Tiit Pekki teavad spordisõbrad arvatavasti rohkem kui murdmaasuusavõistluste kohtunikku ja FIS-i tehnilist delegaati. Vähem teatakse, et mees seisab korraldajana Alutaguse spordiürituste taga.
Tiit on olnud seotud Otepää Suverulli ja murdmaasuusatamise maailmakarika etapi korraldamisega ning on pannud käed külge maastikurattakrosside radade ettevalmistamisel. Nüüd aga toimetab ta juba pikemat aega Alutagusel, sest samast lähedalt, Ida-Virumaalt Vokast, on ta pärit ning kodukoha patrioodina tõmbab teda juurte juurde tagasi. Seda enam, et Vokas elab ja toimetab Tiidu isa, kohalik spordientusiast, Aadu Pekk. Praegu on Tiidul käed tööd täis 5. Alutaguse Rattamaratoni korraldamisega.
Püüdes positiivseid emotsioone
Alutaguse üritusi veab Tiit koos hea sõbra Robert Peetsiga. „Rattamaratoni korraldamisega olen Alutagusel tegelenud aastast 2014, suusamaratonide juures olin mõni aasta varem. Meil on Robertiga töö suures pildis jaotatud nii, et temal on suusas laiemad õlad ja minul rattas,“ lausub Tiit.
Korraldustiimi tuumikusse kuulub vähem kui kümme liiget. Juhatuses on lisaks Tiidule ja Robertile veel nende kummagi vennad ja Voka juurtega mees Andres Laur. Kiiremal ajal liituvad meeste vanemad ja paar sõpra piirkonnast. Võistluse toimumise päeval on aga abiliste ring laiem, alati on kohal Alutaguse suusaklubi inimesed ja Viru pataljoni noorsõdurid, kes aitavad vastavalt läbi viia lasteüritusi, on abiks toitlustuspunktides ja turvavad radu.
Spordiürituste korraldamine meeldib Tiidule seetõttu, et tegu on projektipõhise ettevõtmisega. „Kui asjal on tähtaeg ja see asi saab hästi tehtud, siis sealt saab positiivse emotsiooni ning see annab jõudu edasi tegutseda,“ lausub ta. Samuti on ta rahul sellega, et saab Alutagusel tegutsedes panustada Ida-Virumaa elu edendamisesse. „Ma ei ela siin püsivalt, aga Ida-Virumaale tagasiandmine käib mul niimoodi,“ sõnab ta.
Puhkus on metsas
Püsivalt elab Tiit hoopis Viimsis ja töötab Tallinnas, ometigi jõuab ta nii palju kui vaja Alutagusel kohal olla. Tahes tahtmata tekib küsimus, kuidas ta selleks aega leiab? „See on minu jaoks puhkus. Kes läheb puhkama palmi alla, kes läheb kiini ja labidaga metsa uut rada tegema,“ selgitab mees ise. „Ma arvan, see on koht, kus ma end taastan ja laen. Metsas käia, uusi radu avastada ja seal omaette toimetada on mulle hetkel asendamatu tegevus.“
Mõistagi nõuab selline elukorraldus palju planeerimist, aga hea tahtmise juures on kõik võimalik. Tiidul on vedanud ka tööandjatega, kes on tema hobidesse ja sporti panustamisesse väga mõistvalt suhtunud ning võimaldanud vajadusel paindlikumat tööaega ja puhkusepäevi. Kui rääkida 1. juunil toimuva Alutaguse Rattamaratoni ettevalmistustest, siis ütleb Tiit, et mõned puhkusepäevad on ta selle tarvis välja võtnud, aga enamik tööd on tehtud siiski nädalavahetustel.
Väljakutseid jagub
Korraldaja töö ei ole aga päris lust ja lillepidu, sest proovikivisid leidub üsna palju. „On vaja meeskond kokku saada ja eelarveliselt välja tulla. Väljakutseks on ka see, et osalejatel jääks hea tunne ja soov tagasi tulla, et sündmus oleks neile turvaline ja meeldiv elamus,“ loetleb Tiit. Rajameistrina peab ta hoolitsema selle eest, et rada lõpuni vastu peaks ja oleks tähistatud arusaadavalt – nii, et ka rattur, kes sõidab väsimuse foonil, veab välja ja saab tähistustest aru.
Tiidu sõnul on rattaraja puhul hästi oluline tasakaal. „Liiga friigi rada ei saa teha ja liiga lihtsat ka ei saa teha. Kuna see peab olema ikkagi maastikurattarada, ei saa ära unustada ka maastiku elementi. Lõppkokkuvõttes tuleb leida selline variant, mis oleks esiotsa sõitjatele hea väljakutse, aga samas ei oleks liiga karm tavalisele harrastajale,“ selgitab ta.
Kuna Alutaguse maastik on väga mitmekesine, kus leidub kaunist männimetsa, liivaseid metsateid ja turbarabasid ning laiub rekultiveeritud põlevkivi kaevandus, siis pakub korraldajatele väljakutseid seegi, kuidas seda kõike eri etappidel ratturitele näidata. Sel aastal pidid rajameistrid näiteks nuputama, kuidas viia noorte- ja matkasõit läbi kaevanduse, aga nii, et ei venitaks rada üle 20 km pikaks.
Töö käib aasta ringi
Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et spordiürituste korraldaja töö polegi eriti aeganõudev. Intensiivsem aeg langeb muidugi võistluse toimumise vahetusse lähedusse, aga väikest viisi tegutsetakse uue ürituse nimel aasta ringi. „Tänavuse XXL-sõidu 11 km lõigu luurasime välja eelmisel suvel ja tegime ära septembris,“ toob Tiit näiteks.
Samuti on maratoni lõppedes vaja alati midagi kõrva taha panna ja nii algabki järgmise ürituse planeerimine koheselt. „Eks vilumust lisandub iga aastaga ning õnneks on meil juba neli aastat selja taga. Teeme vahetult iga ürituse lõppedes järgnevaks korraks märkmeid ja mõtleme, kuidas seda veel paremini teha. Värsked mõtted peab kohe kirja panema, muidu need ununevad ja jäävad ripakile,“ ütleb Tiit. Nii otsustati eelmise aasta osalejate tagasiside põhjal pöörata Alutaguse rattamaratoni ring tänavu teistpidi. See tähendab, et raja raskem osa on esimeses pooles, mis võimaldab seda sõita värskemate jalgadega. Samuti pannakse eri lõikudele välja tutvustavad sildid, et rattasõbrad teaksid, millistest põnevatest paikadest ja tähelepanu väärivatest kohtadest nad läbi sõidavad.
Erilised elamused
Tiit naudib väga oma kodukoha loodust ja usub, et Alutaguse rattarajad pakuvad meeldejäävaid elamusi teistelegi. Muuhulgas tõstab ta esile kaevanduste tõttu tekkinud tehismaastikku. „Meie rattarada läbib n-ö taastatud kaevanduse. See on olnud avakaevandus, kust on võetud turvas, liiv ja põlevkivi kiht ära ja pärast tagasi kokku pandud. Sinna on siis moodustunud justkui maastiku pätsid, kuhu RMK on puud peale istutanud. Erosioon on kivimit lagundanud ja sedasi on pind muutunud sõidetavaks,“ selgitab Tiit. Aga et kõigest selget pilti saada, tuleb seda muidugi oma silmaga vaatama minna. Selleks ei pea tingimata osalema rattamaratonil, vabalt võib ka muul ajal ratta seljas Alutagusele uusi elamusi otsima minna.
Looduseusku spordimees
Tiit ise tunneb Alutaguse kanti nagu oma viit sõrme ja kui sinna satub, käib alati looduses, naudib lihtsalt liikumist ja ilma ning vaatab muuhulgas ringi ka selle pilguga, kuidas kohalikke spordiradu veelgi põnevamaks teha.
See, et suusa- ja rattavõistluste korraldamine pakub võimaluse niivõrd palju aega looduses viibida on Tiidu jaoks selle ameti juures lisaboonus, kuna loodusega on tal lapsest peale eriline suhe. Seda eelkõige tänu isale, kes Tiitu ja tema venda sageli sportima ja välja aega veetma viis. Koos käidi suusatamas, kelgutamas, rattaga sõitmas, ujumas, marjul või seenel. „Ma olen nüüdki suur metsamarja ja seenesõber. Ida-Virumaal Kuremäe taga on rabad, kus käin igal aastal marju ja seeni korjamas. Tegelikult alati ei peagi korv kaasas olema, vahel on lihtsalt tahe liikuda ühelt kriivalt teisele. Eelmisel sügisel tegime seal kandis mitu matka,“ lausub Tiit.
Soov liikuda
Vahel armastab ta aga ette võtta ka ekstreemsemaid asju. Näiteks osales möödunud talvel vendade Silver ja Rain Eensaare korraldatud talvisel öisel ultravõistlusel Taliharja Vanakuri, mille finiš oli Pannjärvel. Võistluse pikkuseks oli 101 km ning läbida võis selle jalgsi, jalgrattaga või suuskadega. Osalejatel pidi kaasas olema kogu toit ja varustus, et üksinda liikudes igal pool hakkama saada. „See oli võimas, suuskadega sekka poolemeetrises lumes sumades, üle raba tulla,“ meenutab Tiit.
„Kui mahti on, siis midagi ikka ette võtan. Mulle meeldib värskes õhus liikuda, eelistatud liikumisvahend on jalgratas nii maanteel kui ka maastikul. Ka orienteerumine meeldib väga, niisama ei viitsiks igal pool hulkuda, aga kaart käes annab teise nurga. Vahel sõidan rullsuuskadega ja talvel käin suusatamas. Mul ei ole trennikava ega -plaani, mul ei ole vaja tõuget, sest soov minna pesitseb sees,“ räägib Tiit. „Kui võimalus on, siis liigun. Nädalas 4-5 korda liigutada on väga hea, kui nädalas alla kolme korra liigutan, siis on midagi valesti,“ lisab ta.
Kolleegidelt saab õppida
Vana spordimehena tõmbab Tiit aegajalt ka võistlusnumbri selga. Aastaid osales ta Xdreami sarja võistlustel, aga viimastel aastatel on istunud ratta selga Bosch Eesti Maastikurattasarja etappidel, et näha, mida teised sarja korraldajad teevad ja võimalusel nendelt midagi õppida. „On väga kasulik osalejana näha, mida me pakume. Midagi on ikka kõrva taha panna, näiteks kuidas rada tähistada või toitlustust pakkuda.“
Alutaguse Rattamaratonil pole mees aga veel osaleda saanud. „Alutaguse rada olen küll palju sõitnud, aga mitte osalejana. Selle võtan ette siis, kui korraldamise teistele pärandame,“ lubab ta.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Rattamaratonid.ee / Agnes Pajur / erakogu
