Vapper ja sihikindel Olev Vahemaa

Olev Vahemaa

Kohtusime Oleviga Tallinna lennujaamas, kui ta mullu novembris New Yorgi maratonilt saabus. Mees oli silmanähtavalt rõõmus, et 50 000 osalejaga suurlinna jooksupeol osales ja medaliga koju tuli.Annan maratonijooksjale au. Tean, mida maraton tähendab, ja pisar pole kaugel, kui kuulen, et lapsena oli tema jalgade amputeerimine teiste otsustada. Ema võitlus, arstide abi ja mehe vaprus päästsid Olevi jalad.

Olevi sportlik teekond oli lapsepõlves juhtunud õnnetuse tõttu paraku üsna olematu ja vaevaline. Ta oli kuuene, kui see juhtus. Tänapäeval ei kujuta ette, et selline asi oleks võimalik ja lubatud, aga siis olid teised ajad ja paraku oli kõik võimalik. Katlamajast välja toodud tuhast olid tekkinud suured hunnikud, isegi mäed, mis lastele huvitavad tundusid. Muidugi teadsid lapsed, et sinna ei tohi minna, aga poisikeste asi, ikka käidi mõnikord turnimas. Ka päeval, kui õnnetus juhtus, mängiti poistega esimesena tipuni jõudmise mängu. Olev jooksis esimesena tippu, kuid paraku andis kõvana tundunud šlakikiht järele ja ta vajus põlvist saati tuhahunnikusse, mis seestpoolt veel elas ja hõõgus. Arstide esialgne hinnang oli, et jalad tuleb altpoolt põlvi amputeerida. Olev on tänulik oma emale, kes võitles tema eest ja amputeerimiseks luba ei andnud. Samuti on Olev tänulik hilisemale raviarstile Tallinnas, kuhu teda Paide haiglast toimetati.

„Jalad ehitati põhimõtteliselt uuesti üles. Siirdamiseks võeti nahka näiteks kätelt ja rindkerelt.Pärast kolmandat haiglakuud avaldasid arstid kahtlust, et tõsine kudede kahjustus varvastel võib seada ohtu kõndimisvõime. „Mis mõttes, et ma ei hakka tulevikus käima? Kindlasti hakkan!” mõtlesin haiglavoodis,” meenutab Olev. Õnneks aitasid ema ja raviarst Tiit Härma Olevi usku nii ravi kui ka taastusravi vältel alati üleval hoida. Et õnnetuse tagajärjel ülespoole pöördunud varbad takistasid sportimist ja ka sobivate jalatsite leidmist, tuli vasakult jalalt kaks varvast eemaldada, kui Olev oli 21-aastane. Teised deformeerunud varbad eemaldati 30-aastasena. Praegu on Olevil alles kaks suuremat varvast. „Teistest polnud kasu, nad olid jala pinnale tõusnud, aga mina olin õppinud aastate jooksul päkkadele toetuma.”

Olev Vahemaa

Kehalise kasvatuse vabastusest poksi ja maratonini

Tulenevalt eelnevast oli Olev koolis loomulikult kehalise kasvatuse tunnist vabastatud. Vaatamata sellele ootas ta neid tunde huviga, kuna tundis sädet ja soovi neis osaleda. Sportimisse suhtus ta juba lapsena hästi ja tahe oli alati midagi teha. Mees meenutab hea sõnaga suvevaheaegu, kui naabripoistega hommikust õhtuni korvpalli mängiti. Raskematel hetkedel, kui liikumisega nii hästi ei sujunud, olid tal sõber Marekiga vahvad korvpallimängud, mis põhinesid vaba- ja kolmepunktivisetel.

Pärast kooli tegeles Olev aktiivselt ja heal tasemel poksiga. Kaaslased rääkisid poksitrennis treenerile tema lapsepõlveõnnetusest ja soovist kunagi maraton joosta. Sealne treener ütles Olevile, et poksist võiks talle suur kasu olla, see aitaks parandada jalgade tööd ja tasakaalu. Poksi ja korvpalliga tegeleski Olev aktiivselt harrastajatasemel ja enda rõõmuks, lihtsalt vormi parandamiseks. See oli pärast tunde aktiivne aeg, kus ta nädalas kolm korda poksitreeningutel ja kahel korral nädalas korvpalliplatsil harjutamas käis. Korvpalli mängis Olev aastaid hiljemgi, kui juba tööl käis, ja osales firmade vahelistel treeningutel ja sõpruskohtumistel.

9-aastase poisi maratoniunistus

Olevi teekonnal jooksumaailma suunas sai määravaks Helsingi kergejõustiku MM-il 1983. aastal teleriekraanil nähtud maratonijooks. „Olin siis 9-aastane, kui seda koos emaga vaatasime, ja siiani on meeles see tunne, kui emale ütlesin, et kunagi jooksen ka mina vähemalt ühe maratoni. See teadmine on mind terve elu saatnud, see kindel usk ja lubadus, mis sai antud koos suure sooviga see lõpuks ära teha,” räägib mees 35 aasta tagusest tiitlivõistlustel tärganud unistusest. Siiski, alles 2010. aastal alustas ta stabiilsemate jooksutreeningutega. Olev osales sellest hetkest alates lühematel distantsidel – kõigepealt 5 km võistlustel, siis 10 km võistlustel, Paide-Türi oli juba 13,7 km ja sealt edasi poolmaratonid. Olev harjutas lühematel distantsidel alati teadmisega, et esimene maraton ei oleks raske kannatuste rada. Põhja ladudes oli suur soov maraton mõnusa tundega lõpetada.

Tallinna maratonil 2016
Tallinna maratonil 2016 (Olev oranžis särgis)

Esimene maraton

Treeningud ja sihikindlus viisid Olevi kauaoodatud hetkeni 2013. aasta SEB Tallinna maratonil. „See oli võimas, olin seda hetke oodanud ja selle nimel tööd teinud. Kõik läks täpselt nii, nagu olin plaaninud, raskeks ei läinud ja tempot hoidsin nii, et kinni ennast ei jooksnud, sein ette ei tulnud. Vahetult enne finišit, kui oli veel Tõnismäel väike ja viimane tõus, tundsin siiski, kuidas pisarad hakkasid silmanurka valguma. Pärast finišit sai korralikult nutetud, need olid õnnepisarad – nii suur oli see tunne, et olin seda lõpuks teinud. Olen neid hetki nüüd hiljem maratonidel näinud, kus jooksjad lõpus ja pärast finišit nutavad, mõistan neid.Maraton on selline, mis pakub võimsat emotsiooni,” jutustab mees. Aeg 4:09.31 polnud suurepärase emotsiooni ja eneseületuse juures määrav, kuid sellegipoolest esimese maratoni kohta muljetavaldav.

Hea õnn viis Berliini

Olevi esialgne eesmärk joosta elus üks maraton, oli teoks tehtud, teine maraton tuli juba tänu juhusele ja õnnele. „Olin ju lubanud, et teen elus ühe maratoni, aga saatus tahtis teisiti. Üsna vahetult pärast 2013. aasta Tallinna maratoni nägin Facebookis loosimist, millega loositi osalus 2014. aasta Berliini maratonile. Olin Berliini maratonist kuulnud, teadsin, et sinna registreeruda ei ole lihtsalt võimalik. Vajutasin loosirattale ja mõni nädal hiljem sain e-maili, mis kinnitas, et olen üks õnnelik, kes võitis ja saab võimaluse sellel suurvõistlusel osaleda. Mõtlesin, et kui selline võimalus tuli, oleks patt see kasutamata jätta,” tunnistab Olev. Treeningud uue eesmärgi nimel jätkusid. Pärast Berliini arvas mees, et kaks ilma kolmandata ei jää, ja jooksuharrastusest oli saanud hobi, millest ei tahtnud veel kuidagi loobuda.

New Yorgis
New Yorgis

Olümpiamängude tunne New Yorgis 

Nüüdseks on meie loo peategelane jooksnud juba 33 täispikka maratoni, neist kaheksa välisriikides – 2014 Berliinis, 2016 Varssavis ja Kiievis, 2017 Prahas, Stockholmis, Helsingis, Vilniuses ja New Yorgis. Ka New Yorgi maratonil osalemiseks naeratas Aatriumi kaupluses juhatajana töötavale Olevile loosiõnn ajakirja Jooksja ja New Balance’i välja loositud stardikoha näol. Mullu 5. novembril toimunud New Yorgi maratonile stardikoha võitnud Olev vajas sõprade rahalist toetust, et reisiga seotud kulutusi katta. Pärast maratonireisi märkis ta kõik heategijad kuldsete tähtedega südamesse ja kinnitas sõpradele, et nautis iga kilomeetrit sellest uskumatust võimalusest. Jooks ise polnud talle kergete killast, kuid ta läbis maratoni siiski muljetavaldava tulemusega 4:01.50. Soov oli neljast tunnist kiiremini joosta, kuid suurlinnas 50 000 osaleja seas liikumine väärib suurematki rahulolu, kui pelgalt mõne minuti jagu kiirem jooksusamm. Mehele endale jäi olümpiamängudega võrreldav emotsioon ja rahulolu. Visa Järvamaa mees platseerus kohale 14 714, mida oli ka New York Timesi leheveergudelt uhke tunne vaadata.

Enne Praha maratoni starti
Enne Praha maratoni starti

Kultuuri ja vaatamisväärsusi nautimas

Välismaratonid on pakkunud Olevile mõnusat vaheldust kodustele võistlustele ja palju emotsioone. Varssavi maraton jäi meelde suurepärase korralduse ja vahetult enne starti toimunud show’ga. „Kui välismaratonile sõidan, üritan ka abikaasa reisidele kaasa võtta ja koos maratoni sihtpaigaks olevat linna avastada. Läheme alati mõni päev varem kohale, olles teinud eeltööd, mida tahame näha ja kus soovime käia. Tavaliselt toimuvad maratonid pühapäeviti, nii üritame alati kolmapäev-neljapäev kohal olla, et linnaga tutvuda. Päev enne maratoni annan jalgadele juba rohkem puhkust ja tervet päeva linnas ei jaluta. Olen abikaasale nalja visanud, et sinu linnaga tutvumised ja kultuuriprogrammid on pikemad kui minu 42,2 km pikkune maratonidistants. Pärast maratoni on kujunenud traditsioon, et läheme alati välja ja teeme väikese medalipeo, kus kaasas maratoni medal, ja üritame seda teha rahvusrestoranis, et nautida kohalikku sööki. Siis luban ka endale sümboolselt taastumiseks üks-kaks kohalikku õlut. Praha on selle traditsiooniga eriti värvikalt meeles,” avaldab Olev. Hobimaratoonarina on talle ka huvitav, et maratonidistantsid viivad läbi selliste linnaosade, kuhu turistina tavaliselt ei satu.

Visadus viib rekorditeni

Isikliku rekordi nimel liitus Olev 2017. aastaks Treeningpartneri jooksuklubiga. Treener Urmas Randmaga seati mulluseks sihiks maratoniaeg 3:45, mis õnnestus Stockholmi maratonil suve hakul. Olev jooksis Stockholmis 3:43.51 ja täitis treeneriga seatud plaani. Igal juhul on Olev Treeningpartnerile ja Urmas Randmale rekordiaasta eest tänulik. Kusjuures oma lapsepõlveõnnetusest rääkis ta treenerile alles siis, kui 2017. aasta eesmärk sai Stockholmis välja joostud. Olevi treeningud toimuvad alati jalgade hetkeolukorda arvestades. Nädalas jookseb ta 5–6 korda eripikkusega distantsidel ning teeb kiirendusi ja lõigutrenne, püüdes kindlasti joosta ka erineval pinnasel.Ta ei jookse ainult asfaldil, vaid tõusudega metsaradadel, kuna pehme pinnas on talle ettevalmistuseks väga sobilik. Nädala lõpus on viimane treening alati kõige pikem, vahemikus 22–25 km.Kuukilometraaž on 190–260 kilomeetrit. Jooksusõprade seas tubli harrastaja ja hea kaaslasena tuntud Olev on jäänud endale kindlaks, et teiste ees ta lapsepõlves juhtunud õnnetuse tõttu eeliseid ei soovi ja jookseb vapralt edasi.Ka treenerile ei soovinud ta tõde kuulutada, kartes, et treener teeb sellisel juhul tema pürgimistes järeleandmisi. Olevi vaprus ja sihikindlus on meile eeskujuks – vaid töö ja vaevaga jõuame sihile ja eesmärgile lähemale.

Olev Vahemaa
Olevi viimane fotomeenutus koos õe ja tütrega ema 80. juubelil mullu septembris

Uus rekord Tondiraba sisemaratonil

21. jaanuaril toimunud sisemaratonile Tondiraba jäähalli betoonrajale saabus Olev leinameeleolus, kuna äsja oli surnud tema ema. Just ema oli Olevi jalgade eest võidelnud ning tema teekonnal alati toeks ja abiks olnud. Nüüd soovis Olev ema mälestuseks jäähallis taas maratonidistantsi läbida. 167 ringi. Olev alustas jooksu tasa ja targu ning tempot tõstes. Kerge ju polnud, kuna ringitamisega kaasnes suurem koormus vasakule jalale ja erineva tempoga jooksjatest pidi kas mööduma või mööduti sinust. Olev oli võimas ja möödus mitu korda ka minust. Tema tempo ei raugenud ja jooksis ema mälestuseks väärikalt lõpuni! Tema lõpuaeg 3:42.57 tähistas uut isiklikku rekordit! Miks mitte püüda uut maratonitähist 3:30? Eesmärgina pole Olev seda veel välja hõiganud, kuid mõtetes see mõlgub ja anname vaprale mehele aega atra seada.

Edasised plaanid

Olev jookseb ise ja aitab teisi – näiteks vabariigi aastapäeval jagas olev Viimsis maratonijooksjatele sooja jooki ja energiakommi.

Olevi kindel soov on osaleda Londoni maratonil, kus tal seni juba mitu aastat loosiõnnest vajaka on jäänud. Tänavu jookseb mees Küprosel Limassoli maratonil ja Valgete Ööde maratonil Peterburis. Kindlasti jookseb ta ka mitmel Eesti võistlusel, oodates suure huviga võidupüha maratoni 22. juunil Eesti vabariik 100 raames.

Olevi suurem eesmärk on jõuda kunagi saja meeste klubisse ehk läbida vähemalt sada täispikka maratoni ja teha seda niimoodi, et see ei oleks kohustus, vaid mõnus jooksurõõm!

Tekst: Meelis Koskaru

Foto: Klubi Tartu Maraton / erakogu

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*