Hannes Hermaküla spordib iga ilmaga

Hermaküla
Foto: Terje Atonen

Teleajakirjanik Hannes Hermaküla (49) on lapsepõlvest saati tõeline spordifänn. Teadliku sportimiseni jõudis ta aga vaid mõni aeg tagasi ning on sellest uute eesmärkide seadmiseks veelgi innustust ja jõudu saanud.

Hannes meenutab, et läks trenni kolmeaastaselt ega ole siiani pidama saanud. Pika treeningstaaži algust tähistavad nii judo kui käsipall, milles Hannes ka mitmekordseks Eesti meistriks tuli. Tänu spordile sai ta tol ajal palju mööda Baltikumi ja Leningradi reisida, Hannese aja sisustasid nii spordilaagrid kui võistlused. Hiljem tegeles ta ka maadlusega, aga põhialaks sai korvpall, mida ta mängis nii Ameerikas kui kodumaal „mudaliigades”.

Hermaküla
Foto: Terje Atonen

USA-s elas Hannes üle kuue aasta, lisaks korvpallimängule õppis ta sealses kolledžis. „Minust pea poole lühemad mustanahalised inimesed hüppasid kõrgemale kui mina, nende jalad olid mu silme ees,” meenutab ta. Kõikide võimaluste maale jõudis Hannes usulis-poliitilise pagulasena Nõukogude Eestist põgenedes. Oma sõpruskonnaga astusid nad demonstratiivselt tollase riigikorra vastu, kirjutasid avaldusi ja olid ühed esimesed, kes sinimustvalge lipuga lehvitasid. Selle käigus tuli ette arreteerimisi ja ülekuulamisi KGB-s, mis päädiski ligi 200-pealise seltskonna riigist lahkumisega 1989. aastal.

Ameerikas kuulus Hannese spordialade valikusse ka jooksmine, tema lemmikute seas on veel jalgrattasõit. Mägede lähedal asuvates piirkondades elamise tulemusena õnnestus tal USA-s ka suusatada. Tänaseks Hannes enam regulaarselt korvpalli ei mängi, vaid keskendub pigem teda paeluvatele pikkadele distantsidele. Suusatamine on Hannese jaoks alati üks põhilisi hobisid olnud, juba väiksena sõitis ta kodust Lillekülast rongiga Järve metsa tiirule.

Spordis peitub lõbu

Ratas on Hannese elus kogu aeg olnud, nii liiklusvahendi kui spordialana. Ta meenutab, et nõuka ajal sai sõpradega endale Start Šosse rattad välja aetud, mida tol ajal eriti kuskilt ei saanud. Katkiseid kumme tuli samuti ise kokku õmmelda. Hannese sõnul olid tema sõpruskonnas kõik trennimehed ja nende lõbu oli spordi tegemine. Üks Hannese kamba liige on tänaseks allveeujumise Nõukogude Liidu, Euroopa ja maailmameister Einari Talviste.

Ilma trotsides väntab Hannes rattaga tööle, ta on ka Filter maantekarikasarja mitteametlik reklaaminägu. Sarja etappidest on ta osa võtnud nii palju kui võimalik, eesmärgiga iga kord iseennast võita. „Mulle väga meeldib võistlus, rattasõit ning monotoonselt pikk ja järjepidev pingutus ja pulsi üleval hoidmine. Ma olen nii raske, et vähemalt rattasõidus on mul eelis – kui mägesid eriti ei ole ja ma mööda siledat maad hoo üles saan, jaksan sõita küll.”

Rattasport on üks Hannese lemmikutest. Foto Kaisa Sander / Sportfoto.com
Rattasport on üks Hannese lemmikutest. Foto Kaisa Sander / Sportfoto.com

Hannes mahutab oma nädalasse erinevad treeningud ja kui vähegi võimalik, teeb ta viis-kuus trenni nädalas. „Pean õppima puhkama, eriti oma eas. Olen tähele pannud, et vahel aitab puhkus rohkem kaasa kui trenn,” ütleb ta. Hannese treeningud sõltuvad hooajast, suvel on ta palju maal ning jookseb ja sõidab maastikurattaga, talvel üritab suusatada, mis on aga Eesti viimaseid talvi arvestades pea võimatu. Vahelduseks võtab Hannes ette ka kepikõnnitiire.

Suusatama ilma kiuste

Hannes on Sparta suusagrupi liige ning treeneri loodud plaan näeb ette ka jooksu ja üldfüüsilisi treeninguid. Kui vähegi võimalik, (rull)suusatatakse, ja kord nädalas on kavas intervalltreening PowerBall. „See on hirmus higistamine – 40 sekundit tööd ja 20 sekundit puhkust. Laupäeviti on meil pikk imitatsioonimatk, lumega oleks suusatamine.”

Paar aastat tagasi otsustas Hannes, et kuna Eesti talv on nii vilets, siis nui neljaks, tema suusatab. „Vahel oli tõesti nii, et kaks jalga pidid koos olema – kuskil jääriba peal püüdsin sõita. Õnneks elan kohas, kus kunstlume tegemine on minust vähem kui kilomeetri kaugusel. Isegi kui mujal lund ei ole, siis vähemalt Pirital ja Nõmmel alati on.”

Suusareisile Hannes jõudnud ei ole, aga hirmsasti tahaks. Mäesuusatamist nautis ta USA-s elades, seal oli mõtet sõita. „Elasin alguses Washingtoni osariigis, kus olid reaalsed mäed. Kahe tunni kaugusel oli võimalik sõita. Hiljem elasin neli aastat Oklahomas ja sealt pidime 10 tunni tee kaugusele Coloradosse minema. Sõitsime pool ööd kohale ja suusatasime paar päeva. Käisin ka Michigani osariigis suusatamas, kuigi seal on madalamad mäed. Mulle see väga meeldib. Eestisse tagasi tulles kutsusid sõbrad mind Kuutsekale, ma küsisin: miks?”

Hannes Hermaküla
Foto: Kristo Parksepp / Sportfoto.com

Takistusi ületades eesmärgini

Murdmaasuusatamises on Tartu maraton Hannese jaoks eelsoojendav maasikas, kuna suurema eesmärgina valmistub ta kolleegidega En Svensk Klassiker ürituseks. Sari algab Vasaloppetiga, millele järgneb 300-kilomeetrine rattasõit, 3-kilomeetrine ujumise etapp, millest viimane kilomeeter on vastuvoolu, ja lõpuks ootab ees 30 kilomeetrit maastikujooksu, mille finiš on ülesmäge.

Hannese sõnul need väljakutsed lihtsad ei ole, kuna lume puudumise tõttu tuleb end alternatiivsete lahendustega ette valmistada. „Ma noolin kergliiklusteid, et äkki on graanulid ära pühitud ja saan rullsuuska sõita, aga enamasti seda ka ei saa. Peame lootma üldfüüsilise peale ja kui külmakraadid peavad, tuleb Nõmmele rada. Siis põhimõtteliselt elan seal.” Motivatsiooni Hannesel aga jagub, ta on oma sõnul terve elu parandamatu optimist olnud.

Tartu maratonist

Tartu maratoni läbis Hannes esimest korda 1987. aastal, kui tohtis veel vabas stiilis sõita. Edukas maraton päädis tookord 3–4 varbaküüne ja suusaklambrite kaotusega. „Siis oli kohal 12 000 inimest ja see on siiani kõige suurema osalejate arvuga Tartu maraton,” meenutab ta.

Hiljem jätkas Hannes maratonil osalemist 2010. aastast. ETV-s eetris olnud saadet „Taga targemaks” tehes õppis teleajakirjanik siis taas ära klassikalise suusastiili. Kõik maratonid, mis sellest ajast tänaseni on toimunud, on ta ka läbinud. „Kui saaksin, sõidaksin jätkuvalt uisustiilis, kuna klassikat sõites ma nii hästi ei liigu. See on jällegi minu raskusega seotud – mida suurema hoo üles saan, seda kasulikum mulle on. See on mul rohkem käpas ka.”

Aastaga teadlikuks treenijaks

Vaatamata elukestvale treenitusele on ka Hannesel pikkadel distantsidel raskemaid hetki. Vasaloppet saab olema korralik enese proovilepanek – 90 kilomeetrit tundub isegi talle müstiline. „Ma juba oskan jõudu jaotada ja naudin tarka ettevalmistust – üldfüüsiline treening, piisav D-vitamiini ja magneesiumi tarvitamine. Sellist haamri hetke vast ei tulegi, pigem mõtlen, kust veel kiirust juurde saaks,” avaldab ta.

Noorena lahmis Hannes oma sõnul toore jõuga ja tark treenimine tema praktikasse ei kuulunud. Teadlikult on spordimees treeninud ühe aasta, varasemalt järgis ta vaid lapsepõlvest külge jäänud põhimõtet, et kogu aeg tuleks end liigutada ja füüsiliselt aktiivne olla. „Sattusin suusatrenni nii, et iga kord kui rattaga koju sõitsin või kergliiklusteel trenni trenni tegin, tuli mulle Sparta suusagrupp vastu. Nad muudkui kutsusid mind trenni, jagasid näpunäiteid ja lõpuks läksingi. Tulemused paranesid märgatavalt, teadlik treenimine aitab kõvasti kaasa.”

Hannese harrastatavate alade mitmekesisus tekitab küsimuse, miks ta veel triatloni ette võtnud pole, ja enda sõnul on ta selle ideega pikalt flirtinud. „Ega ma tea, kas ma suudan. Kehakaal nagu ei soosi mind. Võib-olla järgmiseks aastaks võtan plaani. Siis saan 50 ja teen ehk endale kingituse, et suudan piisavalt alla võtta ja triatloniks vormi hoida.”

Hannes Hermaküla
Foto: Indrek Idvand / Sportfoto.com

Trenn kui elustiil

Vanemaks saades on Hannes täheldanud, et jõud hakkab raugema ja tuleb taktikaliselt tark olla. Ta pöörab üsna palju tähelepanu toitumisele, aga friigiks end ei pea. „Ma tean, mis on tervislik ja mis mitte. Õnneks ma ebatervislikke asju väga palju polegi söönud, aga et toitumine toetaks mu treeninguid – sellist asja ei ole ma teinud. Enne maratone on olnud ainult pasta party’id.”

Viimased paar aastat on sedagi muutnud ja Sparta spordiklubi personaaltreeneri abiga on Hannes toitumist korrigeerinud. Ta sööb vähem ja sagedamini, iga kolme tunni tagant. Menüüst on Hannes välja jätnud talle väga maitsevad küpsetised. Märtsi kui paastukuu magas Hannes viimati maha, aga aprillis tegi hoopis kommivaba kuu. „Mulle meeldib kangesti šokolaad, jätsin siis selle söömise ära ja poevõist loobusin ka. Suviti ostan maal taluvõid ja söön seda nii kaua, kui jagub. Ma ei söö eriti sealiha ja umbes 80% mu toidulauast on linnuliha või kala.”

Toidu kaalumisega Hannes ei tegele, aga tõdeb, et kui maratonid lähenevad, siis tuleb suures hädas ehk midagi ette võtta. Sport on Hannese elus alati olnud eelkõige hea enesetunde, mitte kaalu langetamise eesmärgil. „Ma teen trenni seetõttu, et olen sellega harjunud. Alates kolmandast eluaastast sai see minu elustiiliks ja see on minu jaoks teraapia. Ma maandan stressi ja rahustan ennast, kui näiteks mõnusas ja karges metsas jooksen. Päevamured kaovad ja lahe tunne on.”

Hannes Hermaküla
Foto: Terje Atonen

Maailm meie teenistuses

Lisaks sportimisele maandab Hannes end maakodus või linnamajas rahus ja vaikuses toimetades. Tema elus on oluline roll muusikal. Viimased 12 aastat teeb ta koos sõbraga kristlikus Pereraadios muusikasaadet. Tema stiilieelistused on blues, jazz ja rock.

Kõikide tegemiste kõrvalt jääb Hannesel vähe vaba aega, aga ta üritab oma elu üha enam korraldada nii, et seda oleks rohkem. „Ma jagan filosoofiat, et mitte mina ei ole selle maailma jaoks, vaid maailm on minu jaoks. Ma ei pea selles rattas jooksma, mille ühiskond mulle ette serveerib, vaid ma ise korraldan oma elu ja teen, mis ma tahan.” Hannes saab oma tegemisi reguleerida tänu paindlikule tööle. Suviti teeb ta teletööle vahelduseks rohkem õhtujuhtimisi ja paaripäevasele töögraafikule järgneb enamasti nädalane puhkus.

Laiskus on edasiviiv jõud ja Hannese eesmärk on teha nii vähe tööd kui võimalik. Tema arvates, ei tee töö inimest õndsaks ja vastupidiselt levinud arvamusele ka ahvist inimest mitte. „Juba väikesest peale olen aru saanud, et kui on võimalik teha asju, mis sulle meeldivad, siis teed sa neid mõnuga. Need asjad on minu teele sattunud, sestap on lihtsam ka motivatsiooni hoida. Ma olen kristlane, minu jaoks on elu igavene ja ma tean, et maapealne elu ei ole kõik, ning mul on kõrgem siht silme ees. See aitab perspektiivi hoida.”

Võidujanu ja adrenaliinisõltuvus

Hannest motiveerib veel suhtlemine ja grupi sünergia. Eesmärgid on tal kõrged ja kui seni ei ole Hannes maratoniturismiga eriti kokku puutunud, on En Svensk Klassiker selleks suurepärane võimalus. „Olen jooksnud maratoni Tel Avivis ja suusatanud Türgis, aga olen alati unistanud, et tahaksin midagi suurt ette võtta, sõbrad juba ammu käivad ja kutsuvad.”

Hannes tunnistab, et ta on väga võistlushimuline ja tahab igal juhul naabrist parem olla. „Mul on raske aru saada inimestest, kes spordist lihtsalt osa võtavad või lõpuni ei pinguta. Lõbus on oma arengut jälgida ja vaadata, kui palju vähem ma näiteks liidrile kaotan,” tõdeb ta.

Hannes on harjunud väljakutseid vastu võtma, aga perele mõeldes tunneb ta, et ei saa endale enam kõike lubada. Edasistest eesmärkidest terendab Hannesel silmapiiril triatlon ja soov osaleda Wordloppeti sarjades. Hannesele meeldib ennast ületada ja tema sõnul on ka suusatamisest võimalik saada meeleseisund, mis sõltuvust tekitab. „Põnev on tabada oma organismi ja tajuda, kui kaua jõuad pingutada, enne kui ära vajud. Tänu suusagrupiga liitumisele näen veel oma eas paranemist.”

Tekst: Kadri Kütt

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*