Jooksujalu Tartu Teatemaratonile

Ergo Kukk teatemaratonil
Team IRONMAN Tartu Teatemaratonil

Mõnikord päästavad päeva hetked, mis algul paistavad täiesti viltu jooksvat. Nii oli ka seekord minu suusahooaja avavõistlusega Tartu Teatemaratonil.

Mõni päev varem sain IRONMAN Tallinna ja Otepää 70.3 turundus- ja kommunikatsioonijuhilt Kalmar Kursilt teate, et olen oodatud nende tiimi teatemaratonile. Kuna polnud ammu midagi kiiremat teinud, siis tundus pakutud ettevõtmine päris mõnusa väljakutsena. Tiimikaaslased selles auväärses pundis olid eelnevalt mainitud Kalmar Kurs, IRONMANi peakorraldaja Ain-Alar Juhanson ja spordikommentaator ning muidu kuldsuu Kalev Kruus. Eesmärkidega jäädi tagasihoidlikuks ja soov oli pigem IRONMANi nime nähtavamaks teha, seega pinget ei olnud … nii mulle vähemalt mainiti.

Kuid olgem ausad – spordihingena tundsin, et kurja, siin tuleb pingutada, kasvõi iseenda heaolu nimel. Olgugi et teatemaratoni eelsel päeval õhtul pisikest soojendustrenni tehes oli küll tunne, et siit raudkuke kehast on läinud viimsemgi kiirus. Ega polnud ka imestada – kiiremateks liigutusteks suusarajal jäid sageli lasteaialastele Limpa suusatundi andes kullimängudes osalemine (mäng lihtne: eraldatud ala, palju lapsi ja kõik nad üritavad mind suuskadel kätte saada. Neil nalja palju, mul pulss laes).

Ergo Kukk blogi
Kalmar rajal, Kalev ootamas oma järge ning Ergo ja Ain vaikselt puhkamas.

Teatemaratoni hommik aga oli rabe. Pidevalt kella kinni vajutades jäin nii sügavasse unne, et üles ärgates märkasin end üsnagi hiljaks jäämas. Õnneks mitte starti, vaid oma transpordi peale, mis väljus kell 7.30 varahommikul Tähtvere spordipargi juurest. Aega oli umbes 20 minutit ja vahemaa umbes 3 km ning kuna tudengina päris igapäevaselt taksoluksust lubada ei saa, siis pidin lootma kondimootorile. Nii ma siis oma tavaariga: saapad, vahetusriided ja muu mant, proovisin kõnni-jookse sammuga kuidagi sihtkohta pärale jõuda. Joosta kogu aeg lihtsalt ei suutnud, kuna olin end totaalselt üleriietanud. Kuid olen täiesti kindel, et see hommikune kiirem liigutamine äratas mu lihased lõpuks talveunest üles. Kohale igatahes jõudsin.

Otepääl oli kohal päris nimekas rahvas ning kokku ajas end stardijoonele pea 40 tiimi. Oi, kuidas ma olin igatsenud seda võistluseelset närvilisust, seda väikest sabinat, mis hoiab meele erksana. Olgugi et eesmärgid polnud meil suured, tahtsin ikkagi enda seisust ühtteist teada.

Stardipauk käis. Läks mööda esimene kilomeeter, teine, lausa kolmaski ja ma olin ikka liidergrupis. Isegi üllatusin, et mis oli saanud eilsest mehest, kelle jalad juba peale paari kiirendust otsad andsid. Igatahes nii me siis seal eesotsas mässasime. Tõele au andes on maratoni esimesed 12 km (nii palju pidin mina sõitma) üsnagi sobivad mitte veel nii heas vormis olevale mehele. Tõusud peab küll ära kannatama, aga laskumised seevastu pikad ja magusad. Selle aja jooksul aga jõudsin korduvalt mõelda, et äkki peaks nüüd enne igat võistlust viimase hetkeni unelema ja siis ekstra kiiresti liigutama hakkama.

Oma vahetuse andsin üle kolmandana ning nii mõnigi kange konkurent jäi selja taha, kuid see mind niivõrd ei huvitanudki. Pigem kaifisin jälle seda, et suutsin pingutada ja vajadusel ka pisut käiku anda. Nagu juba alguses tiimisiseselt toonitasime, et tähtis on nautida. Mina nautisin ja tiimikaaslaste nägudest peale nende enda sõite oli näha, et ka nemad leidsid end jälle suusalainelt ning võtsid kaunist talvepäevast maksimumi. See ongi põhiline! Seega, kes pole veel käinud, siis kärmelt suusatama!

Varasemaid postitusi loe siit!

Tekst: Ergo Kukk

Fotod: erakogu

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*