Eesti Spordi-ja Olümpiamuuseumi näitustel on tõsisem spordiajaloohuviline alati huvi tundnud esemete vastu, mis on omas vallas esimeste seas olnud. Olgu selleks võistluste läbi aegade esimeste võitjatega seotud asjad või sportimisvahendid algusaegadest.
Erilist tähelepanu saavad tänaseni toimuva pikaaegse traditsiooniga võistluste sünnilugu ilmestavad lood ja esemed. Eriline pärl võiks olla ju seejuures rändkarikas, mis ringleb n-ö aegade algusest peale.
Eesti võrkpalli lugu algab umbes samal ajal kui riik iseseisvub. Esimest korda peetakse riigi meistrivõistlused nii meestele kui naistele 1925. aastal. Eesti võrkpalliajaloo uurija Valeri Maksimov on välja toonud, et kuigi enne Teist maailmasõda oli see pallimäng eestlaste seas populaarne vaba aja veetmise viis, siis võistlusspordina ta väga suureks ei paisu. Puudusid motivaatoritena rahvusvahelised tiitlivõistlused, kuhu rahvusvõistkonnaga minna, ja laeks jäid paari Eesti klubi edukad Euroopa turneed.
Pärast sõda Nõukogude Liidu võistlustele suundunud eestlased avastasid end selge tasemevahega allajäämises võrreldes tugevate Venemaa ja Ukraina võistkondadega. Mitut uuendust kasutusele võttes kohaneti aga kiiresti uue olukorraga. Lisaks pandi alus ka uutele ja igati loogilistele traditsioonidele.
Spordimuuseumis on hoiul esimestel aastakümnetel Eesti meeste võrkpalli karikavõistlustel välja mängitud rändkarikas. Esimeseks karikavõitjaks tuli 1948. aastal meestest Tallinna Dünamo ja naistest Tallinna Kalev. Rändama läinud karikas pärineb 1949. aastast ja esimese võitja nimena graveeriti sinna Tallinna Spartak. Viimasena on karikale kirja pandud 1967. aasta võitja Tallinna Teras, mille ridades mängis selles sarjas ka tollane eredaim täht Peet Raig. Tänapäeval on karikavõistluste traditsioon juurdunud, välja jagatakse juba uued auhinnad ning näiteks 2017. aasta meeste karikavõitjaks meestele tuli Saaremaa Võrkpalliklubi ja naistest pälvi selle Tartu Ülikool/Eeden.
Tekst ja fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
