Harrastussportlaste seas on sageli küsimusi tekitavaks teemaks valkude tarbimine – kas seda peaks tarbima rohkem, kui palju oleks soovituslik kogus ning milliseid valke eelistada? Teada-tundud fakt on see, et lihased vajavad valku – seega kui soovida lihaselisemat keha ning alandada rasvaprotsenti, peaks justkui sööma rohkem valku? Kas ja kui palju valku aga üks harrastussportlane tegelikult peaks saama ning kuidas mõjub organismile valkudele keskendunud menüü?
Valgud on sarnaselt teistele põhitoitainetele meie organismile väga vajalikud ning seda mitte ainult lihaste kasvuks. Valgud vastutavad organismi kasvamise, ehituse ja arengu eest, olles oluliseks ka energia transpordis, immuunsüsteemi toimimises ning antikehade tootmises. Samuti kuuluvad valkudest saadavad aminohapped nii ensüümide kui hormoonide ehitusse ning osalevad paljude ühendite transpordis.
Valk kui vajalike aminohapete allikas
Valgud koosnevad aminohapetest, jagunedes omakorda asendatavateks ja asendamatuteks. Asendatavaid aminohappeid suudab keha ise sünteesida, asendamatuid aga mitte, mistõttu on väga oluline tagada nende saamine toiduga. Sugugi mitte kõik valgud ei ole aga bioloogiliselt täisväärtuslikud ehk teisisõnu – mitte kõik valgud ei sisalda meie organismile vajalikke asendamatuid aminohappeid.
Toidu aminohapete koostis on väga erinev, seega tasub teada, milliseid toite ja kui palju päeva jooksul tarbida, et tagada vajalike aminohapete tagavara.
Asendamatute aminohapete osas on parema omastatavuse ja aminohappelise koostisega loomset päritolu valgud, sisaldades kõiki kahtkümmet aminohapet, mida meie organismile toiduga vaja on. Parimateks loomseteks allikateks on muna, kala, liha ning piim. Paraku on loomset päritolu valguallikad enamasti väga rasvarikkad, mistõttu ei tasuks loomse valgu tarbimisega liiale minna.
Taimset päritolu valgud võivad olla küll üsna hea aminohappelise koostisega, kuid ei sisalda alati kõiki organismile vajalikke asendamatuid aminohappeid. Asendamatuid aminohappeid sisaldavad tofu, tempeh, kinoa, amarant, chia- ja kanepiseemned, tatar, spirulina ning india pähklid. Samuti on headeks taimseteks valguallikateks oad, kikerherned, läätsed, rukis, riis ning pähklid ja seemned.
Selleks, et taimsetest valguallikatest saada paremini kätte kõiki vajalikke asendamatuid aminohappeid, tasuks kaun- ja teravilju omavahel kombineerida – nt süües läätsesid koos tatraga. Kaun- ja teravilja ei pea ilmtingimata sööma ühel toidukorral koos, piisab ka, kui lõunasöögi kõrvale võtta tatart ning õhtuks valmistada maitsev supp või salat, kasutades läätsesid või muid kaunvilju.
Kõige parema bioloogilise väärtusega on taimse ja loomse valgu kombineerimine – nii omastab organism enim vajalikke aminohappeid. Head kombinatsioonid on nt muna ja teravili, kartul munaga, piimaga valmistatud täisterapuder või kaerahelbesmuuti marjade, puuviljade ja maitsestamata jogurtiga. Valides poest endale valgusisalduse poolest sobivat piimatoodet, tasuks võrrelda erinevate toodete toitainete sisaldust – seda nii valgu, aga ka suhkru ja rasva osas.
Üldiselt võiks lähtuda soovitusest, et taimsete ja loomsete valkude tasakaal oleks enam-vähem võrdne – ehk päeva jooksul võiks saada pool valkudest taimsetest ning teine pool loomsetest allikatest.
Soovituslikud valguallikad:
kohupiim, nt Ricotta
väherasvane juust (kuni 15% rasvasisaldusega)
kala
linnuliha
muna
looma-, lamba-, vasika- ja vähese rasvasisaldusega sealiha
oad, herned, kikerherned, läätsed, sojauba
teraviljadest rukis, kaer ja riis
erinevad seemned
Valgukogused – mida rohkem, seda parem?
See, kui palju keegi päeva jooksul valku tarbib, sõltub tema kaalust, energiavajadusest ning füüsilisest aktiivsusest. Päevasest toiduenergiast peaksid valgud katma 10-20%. See teeb 2000 kcal tarbiva inimese puhul 50-100 g valke päevas.
Tervisesportlasel, kes treenib nädalas kuni 5 tundi, ei ole vaja igapäevast valgukogust suurendada – piisab täiesti tavainimese tasemel valgu tarbimisest. Soovituslik päevane valgukogus võiks olla 0,8-1 g valke kehakaalu (kg) kohta, seega korrutades oma kehakaal (kilogrammides) 0,8 või 1-ga, saadki teada endale sobiva koguse.
Mõnevõrra suurem on valguvajadus vastupidavusalade sportlastel (1,2-1,4 g/kg kohta) ning kiirus- ja jõualadel veelgi kõrgem – kuni 2 g/kg kohta. Sellest kõrgemaid valgukoguseid võivad vajada vaid väga suurte koormuste juures trenni tegevad tippsportlased.
70 kg kaaluva ja 5 tundi nädalas treeniva harrastussportlase valguvajadus on seega 56-70g. Sellise koguse valku saab, kui süüa päeva jooksul ära 150 g kaerahelbeputru (keedetud 2,5% piimaga), 1 keedetud muna, 4 viilu täisteraleiba, 200 g läätse-tatra rooga (50%-50%) köögiviljadega, 200 g 2% kodujuustu ning 15 g pähkleid. Sellise valiku puhul on tagatud ka loomsete ja taimsete valkude tasakaal.
Näidismenüü 70 kg kaaluvale vastupidavusalaga tegelevale sportlasele, kelle valguvajadus on 1,2-1,4 g/kg kehakaalu kohta (arvestatud ca 2400 kcal energiavajaduse kohta):
hommikul omlett kahest munast, rohke paprika, kurgi, tomati ja viilu täisteraleivaga
vahepalaks 100 g kikerhernehummust kahe viilu täisteraleiva ning tomatiga. Lisaks üks õun
lõunaks täisterariis kookoskana (100 g kanaliha) ja indiapähklitega
pärastlõunaseks vahepalaks 260 g melonit ja 10-15 pähklit
hilisemaks vahepalaks seesamiseemnetega puuviljasalat kiivist, apelsinist ning õunast
Nagu menüüst näha võib, ei pea sugugi suurema valguvajaduse katmiseks suurendama loomset valgutarbimist vaid pigem hoolitsema mitmekülgsete valguallikate eest toidus.
Valgu liigtarbimise ohud
Suurima koormuse valgu liigtarbimisel saavad neerud. Kuna neerud filtreerivad verest jääkaineid, sh valkude laguprodukte, tähendab suurenenud valgutarbimine ka suuremat kogust jääkaineid, mida neerud väljutama peavad. Lisaks mõjub liigne valgutarbimine pärssivalt kaltsiumi omastamisele, viies kaltsiumi organismist välja. Suurem valgutarbimine koormab lisaks neerudele ka maksa tööd ning seedimist ning võib soodustada podagra ning allergiate kujunemist.
Ka taimsete valkude liigtarbimisel tuleks tähelepanu pöörata teatud aspektidele. Nimelt sisaldavad kaunviljad, pähklid ning täisteravili rohkelt fütiinhapet, mis raskendab organismil erinevate mineraalide (tsink, raud, kaltsium jt) omastamist. Fütiinhappe sisaldust aitab vähendada nende leotamine ja idandamine. Konserveeritud kaunvilju tasuks aga alati hoolikalt loputada ning mitte kasutada toidu valmistamisel konservi vedelikku.
Valkude kõrval olulised ka teised toitained
Toitumise juures on kõige aluseks mõõdukus – seda selleks, et me ei jätaks oma organismi ilma vajalikest toitainetest ega koormaks seda liigselt millegi ületarbimisel. Ühekülgne ning ühele toitainele keskenduv toitumine (olgu selleks valk, rasv või süsivesik) ei ole pikas perspektiivis kehale kasulik. Meie organismi funktsioonid on omavahel väga tihedalt seotud ning ühe toitaine liig või puudus võib väga oluliselt mõjutada teiste protsesside toimimist. Nii nagu on meie organismile vajalikud kõik asendamatud aminohapped, on vajalikud ka nende omandamiseks teised toitaineid – nt süsivesikud ja vitamiinid. Eriti olulisteks on aminohapete puhul B-vitamiinid, mida saab täisteraviljast, seemnetest, pähklitest, kalast, maksast, munast ja linnulihast.
Oluline on süüa valke mõõdukalt, kombineerides nii taimseid kui loomseid allikaid. Peamiseks soovituseks on tasakaalustatud ja mitmekülgne toitumine katmaks organismi toitainete ja mineraalide vajadus. Ning kvantiteedi asemel hinnata toidu kvaliteeti!
