Kati Tolmoff – Sulgpallist sõltuvuses

Foto: Kalle Veesaar

Sulgpallur Kati Tolmoff on suurepärane näide selle kohta, et mitu aastat pärast tippspordiga lõpparve tegemist on võimalik edukalt võistlusrajale tagasi pöörduda. Meenutame koos Katiga, kuidas tema sportlasekarjäär alguse sai ja millega ta vahepeal tegeles, ning räägime sellest, mis teda taas väljakule tõi.

Foto: Mehis Oks
Foto: Mehis Oks

Kati on pärit sportlikust kolmelapselisest Tartu perekonnast. Nii Tolmoffide ema kui isa tegelesid spordiga ja oli üsna loomulik, et tüdrukud varakult trenni suunati. Eriti kui oli selge, et nende rahutu hing vajab kohta, kus energiat kulutada ja ennast tühjaks rahmeldada. Spordiala valikul osutus määravaks pigem juhus kui teadlik otsus. Kui Kati kadunud ema hea tuttav oleks sulgpallurite asemel vehklejaid või korvpallureid treeninud, oleks tüdrukki võinud hoopis nendel aladel edukaks saada. Juhtus aga nii, et ema viis pere kaks vanimat tütart sulgpallihalli. „Mina olin siis viiene ja õde Liina kuuene. Alguses meid ei tahetudki trenni võtta, sest olin liiga noor, aga tänu ema tutvusele võeti vastu. Mäletan seda päevagi, kui spordihalli läksime. Seal oli hästi palju lapsi, esialgu me väljakule eriti ei saanudki, kõksisime lihtsalt platsi kõrval, aga mulle hakkas seal kohe meeldima ja sinna ma jäin,” räägib Kati. „Kujunes nii, et enamik sõbrannasid olid ka sulgpalliga seotud ja tavaliselt läksime kohe pärast kooli halli, mitte koju. Ootasime tund-poolteist trenni algust ja tegime koolitööd ka sealsamas ära,” heidab Kati pilgu ajas tagasi.

Iseseisvaks Taanis

Kati sulgpallurikarjäär kulges algusest peale tõusvas joones, ta pääses juba noorena Eesti paremikku ja võistles edukalt täiskasvanute seas. Esimese Eesti meistri tiitli naiste arvestuses võitis ta kuueteistkümneaastaselt. Sel ajal märkas teda ka Taani treener Michael Kjeldsen, kes kutsus Katit enda juurde sulgpalliakadeemiasse. Pärast keskkooli lõppu otsustaski tüdruk väljakutse vastu võtta ja Euroopa parimas sulgpalliriigis harjutama asuda. „Kõik tundus uus ja huvitav, kuigi kodust üksi teise riiki elama minna oli väga raske,” mäletab Kati. „Ma arvan, et kasvasin sinna jõudes kohe suureks. Kõik otsused tuli ise vastu võtta ja uue eluga harjuma hakata. Enam polnud emmet-issit kõrval, kes süüa ostaks ja üüri maksaks, ja kuigi nad mind ikka aitasid, oli esimestel aastatel siiski väga raske.”

Foto: Mehis Oks
Foto: Mehis Oks

Võrreldes Eestiga sattus Kati täiesti uude keskkonda. „Erineva tasemega trennikaaslasi oli rohkem. Kõik olid väga professionaalselt häälestatud, mis tegi trennid väga raskeks. Taanis oli palju erinevaid treenereid, kellest igaüks oskas midagi uut õpetada. Põhimõtteliselt sain sulgpalli mängida nii palju kui soovisin, kuigi mõnel päeval ei suutnud enam reketi poole vaadatagi. Trenne oli liiga palju ja kõik muutus täiesti rutiinseks,” meenutab Kati.

Rutiin sundis lõpetama

Nüüd on Taanist Katile teine kodumaa saanud. Tänaseks on ta elanud seal üle tosina aasta, pannud punkti tippsportlasekarjäärile, saanud kahe lapse emaks ja rajanud väikese äri. Aga veel enne seda oli Kati jõudnud maailma edetabelis saja esimese hulka (parimaks kohaks 32) ning esindanud Eestit Pekingi mängudel 2008. Miks siis sulgpallur Tolmoff ühtäkki loobuda otsustas, ehkki vanuse poolest oleks võinud mängida veel aastaid? „Ei suutnud enam samamoodi jätkata,” ütleb Kati lihtsalt. „Seitse aastat oli üks ja seesama – võistlused, trennid, reisimine ja sulgpall. Väga raske oli sponsoreid leida ja motivatsioon oli kadunud, tahtsin midagi muud. Nüüd olen rahul, et lõpetasin just sel hetkel. Ma ei usu, et oleksin veel sulgpalli tagasi tulnud, kui oleksin loobunud kaks aastat hiljem,” arvab naine.

Ise võileibu ei söö

Pärast sportlasekarjääri lõpetamist sai Kati tegeleda nende asjadega, milleks varem mahti ei jäänud. Ta alustas näiteks oma võileivakohvikuga. „Alguses oli kõik uus ja huvitav. Kõige keerulisem on Taanis paberimajandus, muude asjadega saab ilusti hakkama. Kohvikupidamine oli täiesti uus amet ja selline kogemus mul puudus, aga niisugused asjad mind ei hirmuta. Peaasi, et tahtmist on, siis saab kõik selgeks,” usub naine ja ütleb, et võileivakohvik oli tegelikult üsna kindla peale minek, sest Taanis on võileivad väga populaarsed.

On muidugi mõneti vastuoluline, et Kati enda menüüsse võileivad ei kuulu. Kui, siis on tema lemmik võileib tuunikalaga, aga pigem eelistab ta salateid. Kuna tippsportlasele on ka toitumine väga oluline, kuulab Kati menüü osas praegu toitumisspetsialist Rene Poljakovi nõuandeid.

Veel üks suur muutus saabus Kati ellu siis, kui sündis tütar Ruby ja mõni aasta hiljem poeg Sami. Nüüd olekski justkui võinud tavainimese elu elada – oma äri pidada ja lapsi kasvatada –, aga Kati jõudis ringiga tippspordi juurde tagasi.

Nii ta läks

Foto: Mehis Oks
Foto: Mehis Oks

Muidugi ei sündinud otsus väljakule naasta päevapealt ega otsese planeerimise tulemusena, ent kui sport on elustiil, nagu Kati puhul, juhtub vahel, et elu paneb ise asjad paika.

Spordiharrastamises ei ole särtsakas naine tegelikult kunagi pikka pausi pidanud, tegeles vahelduseks lihtsalt teiste aladega, kuid ei unustanud ka oma lemmikut. „Ma tegin vahepeal rohkem üldfüüsilist, tegelesin jooksmisega, aga käisin ka kord nädalas klubis mängimas. Mul ei olnud üldse plaani hakata uuesti nii tõsiselt sporti tegema,” kinnitab naine. Ühel hetkel aga tundis kohalik treener huvi, kas Kati võiks olla huvitatud klubi eest mängimisest. See oli aeg, kui Kati poeg läks just lasteaeda, mis võimaldas naisel hommikuti trenni teha. „Õhtul laste arvelt ei tahaks ära olla, seega oli hommikune trenn väga hea võimalus. Alguses käisin natuke trennis, siis juba rohkem, ja kui treener tegi ettepaneku hakata klubi esindama, teadsin, et pean veel rohkem trenni tegema,” lõi välja sportlasehing. „Edasi tuli juba mõte mängida Eesti meistrivõistlustel. Ja nii ta läks.”

Rahulikumaks muutunud

Kati on suures spordis tagasi pea aasta jagu, aga võistluskogemust veel napib. „Kogemus tuleb ainult võistlustega. Trennis on ju teistmoodi, mängid pingevabalt ja kõik laabub palju lihtsamalt,” räägib naine. „Mida rohkem mängid, seda tugevamaks muutud. Võistlustel on ikka närvipinge, pead tegema kiiresti õigeid otsuseid ja suutma neid ellu viia. Ei tohiks näiteks kohe alguses punkte ära anda ja pärast kaks korda rohkem tööd teha, et need tagasi teenida,” vihjab Kati Euroopa karikaturniiri finaalile Tallinnas. „Tegelikult ma olengi aeglane alustaja. Mõtlen küll alati enne mängu, et seekord teen teisiti, aga ikka ei saa kohe vedama.”

Võrreldes endist ja praegust sulgpallur Tolmoffi usub mängija ise, et on muutunud rahulikumaks, ei lähe enam nii kergesti närvi ja on rohkem ründama hakanud. „Vahepeal muutun ka emotsionaalseks, aga see ei tule kasuks. Üldiselt proovin rahulik olla, seda paremini mäng välja tuleb. Mõnikord on seda väga raske teha, kui oled endas pettunud, et ei suutnud teha väljakul nii, nagu peaks.”

Toetust on vaja

Foto: Mehis Oks
Foto: Mehis Oks

Kati peabki ennast kokkuvõttes eelkõige rahulikuks mängijaks, kes ise teisi ei provotseeri ega allu ka vastase mõjutustele. „Mängijad on nii erinevad, väga paljud üritavad sulle platsil otsa vaadata ja sind närvi ajada. Mõni on väga ebaviisakas, aga mind see tavaliselt ei häiri. Ise ma selline ei ole ega lähe provokatsiooniga kaasa,” kinnitab sportlane. „Kõige ebamugavamad on need vastased, kes mängivad minu stiili – hästi palju diagonaali. Ma ei oota seda vastaselt, vaid ootan, et ta mängiks otse, sest tahan ise diagonaali lükata,” muigab Kati.

Võistlustel toetab teda tavaliselt mänedžer Toomas Mäekala, kes on ühtlasi Kati õemees. Toomas käib sageli mängudel kaasas ja oli ka üks neist, kes utsitas naist sulgpalliga jätkama. Kati avaldabki, et talle pole vaja väljaku ääres enam tehnikat õpetada, vaid on tarvis kedagi, kes vigu märkab, toetab ja kaasa elab. „Mul on vaja, et keegi annab ühe konkreetse nõuande. Kui ise mängus sees oled, ei jõua kõike jälgida ja kümmet asja ei suuda niikuinii teha. Olemegi kokku leppinud, et ütle üks asi – kas löön taha või hoian palli all või löön rabakut –, muidu ei jõua kontsentreeruda,” selgitab sportlane.

Alati on võimalus

Kuigi Kati armastab sulgpalli ja on tegelenud sellega lapsest saati, ei olegi tal lihtne vastata küsimusele, mis talle selle juures kõige enam meeldib. Ta kaalub pikalt, enne kui vastab. „Sulgpalli juures köidab see, et oskan seda ja mulle meeldib mängida. See on väga füüsiline ala, aga sa pead ka kogu aeg mõtlema ja väljakul erinevaid olukordi lahendama,” arutleb naine.

Lahendust nõudvaid ja pingelisi momente tuleb sulgpallis alati ette. Kui mängus on matšpall, siis ole sa eduseisus või mitte – hetk on psüühiliselt keeruline. Kati püüab ka sellisel momendil rahulikuks jääda, öeldes endale, et mäng on läbi alles siis, kui viimane pall on maha löödud. „Päris sageli juhtub nii, et mängijad tulevad välja ka seisust 15:20 või 10:20. Loomulikult on olukord närvilisem selle jaoks, kes järele peab hoidma. Mõni ei suudagi täielikult kontsentreeruda, aga mina olen neil hetkedel suhteliselt rahulik. Olen selliseid matše võitnud ja olen ka kaotanud.”

Foto: Mehis Oks
Foto: Mehis Oks

Kati meenutab, et näiteks aasta alguses mängis ta Itaalias veerandfinaalis. Olles võitnud esimese seti, jäi ta teises taha koguni 11:17, aga suutis lõpuks ikkagi rivaali alistada. Et võita sellist setti maailma 47. reketi vastu, peab tõesti külm närv olema. „Vastane muutis teise seti alguses oma mängu ja tegi seda hästi, mina ei suutnud kohe kaasa minna. Suures kaotusseisus hakkasin mõtlema, et mul ei ole enam midagi kaotada, ning punktid järjest tulid ja lõpuks võitsingi. Alati on võimalus,” usub Kati.

Hoidkem Eesti tippe

Kati plaanid on spordiga seoses võimalikult suured – eesmärk on pääseda Rio olümpiamängudele. Selle aasta maist järgmise aasta maini mängitakse turniire, mille tulemusel selguvad need, kes kvalifitseeruvad olümpiale. „Kindlasti tahan sinna pääseda, aga tuleb turniire valida ja hästi mängida. Sulgpallis ei ole seda võimalust, et ükskord saad tulemuse ära teha ja oledki kvalifitseerunud. Sa pead vähemalt kümme turniiri mängima ja pead hästi mängima, sest kümme parimat tulemust lähevad arvesse,” selgitab Kati.

Tänu oma kogemusele teab ta väga hästi, et tippsortlase elu ei ole lihtne, seepärast toetab ta ise alati Eesti sportlasi ja on õnnelik, kui kellelgi õnnestub hea tulemus saavutada. „Jälgin jõudumööda kõiki Eesti tippsportlasi ja loodan, et neil läheb hästi. Ma tean, kui raske on tippsortlastel raha leida. Kui tulemused tulevad, on palju lihtsam, aga ma tean väga hästi, mis tunne on, kui kaotad ja hästi ei lähe. Hoidkem neid sportlasi, kes meil on,” soovitab Kati.

Tahet peab olema

Kui küsida Kati käest retsepti edukaks sulgpallurikarjääriks, vastab ta kõhklemata, et tahet peab olema. „Kui oled 10–11-aastane ja soovid kuhugi jõuda, siis peaksid ikka tahtma trenni minna, sul peaks olema visioon sellest, mida tahad saavutada, ja tahe väljakul olla,” ütleb Kati veendunult. Ta mäletab oma teismeeast hetki, kui ema trenni ajas, aga neid kordi ei olnud palju, „Mul oli ikka endal tahe olemas, sest muidu oleksin ära lõpetanud. Ema võib ju kolm-neli korda trenni sundida, aga aastate kaupa seda ei jõuaks. Kui tahe on hea, küll siis tuleb ka tulemus. Päris palju on ju ka selliseid sportlasi, kel kõik ei tule loomulikult, vaid saavutatakse suure tööga, aga tahe on nii suur, et tulemus lihtsalt tuleb.”

Number üks

Foto: Mehis Oks
Foto: Mehis Oks

Kati on väga vinge naine, sest ühest küljest nõuab tippsport täielikku pühendumist, teisest küljest nõuab seda ka laste kasvatamine. Kati suudab mõlemat ja usub, et tänu lastele on ta võimeline praegu spordis isegi rohkem kontsentreeruma. „Igal nädalavahetusel mul enam võistlusi ei ole, sest laste kõrvalt ei soovi ega saa nii palju ära olla. Pean ennast väljakul väga kokku võtma, sest mul ei ole seda võimalust, et kui üks kord halvasti läheb, siis teen järgmisel nädalavahetusel uuesti. Pean alati maksimumi välja panema ja ma ei lähe enam kunagi halva tujuga mängima,” kinnitab Kati. Laste sünd on muutnud tema elu märkimisväärselt, sealhulgas ka suhtumist sulgpalli. „Laste sünd muutis mind palju. Sain aru, et sulgpall polegi elus kõige tähtsam, hoopis lapsed on. Ruby ja Sami on esikohal ja alles siis tuleb kõik muu. Nüüd mängin isegi kuidagi pingevabamalt – kas kaotan või võidan, see ei oma enam nii suurt tähtsust, sest koju jõudes olen lastele ikka number üks ja kõige kallim.”

Mis on parim vahend stressi maandamiseks?

Minule meeldib väljas jalutada – lihtsalt jalutan üksi tund aega ja kuulan muusikat.

Mis on sinu lemmikkoht Eestis?

Kabli on suvel võrratu koht. Ma olen üks õnnelikest, kellel on seal suvila, kus perega aeg maha võtta ja lihtsalt puhata.

Kuhu sooviksid reisida?

Üks minu lemmikriike on Hispaania, kuhu võiksin alati tagasi minna.

Kas ja miks soovitaksid inimestel sporti teha?

Sport on ju nii kasulik tervisele, hoiab keha vormis, hinge noorema ja välimuse värskema – selle kõige pärast peakski sporti tegema.

Milline emotsioon meenub sulle esimesena ja kõige eredamalt, kui oma karjäärile tagasi mõtled?

Loomulikult olümpiamängude kaotus, mis oli emotsionaalset nii raske, et ma pole sellest siiamaani üle saanud. Kui ma oleksin kaotanud endast paremale mängijale, ei oleks see mind häirinud, aga see oli minu mäng ja oleks pidanud olema minu võit, ent kuidagi libises see mul viimasel hetkel käest. Ma arvan, et see, et ma uuesti mängima hakkasin, oli kuidagi ka selle kaotusega seotud. Ei tahaks oma karjääri niimoodi lõpetada.

(Kati Tolmoff kaotas Pekingi sulgpalliturniiri avaringis iirlanna Chloe Mageele 21:18, 18:21, 19:21, M. P.)

Kes on sinu suurimad toetajad sportlaseteel?

Kõige suurem toetaja on perekond Eestis, ilma nendeta poleks ma kindlasti enam sulgpalli mängima hakanud – minu õed, isa ja õemees Toomas Mäekala, kes on väga palju mind ka rahaliselt toetanud, et ma üldse sain hakata uuesti mängima ja edetabelis tõusma. Nüüd on juba lihtsam sponsoreid leida, sest minu koht on maailma edetabelis esimese saja hulgas.

Loomulikult olen tänulik kõigile oma Eesti ja Taani treeneritele, kes on mind juhendanud, sest olen neilt kõigilt midagi õppinud, nad kõik on mind toetanud ja toetavad ka edaspidi. Üksinda pole võimalik tippspordis läbi lüüa. Ma tean, kui raske on leida sportlasena toetajaid, ja tahan tänada kõikide spordialade liite, klubisid, firmasid ja muid ettevõtteid, kes sporti toetavad

Õde Liina Tolmoff: Kati on mu parim sõber

Foto: Mehis Oks
Foto: Mehis Oks

Kati oli juba väikese tüdrukuna väga sportlik – ei olnud mängu, millest ta osa ei võtnud, ja ta oli alati üks esimesi, keda võistkondlikes mängudes oma tiimi taheti.

Ema viis meid koos trenni juba enne kooli. Sulgpall sai valitud juhuslikult, kuna olime mõlemad parajad rüblikud ja sinna võeti kõige nooremalt vastu. Meile hakkas see kohe meeldima.

Noorteklassis mängisime võrdselt hästi, aga mingil ajal tegi Kati mulle pika puuga ära. Meis mõlemas on paras annus n-ö sportlikku viha, tahtsime mõlemad kogu aeg võita ja pisarad olid kerged tulema. Usun, et meie omavaheline konkurents aitas Kati edu saavutamisele kõvasti kaasa, eks me ikka tahtsime teineteisest paremad olla.

Kuni keskkooli esimese klassini sai trenni tehtud intensiivselt ja iga päev. Mingil hetkel sain aru, et Kati on minust ikkagi andekam. Tollel ajal ei olnud vanematel võimalik kaht tütart tippspordis toetada, seega said panused pandud Katile. Ma ei ole seda siiani kahetsenud, ent see ei tähenda, et ma ei oleks praegugi spordiga sina peal. Sport jääb mu ellu lõpuni.

Kati on väga sihikindel ja peret väärtustav, tema eesmärgid ja motivatsioon on väga olulisel kohal. Ta seab endale eesmärgid, pingutab ja saabki hakkama! Alati ja kõigega! Ta jõuab igale poole.

Sportlasena on Kati väga järjepidev, võitluslik ja eesmärgile pühendunud. Enim hindan tema võitluslikkust: ta võib olla nii väsinud kui tahes, aga suudab alati lõpuni minna. Kui näen Katit väljakul, siis ma ei pabista kunagi sellepärast, et äkki ta ei jõua, selles osas on ta enamikust vastastest alati sammu võrra ees. Kati armastab sulgpalli ja sulgpall teda, ta sobib sinna väljakule.

Kati on väga andekas ja lisaks raskele tööle, mida ta teeb, on talle ka looduse poolt väga palju antud. Ei ole palju sportlasi, kes suudaks pärast nelja eemal oldud aastat samal tasemel jätkata. See on tähelepanuväärne.

Üritan käia tema mänge vaatamas nii palju kui võimalik, enamikul turniiridel olen kohal olnud. Mul on hea lihtne, mu 4-aastane poeg on samuti suur spordifänn ja temaga saalis olla pole probleemi. Pealtvaatajana on pinge väga suur, usun, et väljakul olles oleks isegi lihtsam pinget taluda. Mina asetaks Kati pjedestaalil kõrgeimale kohale, sest minu silmis on ta medalit väärt.

Kuigi elame eri riikides, kohtume üsna sageli. Viimastel aastatel on Kati tihti Eestis, vahel isegi kuu aega järjest, ja paar-kolm korda aastas käin mina Kopenhaagenis, ka telefonis räägime peaaegu iga päev. Õnneks läheb Eestist Taani otselend ja kui igatsus väga suureks läheb, võtan pileti ning juba tunni aja pärast olemegi koos. Kati on mu parim sõber.

Tekst: Merilin Piirsalu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 märtsis

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*