähtsaim. Hoolimata heas tulemusest ei olnud ta ka hiljem väga õnnelik, et ma sinna üldse läksin,” kinnitab ta.
Keskendub hooajale ja seab sihte olümpiamängudeks
Tavalise tööinimese kombel pole laskesuusataja seni leiba teenima pidanud, Eestis liitub laskesuusataja Kaitseväe sportlaste ridadega, kust leiame nii maadleja Heiki Nabi, laskesuusatajad Kalev Ermitsa ja Rene Zahkna, aga ka laskuri ja Johanna Audentese klassivenna Peeter Oleski.
Spordiga plaanib Johanna jätkata veel mõnda aega ja kindlasti on sihid kõrgel 2022. aastal Pekingis toimuvatel olümpiamängudel. „Praegu keskendun täiskohaga võistlemisele, käesoleva hooaja peamiseks eesmärgiks on märtsis Rootsis Östersundis MM-il hästi esineda. Kooliga on mõneks ajaks paus, magistriõppesse kohe edasi minna ei plaani. Ka ei unista ma teadlase elust, kui spordiga ühel hetkel lõpetan.”
Sekeldused relvaga
Sport on õpetanud Johannale iseseisvust, elus hakkama saamist, avardanud maailma, andnud sõprussuhted ja toonud põnevaid seiklusi. „Sekeldusi on olnud ka omajagu, seda eelkõige tänu relvaga reisimisele. Pole vist sõitu, kus midagi ei juhtuks. Euroopas on tulnud ikka tugevalt selgitada, miks mul on vaja relv reisile kaasa võtta. Tihti pole lennujaama töötajad reeglitega kursis ja eks need on firmade lõikes veidi erinevad ka. Meenub seik Itaaliast, kus olin kogemata pooltühja padrunitega karbi kotti unustanud. Sain lausa umbkeelse politseiga tegemist teha ja jäin lennust maha. Midagi hullu ei juhtunud, lihtsalt keeruline oli suurde spordikotti pudenenud padruneid ühekaupa taga ajada,“ meenutab laskesuusataja.
