Ricky Carmichael: Ole enda vastu aus

Ricky

Ricky Carmichael ehk motokrossimaailmas tuntud, kui GOAT (The Greatest of All Time), on sündinud 27. novembril 1979 Floridas. Oma hüüdnime sai ta tänu saavutustele – ta võitis Ameerika Ühendriikides peetud maailma kõige kõvemas krossisarjas AMA seitse korda põhiklassi 450cc suvised meistrivõistlused ja viis korda sama klassi superkrossi tiitlivõistlused. Lisaks võidutses mitu korda väiksemates masinaklassides, sh võitis 2002 250cc klassis hooaja kõik 24 sõitu ja kordas vägitegu 450stel 2004. aastal. 2015. valiti ta USA motosportlaste Kuulsuste halli.

Vanas maailmas oli samal ajal edukaim belglane Stefan Everts, kes võitis 10 MM-tiitlit. Rahvuste krossi võitis Everts neli ja Carmichael kolm korda, kusjuures mehed pidasid maha palju vägevaid duelle. Seis oleks suure tõenäosusega viiki jäänud, kuid 2006. aastal vigastas Carmichael jalga ja pidi Inglismaal peetud motokrossi olümpiat raja äärest vaatama. 2007. aastal osales ameeriklane ainult osal võistlustel, kuid võitis need kõik, sh X Gamesi ja Rahvuste krossi oma kodumaal.

Ricky

Pärast seda osales Carmichael ilma suuremate saavutusteta Nascaris ja teistes USA kereautode ringrajasarjades ning lõi mõni aasta tagasi koos USA popstaar Pinki abikaasa Carey Harti ja Suzukiga krossimeeskonna RCH. Kuigi sakslane Ken Roczen võitis nende ridades ühe AMA motokrossi meistritiitli, superkrossis loodetud võitu ei tulnud. Roczen siirdus Honda ridadesse ja tiimi järgnevad sõitjad nii edukad ei olnud, sel aastal teatasid Carmichael ja Hart, et sulgevad tiimi, kuna toetajaid on raske leida. Carmichael jätkab noorte treenimist ja Suzuki tehase reklaamnäoks olemist.

Kui allakirjutanu kohtus viimati Ricky Carmichaeliga põgusalt aastal 2007 pärast toonast Rahvuste krossi võitu USA-s Budds Creekis, siis tänavu peetud Rahvuste krossil avanes mul võimalus selle ääretult sõbraliku ja lahke kuulsusega pikem intervjuu teha.

Kuna kohtume Rahvuste krossil, siis esmalt oleks asjakohane küsida, milline võistlus teile oma karjääri jooksul kõige rohkem meelde jäi?

See oli kindlasti 2005 Ernée Prantsusmaa, kuna minu jaoks oli terve nädalavahetus perfektne. Võitsin vist kõik soojendus-, treening- ja võistlussõidud. Prantsusmaa publik oli vägev ja rada väga hea.

RickyJätkate siiani ise veidi sõitmist ja koostööd Suzukiga. Millised on teie arvates suurimad tehnilised muudatused sellest ajast, kui te aktiivselt võistlesite?

Kuigi tsiklid näevad suhteliselt sarnased välja, siis muutused on suured ja olid ka toona, kui ma sõitsin. Alustasin kahetaktilise mootoriga tsikliga, millel oli terasest raam, siis tulid kahetaktiline alumiiniumraamiga, siis neljataktiline. Toona olid kõikidel tsiklitel karburaatorid, aga täna on juba elektrooniline sissepritse, mis teeb masinad kõvasti kiiremaks, lisa sinna veel parem vedrustus ja pidurid. Tsiklid on praegu ikka palju kiiremad ja seetõttu on ka kukkumised rängemad, kuna kiirused on suuremad.

Sõitsin hiljuti ühel fotosessioonil 2005. aasta Suzukiga, mis oli toona selgelt maailma kiireim 250cc kahetaktiline tsikkel, aga see oli võrreldes mu praeguse neljataktilisega ikka väga aeglane. Vot nii palju on tehnika muutunud! Samas on minu arvates tänu kiirustele ka praeguste sõitjate sõiduoskused paremad.

Tänavusel Rahvuste krossil rääkis meedia USA meeskonna tagasihoidlikust koosseisust (intervjuu ajal ei olnud tulemused veel teada ja USA meeskond oli lõpuks üheksas, jäädes ühe punktiga alla Eesti meeskonnale). Teie võistlemise ajal ja ka kuni 2011. aastani olid ameeriklased väljas tippmeestega. Mis on vahepeal juhtunud?

Olukord on lihtsalt erinev, praegune sõitjate generatsioon on teine, pannakse rõhku superkrossile, mitte tavalisele krossile, ja seda juba terve viimase kümnendi vältel. Meie ajal oli USA esindamine auasi ja meil oli väga hea meel, kui meid Team Americasse kutsuti. Tänapäeval on aga asjad teisiti, kuigi hooaeg on neil meie toonasega suhteliselt samasuguse ülesehitusega. On see motivatsioonis kinni või on põhjus mujal, ma ei oska sellele kahjuks vastata.

Kas sõitjate vaimsus on teie ajast siis nii palju muutunud?

Jah, kindlasti on. Praegu on krossisõitjatel ja ka kõikide teiste alade sportlastel segavaid faktoreid liiga palju – nutitelefonid, sotsiaalmeedia jne. Meie ajal oli võistlusteks valmistuda lihtsam ja saime ühele asjale keskenduda. Et edukas olla, on vaja annet, kuid teha ka kõvasti tööd. Eks andekatel on kindlasti lihtsam, aga segavad faktorid loevad ka. Võtame kas või Ken Roczeni ja Ryan Dungey: Ken on tohutult andekas, kuid Ryan on piisavalt andekas, et võita, kuna tal ei ole nii palju segavaid faktoreid kui sotsiaalmeedias aktiivselt toimetaval Kenil. Samas on sotsiaalmeedial väga suur mõju. Kui sul on palju jälgijaid, siis on ka turundajate rahakotid valla ja kiireimad ei pruugigi kõige enam teenida. Kõvasti treenivale sportlasele, kellel on head tulemused, on see mõru pill neelata, kui vähem treeniv mees sõidab tagarattal ja teeb muid trikke ning teenib tänu sotsiaalmeediale temast rohkem. Võta näiteks Travis Pastrana meie ajal: ta tegi X Gamesil ja mujal igasuguseid trikke ja teenis tonnide viisi raha, mina pidin aga sama summa jaoks väga palju sõite võitma. Siis oli meedia relv televisioon, aga tänapäeval on selleks sotsiaalmeedia. Mul ei ole sotsiaalmeedia vastu midagi, aga lihtsalt kahju on sportlastest, kes teevad rasket tööd, kuid on vaiksed ega pole sotsiaalmeedias nii suurel määral esindatud. Aga ajad muutuvad ja me peame muutuma koos ajaga, vastasel juhul jääme lihtsalt ajast maha. Samas on see osale sportlastele probleem, sest sa ei saa olla see, kes sa pole. Ja võlts sa ka ei saa olla, kuna su sotsiaalmeedia jälgijad hammustavad selle läbi, kui sa teed asju ainult turunduse pärast.

Ricky

Ütlesite, et USAs on krossimaastik tugevalt muutumas, kas nüüd ongi ainult superkross oluline ja tavaline motokross hääbumas? Omal ajal olite edukas pea võrdselt nii sise- kui välisradadel.

Mina panustasin võrdselt igasse võistlusesse või sarja, kus osalesin. Ma ei ütle, et meie sõitjad ei panusta piisavalt väljas sõidetavasse motokrossi, aga minu arvates teevad nad täpselt nii palju, et seal hakkama saada, kuid superkrossi jaoks pingutavad ja treenivad end nahast välja. Ehk siis enne väliseid meistrivõistluseid treenitakse nädal kaks, aga superkrossiks kuid. Põhirõhk on superkrossil ja kui sa küsid ükskõik milliselt Ameerikas võistlevalt sõitjalt, millist tiitlit ta ihkab, siis vastus on ikka superkross.

Miks?

Mida ma öelda oskan? Aeg lihtsalt muutub. Kogu ühiskond liigub lihtsuse ja mugavuse suunas, nii ka sport, seda nii sportlaste kui pealtvaatajate vaatevinklist. Superkross on ju mõlemale mugavam: sõitjatele on boksides asfalteeritud parklad ja mõnes kohas ka katus pea kohal, lisaks lendad võistluspaika ega pea kusagil põllu peal mudas või tolmus toimetama. Sama käib ka pealtvaatajate kohta, kuna superkrossid toimuvad suurlinnades megasuurtel staadionidel, kus istud maha, võtad burgeri ja õlle ning jälgid nina all toimuvad tippetendust. N-ö tavalise motokrossi puhul tuleb neil aga sadu miile võistluspaika sõita ja seal võib ka sadada või tolmata jne.

Ricky

Kuna Ameerika sõitjad keskenduvad pigem superkrossile, on paljud eurooplased juba teil välikrossidel kanda kinnitanud ja teevad kiirete õppijatena juba ka superkrossis ameeriklastel selja prügiseks. Kas jõudude vahekord on krossimaailmas muutumas vana maailma sõitjate kasuks?

Kuna Ryan Villopoto ja Ryan Dungey lõpetasid, võib see praegu nii tunduda küll, sakslane Ken Roczen ja prantslane Marvin Musquin on võidumaitse USA-s juba suhu saanud ja Jeffrey Herlings võitis USA MM-etapi sel aastal väga võimsalt. Mul oli hea võimalus treenida koos eelmise aasta MXGP maailmameistri Tim Gajseriga ja kihutada FOX-i reklaamfilmi jaoks, kui ta USA MM-etapiks valmistus. Meil oli väga lahe, sest ta on väga viisakas ja tore isiksus ning tsikli peal väga andekas, aga tema programm, mis ei koosne pelgalt sõitmisest, vajab veel timmimist, kuna see hooaeg läks tal vigastuse nahka. Kui vaadata Ryanite, Villopoto ja Dungey karjääri, siis nende programmid olid iga detailini läbimõeldud ja neil oli väga vähe vigastusi, mistõttu nad olid ka väga võidukad. Usun, et kui Tim ja tema tiim programmi korda saavad, tuleb temalt veel palju võite. Sama kehtib ka Herlingsi kohta, kes on koos Timiga kaks MM-karusselli kiireimat sõitjat, aga kuna Antonio Cairoli oli hooaja vältel stabiilsem, oli ka tema kokkuvõttes tänavune maailmameister. Tim ja Jeffrey peavad leidma oma väikesed detailid ja nende kallal vaeva nägema. Kusjuures mulle tundub, et kummagi põhjus ei ole rajal, vaid mujal. Analoogsed probleemid on ka paljudel teistel tippsportlastel, sa võid teha oma ala väga hästi, ent kui segab mingi pisike asi, olgu see kas või emotsionaalne, kannatavad tulemused. Sport ei ole ainult tuim trenn, seal on ka tähtis kõik muu kaasnev – dieet, närvikava jne.

Carmichaeli profikarjäärii viimane ja ühtlasi ka võidukas sõit 2007 Rahvuste krossil.

Te treenisite koos Gajseriga, olete juhendanud paljusid USA tippe ja ka Roczeni. Millist nõu annaksite noortele, kes tipu poole pürgivad?

Minu moto on kogu karjääri vältel olnud: ole enda vastu aus. Üdini aus. Kui ikka mingi asi häirib, tuleb selle kallal töötada seni, kuni oled soovitud tulemuse saavutanud. Näiteks sõitsin ükskord pärast treeningut juba rajalt minema, kuid territooriumi väravas jäin seisma, kuna ma ei jäänud ühe kurvi läbimisega kuidagi rahule. Keerasin auto ringi, panin uuesti riided selga, ajasin tsikli auto pealt maha ja nühkisin seda kurvi seni, kuni lõpuks meelerahu sain. See moto kehtib nii spordis kui ka mujal elus, näiteks äris. Ja järeleandmisi ei saa olla, tuleb anda 100% kõiges, mida teed. Sa pead olema 100% fokuseeritud, kui oled tsikli seljas, kui jälgid dieeti, käid jõusaalis, teed kardiot, sõidad rattaga või jooksed ehk siis ühesõnaga kõike tehes! Iga pisike detail loeb, kui tahad tippu jõuda ja seal püsida. Kuna tänapäeval on andekaid sõitjaid palju, aitavad just need pisikesed detailid sul võita. Need kohad tuleb leida ja enda kasuks tööle panna. Olgu see kas või magamine, et end võistluspäevaks piisavalt välja puhata. Kui sa enda vastu aus ei ole ja leiad vabandusi, et mõnes eelloetletud tegevuses järeleandmisi teha, siis sa tippu paraku ei saa. Ainult kõva töö ja keskendumine viivad sihini!

Kumb on teie arvates olulisem – kirg või motivatsioon?

Minu arvates on mõlemad tähtsad, kuigi mul oli motivatsiooni rohkem kui kirge, aga kirg mul oli. Suhtarvuna võttes oli toona ehk 70:30. Peab olema kirg võitmise vastu ja motivatsioon treenida aina kõvemini, et võidud tuleksid. Suhe sõltub kindlasti konkreetsest sportlasest, aga mõlemad peavad olema. Kui üks on puudu, siis sa kaugele ei jõua.

Mis on mis?

Motokross – välisradadel sõidetav motokross looduslike rajaelementidega

Superkross – staadionidele rajatud lühikesel rajal peetav motokross rohkete tehniliste rajaelementidega

Rahvuste kross – riikide vaheline meeskondlik motokross

Tekst ja fotod: Rauno Kais

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*