Öeldakse, et pole halba ilma, on vaid ebasobiv riietus – kuid mida peaks tegema, et keha ootamatute ilmaoludega paremini kohaneks ning esimese pakase tulek ei lõppeks kodus haigussümptomeid ravides? Südameapteegi proviisor Katrin Jeeger annab nõu.
Tihti peetakse külmetuse all silmas just kerget haigestumist ning alles raskema põdemise korral hakatakse rääkima viirushaigusest ja gripist. Tegelikult on mõlemal juhul haiguse põhjustajaks viirus ning selle kulgemine sõltub suuresti organismi toimetulekust ja immuunsüsteemi tugevusest. Immuunsuse tugevdamiseks leidub aga hea abimees – organismi karastamine.
Karastamise käigus toimub kehal äkiline kokkupuude külmaga, mille tulemusena läheb keha šokki ning vabanevad stressihormoonid. Kuigi stressi seostatakse tavaliselt millegi negatiivsega, on olemas ka hea stress, mis kestab lühikest aega ja mobiliseerib keha olemasolevaid varusid kasutusse panema, et viirustega paremini võidelda.
Tekitades stressireaktsiooni kontrollitud tingimustes ja lühiajaliselt, treenime keha toime tulema erinevate äärmustega nagu sooja ja higisena konditsioneeritud külma ruumi astumine või jäine ja tuuline pakane. Igapäevane väike ebamugavustunne karastamise ajal vähendab kehas stressireaktsiooni tugevust, mille tulemusena on organism võimeline viirustega paremini võitlema.
Jääauku suplema minnes tuleb olla ettevaatlik
Heaks karastusmeetodiks on näiteks jääauku hüppamine, mis sobib hästi ka seltskondlikuks ettevõtmiseks. Alustuseks on hea minna suplema koos julgestava sõbraga, kes saab vajadusel veest välja aidata, kui keha peaks äärmuslikes tingimustes krampi minema. Siiski peaks algaja jääauku hüppamise asemel hoopis vaikselt vette laskuma – esialgu piisab puusadeni ulatuvas külmas vees kükitamisest ja siis väljatulemisest.
Olles esmase sisseronimise probleemi ületanud, tuleb keskenduda välja tulemisele ning veenduda, et olete võimeline iseseisvalt jääaugust välja ronima. Jälgida tuleks ka seda, et jääaugus olemine ei veniks liiga pikale – kui keha on alajahtunud, siis ei saa enam rääkida karastamise positiivsest toimest, vaid tuleb kiiremas korras kehatemperatuur normaliseerida.
Jääaugust väljudes tuleks esimese asjana panna pähe soe müts ja jalga villased sokid ning alles siis ülejäänud riided. Seejärel peaks minema tuulevaiksesse kohta või sooja ruumi, et vältida alajahtumist. Alajahtumise korral aeglustub vereringe ning keha suunab olemasoleva ressursi enda elushoidmisele – sellel on seega vastupidine efekt organismi immuunsuse tõstmisele. Jääkülmas vees ei tasu olla üle kahe-kolme minuti ning enne protseduuri tuleks korralikult süüa. Samuti tasub immuunsuse tugevdamiseks alustada leige veega ning hakata järk-järgult temperatuuri alandama vastavalt vastupanuvõime tõusmisele, et mitte tervisele liiga teha.
Ka leebemad karastamise võimalused toovad kasu
Talutavam alternatiiv jääaugule on vahelduv dušš külma ja kuuma veega. Karastamiseks sobib hästi ka ämbritäie külma veega enda kastmine või külma veega immutatud rätikuga üle näo ja keha tõmbamine. Selle abil saavutatakse veresoonte kordamööda ahenemine ja laienemine, mis aitab kehal kiiremini muutustega kohaneda. Samuti saab niiviisi ise temperatuuri alandamise tempot ning protseduuri läbiviimise kestvust reguleerida.
Lisaks on hea karastamisviis saunast lumehange või tiiki hüppamine, mille puhul külm ja kuum temperatuur vahelduvad kiiresti. Samas on nii aga alajahtumise oht palju suurem, kuna peale kuumas saunas viibimist võidakse külma keskkonda jääda liiga kauaks. Ühtlasi ei ole see viis nii karastav kui eelmised, kuna keha ei pea ise tegelema kehatemperatuuri tõstmisega.
Kolmas võimalus on paljajalu maapinnal, lumes või värskes õhus jalutamine. Selle meetodi puhul ei pea vahemaa üldse pikk olema – piisab viieminutiliselt jalutuskäigust karges õhus või lühikeseks ajaks rõdule astumisest.
Kooskõlasta protseduurid perearstiga
Keha karastamisega saavad siiski tegeleda vaid suhteliselt terved inimesed. Südamehaiguse või kõrgvererõhutõvega inimesel võib äärmuslik temperatuurimuutus viia südame seiskumiseni ning ettevaatlikud peaksid olema ka kõrge silmarõhu ehk glaukoomi ja neeruhaigustega inimesed. Kuna karastamise protsess toimib läbi veresoonte muutuste, siis haiguse tõttu ahenenud ja kitsaste veresoontega inimesed peavad enne protseduuride katsetamist nõu pidama oma perearstiga.
Haigestumise korral tuleks karastusprotseduuridega jätkata alles pärast terveks saamist, kuna viirushaiguse ja palavikuga inimese organism vajab taastumiseks ja tervenemiseks puhkust ning sooja keskkonda. Karastamise puhul on oluline ka regulaarsus, et saavutada ja hoida head tervist – piisab vaid igapäevaselt viieminutiliste protseduuride tegemisest, et end turgutada ja tuju tõsta.
Allikas: Südameapteek
