ajakirja Toetavad

Mees, kes oli nime vääriline

Toomas Uba

Käesolevast kuust alates hakkab ilmuma mälestusterubriik meie kuulsatest spordireporteritest. Avaloos meenutavad legendaarset spordiajakirjanikku Toomas Uba tema poeg Margus ja literaat Mart Soidro.

 Isiklikku

Kui bussiga linna poolt Mustamäe teed pidi tulla, Tammsaare peatuses maha minna ja üle tee tatsata, on võimatu mitte märgata üht 9-korruselist maja, mis kannab numbrit 167. Kahe silma vahele võivad jääda tema kõrval olevad kaks kokkuehitatud 5-korruselist elamut, 171 ja 171 A. 1970ndatel (ja hiljemgi) elas Mustamäe tee „hiiglase” kaheksandal korrusel Toomas Uba, „kääbuse” esimesel korrusel aga mina.

Meie vanusevahe on 20 aastat, seetõttu me hoovi jalgpalliväljakul ei kohtunud ega koos luurel (katusel, keldris jm) ei käinud. Vähe sellest! Sel ajal, kui mina oma elu esimesi lollusi tegin, oli Toomas Uba juba ETV spordisaadete peatoimetaja. Aasta võis olla 1975, kui ta meie hoovi jalgpalliväljaku kõrval seisma jäi. Kuulsat meest nähes vakatasime ja katkestasime mängu. Meie vahel toimus vestlus, mis kahjuks ainsaks jäi.

Mina: „Tere!”

Uba: „Tere-tere! Mängige edasi!”

Aga võib-olla sai just sellest kohtumisest alguse ka minu tee kuulsusele? Mäletan, et aasta või kahe pärast korraldati „TV 10 olümpiastardi” raames koolinoorte spordiviktoriin ja ühel reedel avastasin ajalehest Televisioon äramärgitute hulgast ka oma nime. Umbes 160-sentimeetrine jõmpsikas läks oma nime nähes puhevile, õlad vaata et kaks korda laiemaks, sest lehe tiraaž oli tollal 160 000 eksemplari.

Toomas koos Margusega 1994. aasta Davic Cupi ajal
Toomas koos Margusega 1994. aasta Davic Cupi ajal

Kolm tähetundi

Ühel ilusal suvepäeval – mis on pigem erand kui reegel – saame Tere tennisekeskuse kohvikus kokku Margus Ubaga. Mul on kaasas mälestustekogumik „Uba. Toomas Uba” (2010) ja Tiit Karuksi raamatu „101 spordilugu” (2011) vahel olnud CD, kuhu pressitud ka 20-aastase Toomas Uba reportaaž Tokyo olümpiamängude lõpetamisest. Kuulakem!

„Tokiosse oli saabunud 15. olümpiapäeval juba õhtuhämarus, kui rahvusstaadion ja 80 000 pealtvaatajat said maailma noorsoo sõpruse- ja rahumängude liigutavalt piduliku lõputseremoonia tunnistajaks. Nende tundeid, millest täna ujutab kõik teised üle lihtne kahju kogu eelneva kahe nädala kadumise üle, jagavad täna miljonid kogu maailmas. Kahju on lihtsalt nendest päevadest, mis olid täis XVIII olümpiamängude pingelist sportlikku hõngu, 97 maa noorsoo üksteisemõistmist ja paljude-paljude uute sõprussuhete sõlmimist.”

See reportaaž oli eetris 24. oktoobril 1964, meie ajame juttu 29. juunil 2017.

No jaa, see veidi üle 5-minutiline reportaaž on ehk natuke koolipoisilik, võib-olla ka paljusõnaline, samas aga kirglik ja ubalikult ehe. Selles loos on uba!

Kuigi NSV Liit võitis neilt mängudelt 96 medalit (USA 90), ei kõssata selles reportaažis kordagi ühel kuuendikul planeedil pesitsevatest sangaritest, mis tolle aja konteksti arvestades oli pigem erand kui reegel.

Toomas Uba

Isa kirjutas tekstid alati enne valmis, tänapäeva spordiajakirjanduse ülekannete puhul on see pigem erand kui reegel. Ja kuna isa alustas raadios, siis seal peabki reporter olema oma jutuga kujundlikum ja värvikam. See tekst on ehe näide sellest, kuidas ilusate ja osavate lausetega kuulajate tähelepanu pälvida.

Sellel CD-l, kus on 21 reportaaži, on see kahjuks ainus Toomas Uba reportaaž. Tiit Karuksilt, Tarmo Tiislerilt ja Erik Lillolt on igaühelt viis reportaaži, aga see selleks – ettekujutuse legendist sai ka noor spordisõber, kes sündis pärast suurmehe surma, 31. detsembril 2000.

Tondi tennisekeskuse Toomas Leius Arenal lööb parasjagu mulle tundmatu noormängija ässa, teda ootab kindlasti suur tulevik. Mind aga huvitab, millal oli Toomas Uba tähetund. Pakun Margusele välja neli varianti, mis võis ta isale kõige rohkem hinge minna.

Kas 6. veebruaril 1964, mil ta koos Valdo Pandiga kommenteeris Tallinnast Ants Antsoni Innsbrucki kullasõitu?

Või 16.–24. veebruar 1974, mil esmakordselt jõudsid Eesti televaatajani suusatamise maailmameistrivõistlused Falunist, kommentaatoriks Toomas Uba?

Või 28. veebruar 1988, õigemini öö vastu 29. veebruari, mil tuled Eestimaa kodudes ei kustunud, sest spordikommentaatoril ja manageril ühes isikus õnnestus edastada Allar-poisi kahevõistluse pronksmedalivõit?

Või hoopis Sydney olümpiamängud? Täpsemalt 27.–28. septembril 2000. aastal toimunud kergejõustikuvõistlus. Võimalus kommenteerida rahvuskaaslase kümnevõistluse olümpiakulda avaneb suure tõenäosusega ju vaid üks kord elus.

Faluni tähendus oli teistsugune, see oli organisatoorne võit. Aga kolm ülejäänut on sul väga hästi välja toodud! Arvan, et need olidki Tooma tipphetked. Need saavutused ja reportaažid olid tema jaoks kõige emotsionaalsemad. Arstid ei soovitanud tal Sydneysse sõita, kuna haigus oli juba nii kaugele arenenud. Ta ei kuulanud neid ja nägi kohapeal Noole kullavõidu ära. Ja millisel moel see tuli!

Mitukümmend aastat läks isal aega, et saada Austria arhiivist kätte Antsoni kullasõidu video. Ja see ei ole mingi saladus, et Allariga said nad väga hästi läbi.

Allar Levandi
Allar Levandi

Mitte Levandi, vaid lihtsalt Allar-poiss

Allar Levandi kirjutab Toomas Uba mälestusteraamatus: „Öeldakse, et kahevõistleja Allar Levandi oli Toomas Uba lemmiksportlane. Ei tea, aga Allar-poisiks ta mind kutsus. Võistluseelsel õhtul kõndisime mööda linna, rääkisime Eesti elust, spordielust, eessesivast võistlusest ja paljust muust. Ta oli mulle omamoodi pihiisa.”

Palusin Levandil siinsamas, ajakirja 2015. aasta detsembrinumbris, see suhe lahti rääkida.

Allar Levandi: Me sobisime inimestena, kõigi ajakirjanikega poleks see olnud võimalik. Toomas Uba oli diskreetne ja mulle toeks, oskas olla ka mitteajakirjanik ega pigistanud sinust viimast välja.

Temaga oli tore. Hiljem tekkis traditsioon kommenteerida tema kabiinis võistlust. Tavaliselt tuli ta pärast minu hüpet alla, vahetasime paar sõna ja siis ronis ta oma putkasse tagasi.

Kes mäletavad nõukogude aega ja tollasi sportlase ja ajakirjanike vahelisi suhteid, teavad, et need olid hoopis teistsugused.

Praegu antakse stampvastuseid a la „Vorm on hea, „Proovin järgmine kord paremini vms. Sportlane ei lase ajakirjanikke enam ligi. Vaba ajakirjanduse ilu ja valu …

 Margus Uba: Täpselt! See oli vastastikune respekt. Spordiajakirjanik austas sportlast ja kui oli intervjuu hästi ette valmistatud, mida sportlane ju tajub, siis on ju sportlasel ka parem ja kergem vastata.

 (mõtleb) Isa oli elus hästi avatud meele ja lahtise käega. Kui läksime puhkepäeval kohvikusse, meeldis talle sugulastele ja sõpradele välja teha. A la „minu ring”. Ja see lahkus ei olnud demonstratiivne, ei tulnud pingutades. Ta oligi selline inimene ning tänu sellele oli tal ka hästi palju sõpru ja tuttavaid sportlaste hulgas. Sportlased võtsid ta omaks. Ta oli võistlustel nagu maskott, kes oli alati kaasas ja oskas sportlastele ka rasketel hetkedel toeks olla. Temaga sai rääkida mitte ainult spordist, vaid ka elust enesest.

Ligemale kolmekümne aasta jooksul ei ole keegi osanud mulle vastata, kuidas Toomas Uba selle öise, Moskva aja järgi pool kaks alanud teleülekande Levandi sõidust välja ajas. Katsun Margusega viimast korda õnne.

Ega minagi täpselt tea. Kaks varianti: kas ta kauples Kesktelevisiooni liini pidi selle välja või aitasid teda soomlased. Kogu Yleisradio spordipunt, kes meil Mustamäel korduvalt ööbinud, aitas teda tihti. Vastutasuks said nad Toomalt läbi Kesktelevisiooni huvipakkuvat infot või ülekandeid Venemaalt.

 „Margus Uba kirjutab mälestuseraamatus: „Pärast Calgary olümpiat ja Allar Levandi pronksisõidu legendaarset ülekannet oli isa nii kuulus, et Visu tegi talle eraldi suusapaari, mille põhjale oli kirjutatud: „Toomas. Toomas. Toomas”.”

Vähe sellest! Lada 08 autoostuluba vahetati „veidi vingema pilli” vastu.

Peres oli kaks last ja isa tahtis kindlasti viie uksega Ladat. Aga ei antud, sai mitte 09, vaid 08. Isa ütles sellest viisakalt ära, sõitis Calgarysse. Kui tagasi tuli, siis vahetati 08 ostuluba 09 vastu. Ka see asi läks väga edukalt.

Toomas UbaKillud, killud, killud

Mida Toomas Ubale ette heideti?

Eelkõige otse-eetris kõlanud apse, tänapäeva mõistes kilde, mida viljeleb tänapäeval enamik spordireportereid.

Mõni näide:

„Ja nüüd finišeerib Berit Aunli, kes on vahepeal saanud lapse.”

„Jaa, Wassbergist ei ole täna meest.”

„Ketas lendab nagu rasvane hani, aga ikkagi rekord.”

„Salumets pani Metstaki istuma.”

Nende vallatute väljendite eest sai legend eluajal kõvasti hurjutada.

Oo jaa … Kui inimene on olümpiamängude ajal iga päev eetris neli-viis tundi. Kui arvestada seda pinget ja väsimust, mis juba all on … Kui sul selle aja jooksul keelelisi või grammatilisi apse ei tule … ma arvan, et see ei ole väga loogiline. Aga eks selliseid kentsakad ja mahlakad väljendid tule mingil määral ka sellest, kui teed tööd hingega ja elad võistluspingesse nii sisse, siis tulevadki sellised lennukad ja huvitavad väljendid. Kui need kontekstist välja rebida, siis võivad need apsudena tunduda, kui aga kuulata ülekannet tervikuna, siis saaks televaataja nendest naljakatest väljenditest palju paremini aru.

Võtame taas kätte mälestusteraamatu ja vaatame, mida klassikud meie kuulsast spordireporterist arvavad.

Andrus Kivirähk: „Toomas Uba võib võrrelda Pierluigi Collinaga, kes tõusis vutistaaride kõrval ka ise staariks. Uba polnud kunagi tapeet, mille taustal maalid säravad. Inimesest sai legend, aga neutraalne tapeet kleebitakse üle teise samasugusega ja keegi ei märka vahet.”

No just.

 Raul Rebane: „Tom oli andekas fanaatik ja oma ameti jaoks loodud, muu oli kõik täiendamise küsimus.”

No jaa.

 Urmas Ott: „Unikaalne näide, kui perfektselt võib üks inimene sobida oma ametikohale ja kui ideaalselt võib üks amet sobida ühele inimesele” (lk 76) „Korrektne, punktuaalne, täpne ja nõudlik.”

See Urmase lause on mul meeles. Väga tabavalt öeldud.

ETV sporditoimetus: Tiit Rääk, Toomas Uba, Tarvo Villomann ja Tõnu Tammaru Foto
ETV sporditoimetus: Tiit Rääk, Toomas Uba, Tarvo Villomann ja Tõnu Tammaru

Sporditoimetus oli ETV-s eristaatuses

Praeguseks sügavas keskeas olevatele sportlikele, seadusekuulekatele ja naljast lugupidavatele telegurmaanidele oli 70ndatel aastatel teisipäev parim päev telekavaatamiseks. „Spordiprisma” algas tavaliselt kell seitse, aga võis alata ka pool kaheksa, kui Tuudur Vettik 80-aastaseks sai ja Estoniast tuli heliloojale pühendatud kontsert. Või teinekord ka kolmveerand kaheksa, kui Tallinna Kalev mängis Moskva AKSK-ga korvpalli. Nii või teisiti: kõigepealt tuli „Poolt ja vastu”, kus räägiti huligaanidest ja kaabakatest, siis „Spordiprisma”, edasi „Mõmmi ja aabits” ja pärast „Vremjat” „Reklaamiklubi”. Toomas Uba „Spordiprisma” oli minu jaoks nagu aamen kirikus, teistest maiuspaladest olin nõus loobuma. Näiteks 17. jaanuaril 1978. aastal otse-eetris olnud saates oli suusakommentaar, järelkaja NSV Liidu võrkpalli meistrisarja avaetapile Harkovis ja lugu 90-aastasest mehest, keda läbi elu saatnud sport ja saun.

„Spordiprisma paljud esinejad olid väljastpoolt Tallinna ja ei olnud harukordne juhus, et saate külaline tuli pärast otsesaadet külla ja jäigi ööseks meile. Hotelle ju ei olnud. Nii et alguses sai teda telekast vaadatud ja õhtul spordijuttu puhuda. Igasugused kuulsused ööbisid meil elutoas lahtikäival diivanil.

Toomas Uba tegi võistluse suuremaks, kui see tegelikult oli. Kas see ei olnud mitte üks 1975. aasa kergejõustikuvõistlus, kus Uba dramaatilise häälega teatas: „Teivashüppelatt on tõstetud viie meetri ja 20 sentimeetri kõrgusele ning treeningdressist üritab end vabastada meie rekordiomanik Ramon Lindal.”? Isegi spordikauge inimene teritas kõrvu, uudishimulikum kiikas ka pildikasti suunas.

Tänu Toomas Ubale oli ETV sporditoimetus eristaatuses. Kõik toimetused tahtsid spordipirukast (prime time aeg ja rahalised vahendid) natukene endale lõigata.

Toomale meeldis olla toimetuse juht, aga koosolekud, spordikomitees käimised ja sponsorite otsimine ei olnud talle meeltmööda. Sättis esikus lipsu õigeks ja ühmas: „Mis muud, jälle kerjama!”

Olid ajad. Kui Toomas Uba vaataks pilvepiirilt praeguste vennikeste tegemisi ETV-s, siis kindlasti ei oleks ta asjade arenguga rahul.

Raske spekuleerida. See, mis praegu telemaastikul toimub, on mingil määral paratamatus. Eesti on niivõrd väike turg ja teleõiguste eest küsitakse nii kolossaalseid summasid … Ka riigi rahakotiga ERR ei suuda näidata kõike. Nagu vanasti. Televaataja võib üksnes rõõmu tunda, et suurvõistlused ja alad jagunevad eri kanalite vahel, hoopis hullem oleks, kui ükski telekanal ei edastaks mõnda suurvõistlust.

Hästi diplomaatiline vastus! Küsin lõpetuseks siis nii: ta ei vaataks sporditoimetuse juhina jõuetult pealt, kuidas olümpiamängud ja suurvõistlused erakanalite kätte libisevad?

Seda kindlasti! Selliseid otsuseid Tooma ajal ERR-i juhtkonnas poleks tehtud. Seinad oleksid hakanud ragisema ja isa rusikas põrutanuks vastu lauda.

Tekst: Mart Spoidro

Fotod: Eesti Spordi- ja olümpiamuusem /Lembit Peegel /ERR arhiiv /Arnold Moskalik /Heidi Maasikmets

1 Comment on Mees, kes oli nime vääriline

  1. Väga tore meenutus Toomast. Ta oli ka suguseltsi kooshoidja. Kohtusime igal aastal augustis Peipsi ääres.Kindlasti ei möödunud päevad ilma spordita. Uueks alaks oli siis petang, mida veel kõik ei teadnud.Toomas ei sallinud sohi tegemist, sest ta pidi alati ise võitma.Ka kolleegid sporditoimetusest külastasid teda Peipsis puhkuse ajal,mille üle oli tal alati hea meel.

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*