2017. aastal maailma parimaks veemotosportlaseks pärjatud Rasmus Haugasmägi (25) on poole oma elust paadis veetnud ja seda medalisajus. Möödunud nädalavahetusel vormistas Haugasmägi oma kuuenda järjestikuse veemoto maailmameistritiitli klassis OSY – 400. Uurisime, mis alaga täpsemalt tegu ja mis on eestlaste edu saladus.
Veemotosport on võidusõit vee peal, milleks kasutatakse spetsiaalseid selle ala jaoks ehitatud paate ja võistlusmootoreid. Teatud stardigruppides kasutatakse ka poest ostetud mootoreid. Veemotovõistlustel stardivad mehed ja naised koos. Eesti on sel alal enim maailmameistritiitleid noppinud riik ja seda ka järjestikuste aastate arvestuses (klassis OSY-400).
Kasutatavad võistluspaadid jagunevad põhja kuju järgi hüdroplaanideks ja V-kujulisteks. Hüdroplaanil on kaks sponsooni, mis tekitavad õhukoridori ja hulga redaane, et lainetes ja kurvides sujuvamalt liikuda. V-kujulise paadi põhi istub vees paremini ja võimaldab sooritada ka järsemaid kurve. Paadid erinevad ka suuruse poolest – võimsam mootor eeldab kogukamat paati ja see mõjutab omakorda, millisesse võistlusklassi paat liigitub. Üldjuhul on iga võistlusklassi jaoks eraldi paat ja võistlusmootor.
Paadid valmivad enamjaolt käsitööna ja väikestes kogustes. Rasmuse nüüdseks juba viis ja enam hooaega sõitnud paati on maailmas aga kokku vaid kaks. „Vahepeal on paadi kuju ja disainielemendid muutunud, tehniliselt on paat samuti aerodünaamilisem.”
Isetegemine viib võidule
Võistlused viiakse läbi rajal, mis on ette valmistatud ovaalse või kolmnurkse trajektooriga. Üldiselt on radadel pöörded ette nähtud vaid vasakule, kuid osas võistlusklassides esineb ka erandeid. Võistlustel on kas valguse või heli peale toimuv ühisstart ja vastavalt klassile tuleb läbida kindel arv ringe (Eestis 5–6, F4-klassis 10 ja üldiselt kuni 20). Ühe võistlusringi pikkus on kuni poolteist kilomeetrit ja võistlussõit kestab 7–10 minutit. „See pole teiste mootorispordi aladega võrreldes teab mis pikk aeg, aga see on küllaltki suur koormus ja kuna mootori töötemperatuur tõuseb kogu aeg, ei peaks tehnika vastu. Hüdroplaanide klassides käib paadist läbi väga tugev vibratsioon ja see teeb sõidu keeruliseks.”
Rasmus võistleb lamava hüdroplaani klassis OSY-400 (keskmine kiirus 105 km/h), kuigi noorena alustas ta sõitmist V-tüüpi paadis. Esimesed neli-viis hooaega sõitis ta V-kujulise paadiga ja liikus siis tänu vaba paadikomplekti olemasolule hüdroplaanile edasi. „Mul oli võimalik lihtsalt ja odavalt teise klassi minna. Tol ajal oli klubi fookus ka hüdroplaanil ning paadid jõudsid minu ja Sten Kalderi arengule järele. See, et meie klubi ise neid paate ehitab, ongi meie viimase seitsme aasta edu võti.”
Tutvuste kaudu tippsporti
Rasmus jõudis veemoto juurde 2005. aasta talvel, kui veemotoklubi juurde paati vaatama sattus. Samal kevadel tegi ta esimesed trennid ja startis ka võistlustel. „Ise sa selle ala juurde suure tõenäosusega ei satu, olenemata sellest, et ka meie klubis võetakse kõik noored avasüli vastu. Minu puhul oli lüliks klubiga seotud peretuttav, kes mind sõitma kutsus.”
Tänaseni treenib Rasmus Tartu Kalevi veemotoklubis Üllar Põvvati juhendamisel. Üllarile lisaks kuuluvad meeskonda veel tema poeg Henry Põvvat, Kaarel Vihermäe ja Rasmuse kaksikvend Hannes Haugasmägi. Erinevate ülesannetega aitavad kaasa ka Rasmuse pereliikmed.
Võistlustel käiakse võimalusel samas koosseisus, aga kui kellelgi ei ole võimalik tulla, otsitakse liikmeid juurde. Miinimumvariandina on võistlustel alati kohal kaks mehaanikut ja võistleja. Hooaja jooksul teeb Rasmus kaasa nii Eesti meistrivõistluste kui välisetappidel, kokku osaleb ta 8–10 võistlusel. Etappidele sõidab tiim enamasti autodega, üksikutel juhtudel lendavad osalised kohale ja paadid saadetakse rekaga ette. See aga eeldab, et on rohkem kui üks võistleja.
Palgaks sõidu- ja võidurõõm
Veemotohooaeg algab mais, kui külm veetemperatuur enam paadi mootorit ei pärsi, ja kestab septembri lõpuni. Talviti tegeletakse uue hooaja strateegia ja paadi ettevalmistusega. Kõik konkurendid on selles suhtes kevadel sarnases punktis ja hooaega alustatakse samast stardipunktist. Paadi tehniline seisukord kontrollitakse detailselt üle ja igal aastal püütakse midagi ka paremaks tuunida.
Rasmuse sõnul on veemoto väga populaarne just mootorispordi riigis Itaalias ja Saksamaal. Ameerikas on veemotosportlasi tuhandetes. „Poolas on riigi toetus sellele alale suurem ja seal on ka rohkem võistlejaid. Seetõttu toimub palju võistlusi Poolas ja see on hea, pole vaja väga kaugele minna.”
Tugevalt esinevad ka lätlased ja rootslased, Eestis on harrastajaid paarikümne ringis. Eesti tiimid toimetavad riigi, Tartu linna ja sponsorite toel. Võistlustel auhinnarahasid ei ole. Läbi üritatakse saada kitsa eelarvega, meeskonnaliikmed palka ei saa ja alale pühendutakse fanatismist. „Igapäevasel tööl peame kõik käima ja kahjuks ei saa me rääkida, et oleme profisportlased. Oleks rahastust rohkem, siis me palka ilmselt ikka ei saaks, aga teeksime asja suuremalt.”
Iga kilo ja detail on arvel
Veemotos tagab edu oskus paadi iga aspekti kontrollida, hooaegade jooksul kasvab sõitja paadiga kokku. Selle jaoks harjutatakse ja testitakse, et kõik oleks viimase peal. Enda vormis hoidmiseks keskendub Rasmus kardiotrennile (jooks, ujumine), kuna lihastreening võib tekitada kaaluprobleeme. „Võistlusklassid ei võimalda nii pikal mehel nagu mina suure kaaluga võistelda. Iga lisanduv kilo võtab natukene kiirust maha. Siiani oleme hästi kaalus püsinud.” Enne võistlusi võtab Rasmus ette näljutamisi ja mängib piiril, et ta selle arvelt jõudu ei kaotaks. Peamiselt tähendab see söögiga tagasi tõmbamist ja rohket saunas käimist. „Keha saab päris palju koormust. Olen üritanud hoida keha selliselt, et kaal oleks hooaja lähenedes juba soovitu kandis. Vahetult enne tiitlivõistlusi teen aga suurema pingutuse. Teen pigem kõike ja rohkemgi, et parimal viisil valmistuda. Siis ei pea pärast kahetsema.”
Rasmus on oma positsiooni korduvalt tõestanud, aga tunnistab, et enne võistlusi pole tegelikult aimugi, mis tasemel konkurendid sel aastal on. Kõigeks tuleb valmis olla. Viimastel aastatel keskendub ta tiimiga just kiirendusele, et stardist hästi minema saada, ja siis tuleb tegeleda positsiooni hoidmise taktikaga. Nii saab Rasmus kindlat sõitu teha ja ei pea tegelema koha parandamisega.
Arutuid riske ei võeta
Paar korda karjääri jooksul on Rasmusel ka õnnetusi ette tulnud. Väiksemaid viperusi tuleb ette pea igal võistlusel, kuna sooritusest üritatakse maksimum välja võtta. „Eelmisel aastal juhtus mul üle külje keeramine hooaja esimesel võistlusel, mis oli juhtumisi ka maailmameistrivõistlus. Ükskord lendasin kiiruselt 140–150 km/h paadiga otse õhku. Väga harvad on juhused, kus keegi on kaotanud oma elu, aga olen seda ise kahel korral kõrvalt näinud. Üldjuhul on see erinevate asjade kokkusattumise tulemus.”
Võistlused toimuvad ühisstardist ja koos esimesse pöördesse minek on üks kriitilisemaid hetki. „Üldjuhul kõik teadvustavad, et olukord on niigi riskantne ja ei ole mõtet seda kellelegi veelgi ohtlikumaks muuta. Ohtlikumad on hetked, kui satud mugavustsooni ja tunned end rahulikult. Aga isegi kui rajal tuleb mõni oks ette, muudab see sõidutrajektoori ja peab suutma kiiresti reageerida.”
Juhuse hooleks püüab Rasmuse meeskond jätta võimalikult vähe ja seetõttu valmistutakse hooajaks Emajõel teste läbi viies ja selleks spetsiaalselt loodud rajal Viljandi järvel. Rasmus jagab end põhitöö ja treeningute ning pideva Tartu ja Tallinna vahet sõitmisega. „Testin erinevaid sõiduvinte, kiirendusi ja mootori seadistusi. Iga raja kohta on näidis olemas, mille järgi saab selle endale harjutamiseks paika panna. Lõpliku viimistluse teeme aga võistluspaigas.”
Tiitlikaitsja uued väljakutsed
Tiitlid tõestavad, et Rasmus on meeskonnaga omas võistlusklassis saavutanud kõik, mis võimalik. Praegu on tema eesmärk trooni hoida ja seda peab ta üheks raskemaks sihiks. „Iga aastaga läheb see keerulisemaks ja väike kartus on sees. Üritame rekordit pikendada ja oleme seda viis aastat suutnud.”
Ärevus tuleb Rasmusel võistluste eel ikka sisse, eriti tiitlivõistlustel. Tiimiga on nad kasutanud ka hirmutamistaktikaid, näiteks teadliku ja suure ettevalmistuse tulemusena on nad ära jätnud treeningsõidud. „Otse ajasõitudesse minnes ei näita me konkurentidele, mis vormis oleme. Eks ta riskantne on, aga need paar korda, kui seda teinud oleme, on see päris hästi toiminud.”
Veemoto on küllaltki detailselt reglementeeritud, aga eelkõige keskendub Rasmuse meeskond sellele, et paat oleks tasakaalus. Paralleelselt oma võistlusklassis hooaja alustamisega valmistub Rasmus ja tema tiim ka kiiremas, O-250 kategoorias osalemiseks (keskmine kiirus 150 km/h). Selles avatud klassis on paika pandud vaid kubatuurid, kõige muuga võib meeskond teha, mida soovib. Konkurendid on üritanud võitmatutelt eestlastelt ka šnitti võtta, aga kõiki tehnilisi nippe teistele ei jagata, kuna oma eeliste nimel on aastaid vaeva nähtud.
Eesti edu valem
Rasmuse sõnul ei ole eestlastel veemotos läbi löömine lihtne olnud ja see on tugevuseks muudetud – kõik paadid tehakse ise ja neid uuendatakse võrreldes ülejäänud Euroopaga sagedamini. Võistlusvindid ehk sõukruvid teeb samuti Eestis Lembit Aaslav-Kaasik (bränd LAK) ja need on maailmas parimate seas. „Nii palju võistlusaspekte tuleb Eesti keskkonnast, et sinna juurde on vaja ainult head võidusõitjat ja kvalifitseeritud mootoritehnikut, kes suudab kõik tasakaalu panna. See on edu valem.”
Motivatsiooni jagub ka 14. hooajaks
Rasmust paelub veemoto juures kiirus ja adrenaliin. Lapsena klubisse sattudes tekkis tal poistega sõpruskond, suvised põnevad tegevused ja oma sõnul on tal olnud kõige ägedam lapsepõlv maailmas. „Spordiklubi on üsna pereks saanud ja keeruline oleks kuhugi mujale minna. Eks on olnud ka raskemaid hetki, aga üritan kõikidest olukordadest midagi kaasa võtta ja õppida. Tulevikus näen kindlasti ennast kedagi juhendamas. Ma arvan, et mul on, mida edasi anda.”
Rasmuse algava hooaja eesmärk on oma võistlusklassis tiitlit kaitsta või esikolmikus olla ja uues klassis esiviisikus lõpetada.
Isetegemine viib võidule
Tutvuste kaudu tippsporti
Iga kilo ja detail on arvel
