Eestlased pingutavad spordiürituste korraldamisel asjatult liiga palju?

Norra Ironman

Kas eestlased on oma olemuselt maksimalistid? Tuleb välja, et spordiüritusi korraldades laskume teiste riikidega võrreldes küll palju rohkem detalidesse.

Viimase nädala viibisin Norras, kus käisime Eesti IRONMAN tiimiga kohalikus linnas nimega Haugesund, et aidata korraldada ühte IRONMANi etappi. Tõime suure veoautoga pisut varustust ning meie tiim pani püsti nii EXPO-, finiši- kui vahetusala (kogu vajaminevat rajavarustust pole mõtet korraldajatel endil osta, seega renditakse seda mujalt sisse).

Start nii täispikale IRONMANile kui ka 70.3-le oli pühapäeval, aga nagu ikka, siis alates neljapäevast toimusid nii IRONKIDSi üritused, infotunnid jpm. Kui meie aga kolmapäeval kohale jõudsime, oli plats täiesti puhas. Üksikud härrad askeldamas mõne telgi kallal, kuid mitte midagi enamat. Pärast põgusat vestlust peakorraldajatega tundus, et neil on asi täiesti kontrolli all. Paistsid sellised laid- backeverything-is-fine tüüpi mehed, kes ei lasknud end heidutada pisiprobleemidest. Paratamatult hakkasin mõtlema, et missugune saab olema töögraafik Tallinna triatlonil. Juba Otepääl oli ehitusbrigaad esmaspäevast väljas, olgugi et võistlus toimus alles laupäeval.

Ehituse käigus hakkasid aga selguma pisikesed vajakajäämised, mis Eestis poleks päris kindlasti esile kerkinud. Küll polnud neil piisavalt viitasid, mis näiteks kasvõi EXPO-le või pastaparty’ile oleks juhatanud või siis olid meie antud bännerid vaid mõnede kiirkinnititega kinni pandud ja lehvisid uhkelt tuule käes. Üsna pea hakkasid need ka katki minema. Päris mitu korda tuli ette, et linnas IRONMAN Tallinna särgiga liikudes tulid inimesed hoopiski minu juurde ning küsisid nõu, kust võiks numbri kätte saada.

Norra Ironman

Sellised pisiasjad hakkasid närima ning pärast seda, kui nägin, et isegi võistluspäeval polnud nad jõudnud või saanud kokku vajalikku arvu rajaturvajaid, kes oleks rajalt eemal hoidnud nii sinna eksinud autosid kui ka niisama keset teed jalutavaid kaasaelajaid, siis otsustasin küsida osalejatelt tagasisidet. Kas ka osalejaid märkasid neid puudujääke või oleme lihtsalt meie, eestlased, liialt pedantsed.

Osalejatelt objektiivsete vastuste saamiseks esitlesin end kui IRONMANi peakontori poolt määratud ülevaatajat. Tean-tean, ajakirjanduse üks suur eetiline reegel on, et ei tohi end esitleda kellegi teisena, aga muud viisi ei tulnud ka pähe. Vastused oli minu jaoks aga pigem üllatavad. Nt John USA-st ütles, et oli üritusega nii rahul, et tahab kindlasti siia tagasi tulla. Rada oli vinge ning tema ei tundud kordagi, et keegi oleks ette jäänud. Maria Rootsist mainis aga seda, et rahvast oli raja ääres palju, ilm oli ilus ning rada oli olemas – muud tema ei vajanudki. Ma küsisin kuue inimese käest ning ei saanud mitte ühtegi negatiivset kommentaari. Kas kedagi üldse huvitab halvasti viidatud võistluskeskus või tuule käes lehvivad bännerid?

Iga üritus on erinev, iga korraldus on erinev. Eestlaste eripära ürituste korraldamisel on minna detailidesse, kaasata kaks korda rohkem vabatahtlikke ja näha üldse mitu korda rohkem vaeva kui võib-olla et peaks. Siin on oht, et lõpuks ei nähta suurt pilti, ega keskenduta sellele, miks inimesed tegelikult  katsumusi ette võtavad. Asi ei ole hästiviidastatud võistluskeskuses, vaid emotsioonis, mis saadakse pärast finišijoone ületamist. Siin Haugesundiski oli olemas finišijoon, oli rada ja hea ilm – nagu ütles Maria: “Muud ma ei vajanudki.”

Jah, sellise üritusega IRONMAN sarja parimaks osavõistluseks ei saa. IRONMAN Otepää 70.3 on aga osalejate poolt valitud parimaks ürituseks terves sarjas. Selline on eestlaste viis korraldada võistlusi ja nähes Norras toimunut, loodan siiralt, et meie töökultuur ei muutu mitte kunagi.

Kirjutamiseni!

Varasemaid postitusi loe siit!

Tekst: Ergo Kukk

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*