Suured võistlused naelutavad televiisorite taha miljoneid vaatajaid. Kuidas aga suur sport telepurki jõuab ja kes on inimesed kaadri taga, kellest sõltub üks hea spordiülekanne? Seda üsnagi varjatud maailma tutvustab lähemalt Eesti tipprežissöör Marek Miil.
Jõgevamaalt pärit Miil õppis Tallinna Pedagoogikaülikoolis telerežiid ja on oma erialal Eestis üheks hinnatumaks tegijaks tõusnud. Tema valvsa silma all on televaatajateni jõudnud paljud suured üritused ja oma panuse on ta andnud ka spordiülekannete vahendamisse.
„Pärast keskkooli käisin näitlejaks õppimas, kuid selgus, et ma olen näitlejana andetu. Telerežii oli tol ajal kergelt teatrikallakuga, sest see kasvas välja näitejuhtimisest, seega oli see minu jaoks kuidagi loogiline jätk. Umbes teisel aastal sain aru, et olen jõudnud õigesse kohta,” jutustab Miil oma karjääri algusest.
Esimesed katsetused ETV-s
Miil meenutab, et kui ta läks ülikooli vastuvõtukatsetele, küsisid korüfeed, milliseid Eesti telerežissööre ta teab. Ega ei teadnud ühtki. Tavalisele televaatajale jääbki see ametimees reeglina tähelepanuta, rääkimata sellest, et kedagi nimepidi tunda. „Telerežissööri areng toimub suuresti praktika vahendusel ja juba teisel kursusel läksin ETV sporditoimetuse ukse vahelt sisse piiluma, neil oligi just tol hetkel veidi abi vaja,” meenutab Miil, kes sai siis Eha Väinsalu puldiassistendina järjest rohkem jala ukse vahele.
1999. aastal sai Miil režissöörina ülesandeks teha õhtuseid ETV spordiuudiseid. „Õhtust õhtusse sain 10–15 minutit praktikat ja just kogemused on need, mida režissööril vaja on. Siis selgub, kas lööd otse-eetris verest välja või ei.”
Noor nolk sai sõimata
Esimest korda usaldati Miil otseülekandel režissöörina puldi taha Kalevi spordihallis korvpalliülekandel. Tänaseks ta enam täpselt ei mäleta, millal see oli või kes mängisid, meeles on, et kergeks töö ei kujunenud, sest noorel mehel oli esmalt vaja piike ristata ühe vanema generatsiooni operaatoriga.
„Mäletan, et oli 6–7 kaameraga ülekanne ja ma olin korralikult ette valmistunud. Mul olid paberid kaasas ja püüdsin ära jagada, kes operaatoritest millise kaamera taha läheb. Üks vana kooli mees aga solvus, et ma teda peakaamera taha ei pannud. Ta ütles, et on 30 aastat seda tööd teinud, ja sõimas mu lõpuks läbi, et ma olen noor, nolk ja roheline,” meenutab Miil. „Kuna see härrasmees oli ennast varem korduvalt kaamera kõrvale mängu vaatama unustanud, jäin ma endale ikka kindlaks,” lisab Miil.
Laulupeo otseülekanne, režiipult: produtsent Helen Valkna, režissöör Marek Miil, režissööri assistent Indrek Kaljuvee.
Vastutab pildikeele eest
Režissööritöö on väga erinev olenevalt sellest, kas tegemist on ettesalvestatud saate või otseülekandega. Salvestatud formaadi puhul minnakse koos operaatoriga võttele ja režissööri näpunäidete järgi võtab kaameramees soovitud pildi üles. Seejärel minnakse materjaliga montaaži, kus monteerija lõikab režissööri juhtimisel saate kokku. „Kui räägime mitme kaameraga tehtavatest otsesaadetest, siis 2–35 kaamera pildid jõuavad kõik ülekandejaama, kus istuvad režissöör ja puldiassistent. Režissöör otsustab kogu ülekande vältel pidevalt, millise kaamera pilt eetrisse jõuab, ja assistendi ülesanne on õigel ajal õigeid nuppe vajutada,” selgitab Miil.
Tema sõnul on ülekandejaamas tehtav töö aga kulminatsioon, millele eelneb meeletu eeltöö, kus tutvutakse võttekohaga ja planeeritakse kaamerate asetus, mis spordi puhul on eriti tähtis nüanss. Peab teadma spordiala spetsiifikat, et kõik oluline kätte saada. „Kui oled eeltöös vea teinud, on seda saate ajal raske parandada,” ütleb Miil.
Televisioon on tiimitöö
Ülekandebussis on eraldi töö helirežissööril ja spordiülekannete puhul ka kordusteassistentidel. Ametis on ka palju tehnikuid, kelle ülesanne on jälgida ülekande tehnilisi nüansse. Kui režissöör on määratud ülekande ajal kogu seda gruppi juhtima, siis üle tema õla piilub ka saate produtsent, kellel on tegelikult õigus omakorda režissööri tööd suunata. Suuremate spordiprojektide puhul võib oma nõudmisi hakata esitama ka vastava spordiala rahvusvahelise alaliidu esindaja, mis teeb olukorra veel keerulisemaks.
„Mina olen seda meelt, et kui produtsent on valinud endale režissööri, siis pole õige hakata alles ülekande ajal juhendama, mida võib teha ja mida ei. Produtsendi oskus peab olema valida endale õige inimene, keda ta ülekande ajal usaldada saab,” toob Miil välja veel ühe nüansi.
Eksimusi tuleb sisse
Spordivõistluste otseülekanne on väga tänamatu töö, kuna eksimused jõuavad kohe ekraanile ja neid hiljem parandada pole võimalik. Kindlasti on kõik spordisõbrad näinud telerist pilti, kus kaamera näitab jalgpallis tühja murulappi või teeb suusaülekande ajal metsa vahel imelikke jõnksatusi.
„Enamasti tekivad sellised asjad puldiassistendi eksimusest, kui näiteks kolmanda kaamera asemel vajutatakse sisse näpu all olnud neljanda kaamera nupp. Teine võimalus on kehv kommunikatsioon, kui režissöör lülitab sisse kaamera, mille operaator polnud veel vajalikku kaadrit paika saanud,” kirjeldab Miil. „Mina töötan nii, et räägin alati pidevalt oma tegevused ette. Näiteks, kolmas kaamera, läks! Neljas kaamera, läks! See annab puldiassistendile võimaluse vaadata, kas see kaamera on valmis, ja operaator saab märguande, et tema läheb järgmisena eetrisse,” laskub Miil veel rohkem nüanssidesse.
Emotsioon annab spordile vürtsi
Režissööri sõnul on spordiülekannete üks omapära see, et pole ettekirjutatud stsenaariumi ja igal hetkel tuleb kõigeks valmis olla. „Sa võid küll ennustada, mis juhtuma hakkab, aga seepärast ongi sport nii võluv, et seal on palju täiesti ootamatuid hetki,” kinnitab Miil, „spordis on palju draamat. Alati on seal võitja ja kaotaja. Võiduemotsioon on väga tore, kuid tihti annavad pisarad ja kaotuse emotsioon ülekandele erilise vürtsi. Näiteks saab tuua viimase jalgpalli EM-i, kus Ronaldo pidi vigastusega väljakult lahkuma.”
Miili sõnul tuleb kogu emotsioon spordis ise kätte, kuid teletiim peab olema valmis seda püüdma ja ei tohi õiget hetke maha magada.
Korvpalli EM-ist Sotši olümpiani
Oma seniseks suurimaks teleprojektiks peab Miil Sotši olümpiamängude ava- ja lõputseremooniaid, kus tehnilise teostuse eest vastutas eestlane Tarmo Krimm. Miili ülesanne oli luua telepilt, mida näidati staadionil suurtelt ekraanidelt. Lisaks on ta töötanud Eurovisiooni lauluvõistlustel ja laste Eurovisioonil.
Miil selgitab, et sellistel suurtel üritustel tehakse staadioniekraanidele eraldi režiiga telepildist erinev pilt, et vältida nn koridoriefekti ehk olukorda, kui telepilti jääb staadioni suur ekraan, kus tol hetkel sama pilt ees on.
Neli aastat tagasi vastutas Miil koos Eestist kaasa võetud tiimiga Leedus toimunud korvpalli EM-i finaalturniiril ühe alagrupi kõikide mängude telepildi eest. Talvel on mehe käe alt tulnud murdmaasuusatamise Otepää MK-etapi ja rahvusvahelise maratonisarja telepilt.
Mahukas eeltöö tagab õnnestumise
„Suure ülekande õnnestumine sõltub umbes 95% ulatuses sellest, kui hästi on ettevalmistus tehtud. Näiteks Eestis peetud suusatamise MK-etapi eeltöö algas juba aasta varem juulis, kui pidi sõitma Otepääle, kohtuma korraldajatega ja panema paika esialgseid kaameraplaane,” räägib Miil, „teise suure asjana tuli hakata mõtlema meeskonna peale, sest seal polnud mitte ainult operaatoreid vaja. Väga tähtsad olid n-ö hoiatajad, kes andsid raja pealt märku, kes millise ajaga läheneb. Inimesi, kes tegelesid ainult teleülekandega, tuli kokku üle saja.”
Miili sõnul läks võistluste lähenedes töö aina intensiivsemaks ja ka veel viimasel hetkel tuli kaamerapositsioone muuta, kuna suvel välja vaadatud koht oli lumeolude tõttu ebasobivaks muutunud. Sellised kooskõlastused võtavad aga kõik aega.
„Eksimusi tuleb sisse peaaegu igas ülekandes, kuid enamik neist jääb tavavaatajale märkamatuks. Näiteks Aserbaidžaanis tegime rahvusliku eurolaulu lõppvooru ja seal läks ülekande 30. sekundil lava põlema. Kui sa ei osanud tol hetkel televiisori ees vaadata saatejuhtide silmadest peegelduvat võbisevat valgust ja nende kergelt hirmunud nägusid, siis tegelikult ei näinudki, et lava põleb. Näitasin vaid keskplaani, nii kaua kui lava ära kustutati.”
Korvpalli EM lõpetati kiitusega
2011. aastal Leedus, Alytuses toimunud korvpalli EM-i finaalturniiri C-alagrupi teleülekanded panid aga Eestist tulnud brigaadi ette hoopis teistsugused katsumused, kuna päevas oli kolm mängu ning koos ettevalmistuse ja analüüsiga kestsid need hommikust hilisõhtuni. „Mäletan, et sain ise tiimi valida, ja kõik olid väga motiveeritud töötama. See on väikese Eesti asi, et palju meil neid suuri asju ikka toimub. Kui sa siis pääsed tegema korvpalli EM-i, siis annab igaüks oma parima,” on Miilil aastaid tagasi toimunud turniir soojalt meeles. „Tulemus oli lõpuks väga hea ja FIBA pearežissöör leidis pärast meie jaoks kiidusõnu, sest ta poleks osanud arvata, et tulevad kuskilt mingid „maakad” ja suudavad nii head pilti toota.”
Marek Miil (esireas paremalt teine) koos enda poolt kokku pandud Eesti brigaadiga, kes tootis 2011. aasta korvpalli EM-finaalturniiril Leedus, Alytuses kõikide mängude rahvusvahelise telepildi.
Suur sport jääb teleekraanile
Tänapäevastest arengutest rääkides on Miil kindel, et internet kogu teleturgu vallutamas ei ole: „Nišispordialad kolivad küll üha enam internetti, kuna sinna pildi tootmine on lihtsalt odavam. Mis puudutab aga suuremaid võistlusi, siis ma ei usu, et näiteks jalgpall ja korvpall kunagi teleekraanilt üldse ära kaoks.”
Miil ei taha lihtsate vahenditega tehtud veebiülekandeid kommenteerima hakata, kuna tal on raske taandada end tavavaataja rolli: „Spordisõber tahab mõne ala puhul lihtsalt teada, mis seal toimub, ja on rahul, kui midagigi näidatakse. Minul on spordiülekandes aga vaja emotsiooni ja draamat. Info saab ühe või kolme kaameraga kätte, aga emotsiooni ei saa.”
Asju juhtub …
Režissööritöös tuleb mõnikord ette ka seiku, mis tagantjärele on väga naljakad, kuid mille toimumise hetkel on tegemist kergemat sorti tragöödiatega. Näiteks kord Šveitsis suusamaratonilt telepilti tootes jäi Miil ilmastiku meelevalda: „Võistluse eelõhtul hakkas lund sadama ja hommikul oli sadu nii tihe, et helikopter õhku tõusta ei saanud ja lumesaanidelt telesignaali vahendama pidanud lennuk jäi samuti angaari. Ülekanne kestis kolm tundi ja sellest saime korralikku pilti näidata vaid umbes 15 minutit. 2 tundi ja 45 minutit näitasime vaid langevat lund või graafiliselt GPS-i abil, kus sportlased parajasti liiguvad.”
„Hiinas ülekannet tehes sattus mulle kohalik brigaad, kellest mitte keegi inglise keelt ei rääkinud. Esialgu üritasime tööd teha tõlgi vahendusel, aga kui minu käsklused jõudsid operaatorini, oli suusataja juba ammu metsa vahele kadunud. See oli halenaljakas. Lõpuks ma selgitasin tõlgile kiiresti teletegemise põhimõtted ära ja lasksin tal minu nipsu peale operaatoritele teada anda, et nüüd tuleb plaani vahetus, ja saime töö tehtud,” meenutab Miil.
Korvpalli EM-ist Sotši olümpiani
