Epp Mäe: minu asi on märk maha panna

Rakverest veidi alla 40 kilomeetri Peipsi suunas sõites leiate end Tudu asulast, kus koos kahe õe ja vennaga kasvas üles Epp Mäe. Ta sündis 1992. aastal 2. aprillil perre järjekorras kolmanda lapsena.

Suur pere õpetas teistega arvestama. „Ei olnud nii, et ainult mina-mina- mina, tuli jagada tuba, oma ruumi. Kui keegi tahab varem magama minna, siis sina ei istu tulega poole ööni üleval. Kui kommi ei jõua osta, siis ei jõua. Kõik maiustused, mida võrdselt ei jagunud, poolitati.”

Kodune töökasvatus

Kodust saadud tööharjumus on see, mis noore neiu tänaseks spordis väga kaugele on lennutanud. „Elus ja maadluses ei tule mitte midagi lihtsalt, tööd peab tegema,” ütleb Mäe, kelle lapsepõlv ja teismeiga möödusid maal – muruniitmine, talveks puude lõhkumine, riita ladumine ja aia korrashoid olid toimetuste nimekirjas alati kindlal kohal. „Kõige vähem meeldisid mulle kaks tööd – heinategu, eriti lakas heinte tallamine, ning sügisel maasikalehtede lõikamine, sest seal pidi palju kükitama,” meenutab ta.

Maadlus kui äratundmine

Täna on elu viinud Epu Soome, kuid just pere tuge nimetab ta kõige olulisemaks – ka esimene treener oli isa. „Maadlus on nii Eesti asi. Meil on olemas sellised sangarid nagu Kristjan Palusalu, kellele alt üles vaadata. See sport peab olema eestlaste jaoks. Noorena tegelesin nii judo kui sumoga, kus on isegi võtete nimetused keerulised ja võõrad. Maadluse puhul tunnen, et teen seda, mida ma oma elus tahan, ning olen õnnelik!” rõõmustab ta.

Lisaks eelmainitule said läbi proovitud erinevad kergejõustiku alad nagu kuulitõuge, kõrgus- ja kaugushüpe, jooksmine ning isegi triatlon. Maadluse usku pöördus Epp Mäe täielikult pärast esimest tähtsamat medalit. „Põhikooli lõpus õnnestus mul kadettide vanuseklassis Euroopa meistrivõistlustel kolmas koht võita. Üllatasin iseennast ja tundsin, et maadlus mulle meeldib. Olin varem ka judoga välismaal võistlemas käinud, kuid seal kadus tahtmine ära.”

„Kuna minul ei ole naiste maadluses Eestis mitte kedagi ees, siis tahan näha, kuhu olen võimeline jõudma. Minu asi on märk maha panna, et peale kasvav põlvkond saaks selle üle teha!” tunneb ta oma õlul vastutust.

Uus aasta tõi uue treeneri

Seni Ahto Raska käe all treeninud Mäe tiimiga liitus käesolevast aastast endine Venemaa naistekoondise üks treeneritest, Maxim Molonov. „Molonovi tulek on kasulik.

Juhendajana on mees rahulik ja võtab kõike mõnusalt, ei kipu rahmeldama. Talle jäävad silma uued tehnilised nüansid, millele Ahto võib-olla tähelepanu ei pööra või välja ei too. Maadlus on keeruline, seal on väga palju tehnikaid ja hulk lahendusi eri situatsioonidele ning kahe treeneri tagasiside annab meile palju juurde,” näeb Epp oma treeningutes head edasiminekut.

Molonovi juures peab ta oluliseks mehe suurt rahvusvahelist kogemust, sest lisaks venelastele töötas ta mõnda aega ka ameeriklastega. „Ma olen piisavalt palju laagrites käinud ja erinevaid Venemaa treenereid näinud. Mõne puhul kohtab ikka veel sellist nõukaaja korda ja suhtumist. Tüdrukud pingutavad kõigest väest, on hingega asja kallal ja lõpuks saavad ikka vaid negatiivset tagasisidet. Maxim võtab uusi asju väga hästi vastu ja pole selles vallas õnneks tüüpiline näide.”

Vastast õpid tundma laagris

Lisaks kodusele treeningule on maadluses olulisel kohal laagrid, mis aitavad sportlaste arengule tublisti kaasa. Tihti ühendataksegi suuremad ja väiksemad võistlused treeninglaagritega, sest nii saab aega ja raha kokku hoida. „Jaanuari lõpus pärast Pariisi võistlust jäime veel laagrisse, kus olid põhiliselt matitrennid, sest eesmärk oli saada võimalikult palju vastaseid. Joosta võib kodus! Tihtipeale liituvad laagritega ka need, kes eelnevalt võistlusel ei osalenud. Suurtel tiitlivõistlustel tegelikult saabki iga riik ühes kaalus vaid oma esinumbri välja saata,” avab Mäe tagamaid.

Maadlusel ja maadlusel on vahe sees. „Riikide kaupa on pilt tegelikult väga erinev. Näiteks ameeriklased maadlevad rohkem parteris ehk matil maas, nad on osavad ja kasutavad punktide võtmiseks väga huvitavaid lahendusi. Venelased on jõulisemad, nagu ka hiinlased, mõlemad maadlevad rohkem püsti. Jaapanlased seevastu mängivad palju jalarünnakute peale,” nimetab sportlane karjääri jooksul tehtud tähelepanekuid.

Maadlus avardab silmaringi

Sport on noorele eestlasele andnud suurepärase võimaluse tutvuda eri kultuuridega. „Külastatud riikide arv võib jääda umbes 40 juurde. Olen kokku puutunud väga paljude inimestega ja osalt ka tänu sellele aktsepteerin kõiki sellistena, nagu nad on. Isiksusena on maadlus teinud mind tugevaks, saan raskete olukordadega hakkama, suudan neid mõtestada ja enne otsuste langetamist analüüsida.”

Maailmakodanikuna tuleb tihti suhelda eri keeltes. „Trennid on meil peamiselt inglise keeles, mida valdan suhteliselt hästi, vene keelega saan hakkama suhtlustasandil, kuigi intervjuud pigem ei annaks, sest teen vigu. Nii kummaline kui see ka pole, siis soome keelega on mul endiselt probleeme, kuigi maikuus saab siin juba kolm aastat elatud. Kujutasin ette, et keskkonnas viibides jääb keel iseenesest külge. Lisaks olen tüdrukutele öelnud, et nad minuga soome keeles räägiksid. Saksa keel on samas kuidagi lihtsamini tulnud, osaliselt tänu reisidele, sest laagrites on palju saksa tüdrukuid. Ka mu toanaaber õppis seda ja palus mul oma teadmisi kontrollida. Prantsuse keel on küll selline, mida minu keel rääkima ei paindu. Olen proovinud sõnu järele hääldada, aga no ei saa,” muigab Epp.

Keel kui salarelv

Kuna eesti keel on väike ja haruldane, siis on meie maadlejatel välisriikide võistlustel eelis, sest vastased ei saa mati kõrval õpetusi jagavast treenerist aru. „Keele teemaga meenub Rio olümpia, kuhu saabus 53 kg kaaluklassi favoriidina jaapanlane Saori Yoshida. Ta oli olnud 12 aastat võitmatu ja kõik ootasid sportlaselt neljandat olümpiakulda, mis jäi tulemata. Hiljem selgus, et võidu teeninud ameeriklanna Helen Maroulis oli lisaks vastase analüüsimisele näinud vaeva jaapani keele õppimisega,” tunnustab Epp Mäe kaasvõitlejate suuri pingutusi, kuid usub, et vaevalt keegi sellepärast eesti keelt õppima hakkab.

Eesmärkide püüdmise nimel käib kõva töö

Unistus olümpiamängude kõige säravamast medalist on Mäe jaoks reaalne. „Euroopa meistrivõistluste medal on ka puudu, kuigi olümpia on hoopis midagi muud. Kogu elu keerlebki erinevate tiitlivõistluste ümber ja konkreetseid plaane teeme üheks aastaks, kuigi treeneri peas on need ehk ka pikemalt ette olemas. Trennidele lisaks käib pidevalt vastaste analüüs, sest hooaja vältel võib pilt teinekord väga palju muutuda,” tunnistab ta. „Üldiselt ma ju oma vastaseid tean, aga kui kaotustest rääkida, siis mõni on valusam kui teised. Näiteks Rios kulla teeninud kanadalane Erica Wiebe on mulle MM-il alla jäänud. Tema ees seistes teadsin, et olen võiduks võimeline! Kaotus olümpiamatil oli raske, aga päev ja juhused olid sellised. Üldiselt ma pärast allajäämist päris patja nutma ei lähe, kuigi mõnikord tõmbun endasse, tahan üksi olla ja alles siis saab alata töö vigade paranduseks.

Naiste maadlus kogub tuure

Naiste maadlus on maailmas tõusev ja arenev ala. „Kui mina alustasin, siis vaadati küll, et mis sina, tüdruk, siin teed, aga nüüd on pilt ikka hoopis midagi muud. Tänu interneti levikule on info tüdrukutele kättesaadavam. Sisestavad korrektse märksõna ja jõuavad kiiresti õigete videoteni. Mul ei olnud omal ajal arvutit ega DVD-sid, kust naiste maadlust vaadata. Ka Eestis on see ala üha populaarsem, osalt tänu Johanna Kikkasele, kes oli minu järel teine maadluskirega tüdruk Audenteses. Täna on ta maailmameister rannamaadluses, Maadlusliidu juhatuse liige ning annab tüdrukutele trenne ja korraldab laagreid. Üritan võimalusel sinna samamoodi jõudumööda panustada, näiteks käisime koos Ahto Raskaga laagris tüdrukuid õpetamas.”

Naistemaadluse arendamiseks soovitab Mäe treeneritel omavahel rohkem koostööd teha. „Eks raha on alati vähe ja kui tüdrukud saavad välismaale võistlema, siis ikka klubi ja vanemate rahakoti arvelt. Maadluses on vaja erinevaid paarilisi, mida rohkem, seda parem. Klubid saavad ka omavahel suheldes ja nädalavahetustel ühislaagreid korraldades noorte arengu jaoks palju ära teha. Jõud saab ühendada ka välismaale sõitmiseks, sest kui ühe klubi treeneril pole mingil põhjusel võimalik liituda, saaks treenitavad usaldada mõne teise klubi eestvedaja valvsa pilgu alla,” leiab Mäe.

Kooli- ja pereplaanid on ootel

Maadlusega soovib Epp kindlasti veel mõnda aega jätkata. „Eks neid näiteid ole erinevaid, mõni lõpetab enne 30. eluaastat, mõni hiljem, osa vigastuste tõttu, teised jälle loovad vahepeal pere. Laste kõrvalt saab maadlust teha siis, kui kodukohas on tingimused olemas. Pole mõeldav, et lähed kaheks kuuks treeningpartnerite leidmiseks reisima ja jätad lapsed vanavanemate või mehe kasvata. See pole päris mõistlik.” Laste saamise peale mõtleb ka Epp, kuigi praegu täidab tema päevi sport, isegi õpingutega tuli paus teha. „Ma olen lõpetanud massaažikooli ja mõni järgmine eriala võiks samuti olla spordivaldkonnaga seotud. Kindlalt ei ütle, et tahan näiteks füsioterapeudiks saada. Kes teab, mis huvid mul mõne aasta pärast on.”

Sportimine looduses on puhas õndsus

Maadlusele lisaks naudib maadleja ujumist ja seda eriti suvel. „Elan 350 kilomeetrit Helsingist põhjapool Kuortane asulas, kus on väga palju järvi ja ilusad männimetsad. Kuigi treeningkeskuses on bassein olemas, ei saa looduses ujumise vastu miski. Garaažis on meil kaks ratast ja kui lumi ära sulab, võtame majanaabriga need kasutusse Seni peame leppima jõusaalis olevate spinningratastega. Talvel on hea uisutada, kodus Eestis käisime metsas järvejääl. Erilist suusatajat minus ei peitu,” tunnistab Epp Mäe ausalt. „Lisaks spordile sisustan ma viimasel ajal oma vaba aega täiskasvanutele mõeldud värviraamatute värvimisega ja tunnen mõnu toidu valmistamisest. Minu patuks on kõik magus, mida võiks vähem süüa, aga tihti ei suuda piirata.”

Pälvis noorsportlase stipendiumi

Epp pälvis 2015. aastal Tradehouse Ilukaubamaja noorsportlase stipendiumi. “Tradehouse’i noortestipendium on üks äärmiselt lahe ettevõtmine. See on küll ühekordne stipendium, kuid suhted nendega püsivad edasi. Palju on olnud ühiseid ettevõtmisi, suhtlust teiste stipendiaatidega, kaasaelamine nende võistlustele. Loodan väga et Tradehouse jätkab noorte toetamist ka edaspidi,” avaldab Epp.

Estonian Wrest Fest 2017

Epp Mäe soovitab kas või ühe korra elus maadlusvõistlust ise vaatama tulla. Hea võimalus selleks avaneb aprillis Estonian Wrest Festil, mis hõlmab lausa kahte võistlust. Mõlemad spordiüritused on pühendatud Kristjan Palusalule. Esimene leiab aset 31.märtsist kuni 2. aprillini Tallinnas Saku Suurhallis ja on mõeldud kuue kuni 20- aastastele noortele, kes võtavad 14 matil üksteiselt mõõtu kreeka-rooma, vaba- ja naistemaadluses. Teine võistlus peetakse Maadlusliidu ja Eesti Spordiseltsi Kalev eestvedamisel aprillikuu teisel nädalavahetusel juunioritele ja täiskasvanutele Tartus Maaülikooli spordihoones. Kavas on nii kreeka-rooma kui vabamaadlus. Mõlemal sündmusel astub publiku ette kogu Eesti maadlusparemik, Tartus on teiste seas oma võimeid näitamas Heiki Nabi.