Kaido Leesmann: Tahan asju teha ausalt

Kaido Leesmann
Foto: Henry Küla

Poolesajale eluaastale lähenev Kaido Leesmann on Kalevite soo tõeliselt väärikas järeltulija, kelle kogu elu on möödunud sporti tehes, kusjuures peamiseks alaks on pikka aega olnud jõutõstmine. Aga mees ei väsi üllatamast, sest on väga tuntud ka teisel alal, mida võib nimetada vaimseks kehakultuuriks – jõutõstmine jagab tema südames kohta kabega.

Aastast 2002 on Kaido Leesmann Eesti Jõutõsteliidu president ja räägib sellest ametist nii: „Jõudsin alaliiduni nii, et eelmine jõutõsteliidu president Arnold Tokko küsis, kas ma ei ole mõelnud tulevikus alaliitu juhtima hakata. Ma ei võtnud seda kohe väga tõsiselt, aga hiljem hakkasin mõtlema, et miks ka mitte. Presidendil on küll pigem ühiskondlik roll, aga see on väga tähtis asi, see ala võiks edasi areneda.

Esimestel aastatel oli väga raske võistlusi korraldada, publikut saada ja meediaväljundit leida, aga siis tekkis hulk jõutõstmise keskusi – Tallinna, Tartusse, Saaremaale, Pärnusse, Märjamaale ja Kundasse – ning koos hakkasime vankrit lükkama. Talendid tulid peale, hakkas tulema rahvusvahelist tunnustust ja medaleid eri vanuseklassidest. See on meid tõuganud ja toonud tänasesse – ma julgeks öelda, et väga heasse seisu,” ütleb Kaido sissejuhatuseks.

Kaido Leesmann
Foto: Henry Küla

Kaido, mitu aastat oma elust olete spordile pühendanud?

Spordiga olen tegelenud üle 40 aasta. See algas lapsepõlves ja kestab siiamaani. Olen tegelenud väga erinevate spordialadega.

Kes Teid spordi juurde tõi?

Esmalt ilmselt minu vanemad. Nad pidid vähemalt heakskiidu andma, et saaksin millegagi tegelema hakata. Mul on siiamaani silme ees pilt, kui olin 5-aastane ja mind viidi iluuisutamise trenni. Viidi sellepärast, et minust kaks aastat vanem õde käis seal. Seal öeldi, et tüdrukud üksi ei saa käia, peab poisse ka tooma. Ühe trenni ma jõudsin seal käia. Täna saan uhkusega öelda, et olen ka iluuisutamisega tegelenud.

Kas tegelikult meeldis?

Mäletan, et see oli midagi hoopis muud, kui ma ootasin. Mõtlesin, et hakkan hüppeid või midagi väga ilusat tegema, aga mul oli väga raske uiskude peal püsida. Ma ei olnud siis just ideaalse iluuisutaja kehaga.

Täna jookseb Teie nimega seoses tegelikult kaks paralleeli – üks on jõutõstmine ja teine kabe. Kuidas ja millal jõutõstmise juurde jõudsite? Ja millal kabe sinna juurde tuli? Või oli vastupidi?

Asi hakkas pihta kabest. Ütlen ausalt – ega ükski noormees unista sellest, et temast saaks ühel päeval tugev kabetaja. Ikka mängitakse kodus isa või vanaemaga. Mina jõudsin kabe juurde, osaledes ühel kabeturniiril, kus juhtumisi võitsin kõik mängud. Ja nagu lastele ikka meeldib võita – olin siis 12-aastane –, see motiveeriski. Siis öeldi, et sa oled päris hea mängija, tule trenni. Nii see vaikselt pihta hakkas, süües kasvas isu, treeningud ja võistlused läksid järjest professionaalsemaks ja tekkis pühendumine. Olen tulnud kabest jõutõstmisse, mitte vastupidi. Mulle meeldib alati öelda, et igast kabetajast võib saada jõutõstja, aga mitte igast jõutõstjast ei saa kabetajat.

Kaido Leesmann
Foto: Henry Küla

Kuidas Te täpsemalt jõutõstmise juurde jõudsite ja tänu kellele?

Jõutõstmist kui spordiala ma üldse ei teadnudki, aga nagu keskmine Eesti noormees ikka, käisin omal ajal jõusaalis ja mäletan, et ühel hetkel hakkasin vaatama, et mul on saalis mõni väga tugev harjutus, et olen nagu kerget viisi kuningas. Aga mida mujal tehakse? Hakkasin uurima ja avastasin, et oma tulemusega oleksin võinud tulla Eesti meistriks. Sealt tekkiski kindel tahe ennast proovile panna. Nii hakkasin võistlussuunitlusega treenima ja esimesel võistlusel, kus ma osalesin – Eesti meistrivõistlustel –, õnnestus kohe tulla Eesti meistriks ning sealt pisiku saingi.

Mis aastal see oli?

See oli 2001. aastal, aga jõusaalis käisin aastast 1984.

Millised tulemused aastate jooksul on olnud? On need järk-järgult kasvanud?

On. Eks muutused on alati seotud sellega, et muutud tugevamaks, võib-olla lähevad võistlusvarustus ja tehnika paremaks, kehakaal läheb suuremaks. Esimesel aastal lõpetasin tulemusega 180 kilo lamades surumises, kuigi olin tegelikult natuke rohkemaks võimeline. Kui nüüd panen sinna aastaid vahele, siis arenetud on 140 kilo võrra. See pakub rõõmu. Ala on selles mõttes üsna atraktiivne, et sa võistled kilodega. Sa ei sõltu niivõrd kohtunikest, ilmast või tuulest või millestki välisest, vaid pead ise mees olema.

Kaido Leesmann
Foto: Kaspar Saaremets

Lisaks sellele, et olete tegevsportlane, peate ka treeneri ametit?

Treenin noori, täiskasvanuid, veteransportlasi. Jõudsin selleni üle kümne aasta tagasi. Mõtlesin selle peale kogu aeg ja unistasin, et võiks olla vahva jõutõstjate generatsioon, kes samamoodi unistab puhtast spordist ja tahab kõiki asju ausalt teha. Mingil hetkel sain aru, et ega neid kuskilt kännu alt ei leia, tuleb ikkagi ise kasvatada ja koolitada. Spordiklubis Reval Sport on meil treeninggrupp, kus käivad koos jõutõstjad. See on tegelikult väga arvukas harrastajaskond – seal me kõik treenime ja teeme ka treeneritööd.

 Kui palju tänasel päeval kabega seotud olete?

Püüan teha nii, et saaksin igal aastal kuskil mängida. Reeglina mängin kas mõnel kiirkabeturniiri või lühendatud aja kontrolliga, olen võtnud südameasjaks alati mõnel mälestusvõistlusel osaleda. Inimestele, kes on kunagi minusse palju panustanud, tahaksin midagi tagasi viia, kas või tänu. Sel aastal õnnestus mul ka kabes tulla lühendatud ajakontrolliga Eesti meistriks. See pakkus väga suurt rõõmu.

Kas jõusaalis harjutusi tehes mõtlete samal ajal peas kabekäike?

Ei. Kui sa mängid kabet, siis pead puhtalt kabele pühenduma. Pärast täispikka kabemängu jõusaali tulla on praktiliselt võimatu, sest oled endast vaimselt kõik andnud, oled täiesti tühi nagu sidrun ja sinust ei ole harrastajat. Väga raske on minna ka pärast jõusaali kabet mängima. Jällegi – sa oled ennast tühjaks laadinud ja sul ei ole midagi sinna anda. Kaht asja korraga teha on väga raske, eriti tipptasemel. Ühel hetkel tuleb lihtsalt aeg maha võtta ja pühenduda rohkem kabele, võib-olla analüüsida kuskil interneti vahendusel partiisid, et selle kaudu pühenduda.

Mida sport on Teile elus andnud? Kujutaksite ette, et ei oleks seda teed läinud?

Ei kujuta väga ette. Kõige rohkem olen tänulik selle eest, et sport on aidanud mul vormida oma iseloomu. Spordimehel – kui inimene on teinud väga püsivalt ja väga pikalt mingit asja –ei ole raske kell kuus üles tõusta, tal ei ole raske vähese unega hakkama saada, tal ei ole raske dieeti pidada, õigeks kellaajaks kuhugi jõuda, kui on vaja. Selles mõttes on sport väga palju mu iseloomule juurde andnud ja ma olen selle eest ääretult tänulik.

Kaido Leesmann
Kaido koos poeg Jürgeniga, kes on samuti jõutõstja, pedagoog ja treener. Foto: Henry Küa

Te näete kindlasti palju noori inimesi – eeldan, et pigem noormehi. Kui saaks üldistavalt öelda, kuidas on Eesti noormehed selle aja jooksul muutunud, mil Teie olete jõutõstmisega seotud olnud – tugevamaks või nõrgemaks, seda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt?

Viimase kümne aasta jooksul on kogu valik natuke nõrgemaks läinud, samuti noorte inimeste tahe ennast kuskil proovile panna. Aga samas alati on olemas erandeid, alati on keegi, kes tuleb, ja sa vaatad, et see mees ei erine mitte millegi poolest oma eelkäijatest, võib-olla mingites asjades isegi ületab neid. Öelda nüüd niimoodi laia suuga, et noored on kõik nõrgad ja tahtejõetud – kindlasti mitte! Alati on olemas keegi, kes tuleb, teeb ja tahab. Sellised mehed ei ole Eestimaalt kadunud ja see teeb mulle väga palju rõõmu.

Kas Teie spordialal on tahtejõul suurem tähtsus kui füüsilisel jõul?

Need on omavahel seotud, aga kindlasti ei jõua tippu mees, kellel on väga palju jõudu, aga kes samas vaimselt kiiresti laguneb. Seda on alati võistlustel näha – mees võib olla saalis suuri tulemusi teinud, aga kui võistluspäev on käes, siis tal valutab jalg või pea või ta kujutab ette, et tal midagi valutab. Ta on tegelikult vaimselt ära lagunenud.

Meie ala juures on väga tähtis just vaimne ettevalmistus. See on nagu klaverimängijal, kes ootab üht suurt kontserti, ja kui see kontsert tuleb, siis ta teab, et see on koht, kus peab maksimumi välja panema, ja see on päev, mida ta on oodanud. Vaimne töö selle nimel peab pidevalt käima, sest on mehi, kes on saalis tugevad – terve riik on täis neid –, aga kes kunagi võistlustele ei tule.

Nad ise ei taha tulla?

Nad kardavad läbi põleda. Kardavad haiget saada, kardavad n-ö kukkuda. Nad eelistaksid pigem seda, et teevad saalis kõva tulemuse ja pärast kirjutavad internetti: „Vaata, mis ma tegin!”

Kas tingimused hea tulemuse tegemiseks on 2001. aastaga võrreldes paremad?

On.

Kaido Leesmann
Foto: Kaspar Saaremets

Aga siiski ütlete, et viimase 10 aastaga on tase nõrgenenud? Millest see võib olla tingitud?

Tänapäeva noorel on väga palju võimalusi. Kui mina olin noor, siis oli Tallinnas 3–4 jõusaali ja kui sa kuhugi löögile pääsesid, olid juba väga arvestatavas seltskonnas ehk siis sinna kuuluda või trennis käia oli juba väga prestiižne. Tänapäeval võid minna eri treeningutesse, võid igasuguste fun’ide asjadega tegeleda või üldse kodus nutiseadmes istuda ja mitte midagi teha. Inimestel on valik palju suurem ja seetõttu ongi iseloom nõrgenenud. Ühesõnaga higi, veri ja pisarad ei motiveeri täna kedagi.

Milline on Teie elu kreedo? Elu põhimõtted?

On väga palju asju, mille peale proovin ehitada kogu oma mõtlemist ja suhtumist, ma tahan alati asju ausalt teha. Ma ei usu kunagi mingisugust otseteed, et otseteed pidi on võimalik võitu saada. Võidu kättesaamine võib 20 aastat aega võtta, aga las võtab siis 20 aastat! Ma käin selle pika tee läbi, aga ausalt ja reeglitepäraselt. Ma tahan asju ausalt teha! Usun, et ma olen proovinud seda teha nii kabes kui ka jõutõstmises. Ma saan aru, et väga kiiresti tugevat vundamenti ei ehita. See on põhimõte, mis on mind saatnud nii kabes kui ka jõutõstmises.

Samuti elus?

Jah. Oma asjade nimel tuleb väga tõsiselt tööd teha.

Kui kaua kavatsete veel kangi tõsta?

Oleneb, mis tasemest me räägime. See on rohkem nagu elustiil, eesmärgist eesmärgini liikumine. Eri vanuseklassides tõstavad maailmas kangi mehed ja naised, kelle sünniaasta algab 1930ga …

Loodan, et veel väga kaua!

Jõutõstmine või kabe?

Kindlasti kuulub mu süda täna rohkem jõutõstmisele, võib-olla ka sellepärast, et olen selles alas rohkem sees. Aga kui vaatan aastaid, mida kuhugi on antud, siis ma ei alaväärtustaks ka kabet. Kabe on mulle tegelikult väga palju andnud ja väga paljuski on tulemused, mida ma jõutõstmises teen, analüütilise mõtlemise tagajärg ja see on saadud just nimelt kabest. Kuidas saada kogu aeg paremaks, kuidas mitte korrata teatud vigu, kuidas parandada oma treeningprotsesse – seda kõike on tegelikult andnud kabe.

Kaido Leesmann
Foto: Kaspar Saaremets

Kaido Leesmann

Sündinud 20.01.1969

Jõutõstja ja kabetaja

Klubi: SK Reval Sport

Eesti Jõutõsteliidu president

Jõutõstmine

37-kordne Eesti meister jõutõstmises ja lamades surumises

Valitud 14 korda aasta parimaks jõutõstjaks ja lamades surujaks

Püstitanud 76 Eesti rekordit ja ühe Euroopa rekordi

Rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt üheksa medalit

Kabe

25-kordne Eesti meister rahvusvahelises kabes

NSVL noorte meister võistkondlikult 1986 ja pronks 1987

Kabeolümpia 1992 5. koht, 2000 6. koht

MM 8. koht

Korduvalt valitud aasta parimaks kabetajaks.

Meistersportlane alates 1987, rahvusvaheline meister 1993 ja rahvusvaheline suurmeister (kõrgeim tiitel kabes) 2012.

Tekst: Elviira Eessaar

 

 

 

 

1 Comment on Kaido Leesmann: Tahan asju teha ausalt

  1. Leesmann on äge kuju. Vaimsel ja füüsilisel spordialal korraga tipus olla – ei tule kedagi teist sellist ette.

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*