Jaak Prints ammutab naudingut meeskonnatööst

Jaak Prints (34) on mees, kes teeb asju kirega ja teistmoodi ei oska. Paljud teavad teda näitlejana, vähesed jalgpalliklubi FC Flora tegevjuhina. Jah, spordijuhtimise ja näitlemise vahele võib küll kindla piiri tõmmata, kuid töökohtadeks ei pea Jaak neist kumbagi. Kuidas saakski tööks nimetada midagi, mille tegemist sa naudid ja mis kuulub sajaprotsendiliselt sinu igapäevaellu?

Kui enamik lapsi satub spordi manu tänu sellele, et ema-isa võtavad käekõrvale ja viivad trenni, siis Jaak läks trenni täitsa omal käel ja nagu ta ise ütleb – liiga hilja. „Minu isa mängis FC Floras, nii et võin end teise põlve florakaks pidada. Lapsepõlvest meenuvad mälestused, kuidas isaga mängudel kaasas käisin. Nii on meeles üks käik Pärnusse, võimalik, et üldse üks esimesi mälestusi Pärnust. Samuti toonane Norma staadion Maarjamäel. Sain palliga sellise litaka vastu pead, et võttis korraks pildituks. Ju sellepärast jäigi see kord meelde. Suvi 1992, mil kroon oli just tulnud ja sõideti Leetu mängule, buss väljus vana Sakala keskuse eest. ETV kandis mängu üle, Tiit Rääk oli kommentaatoriks, istusin bussis ta kõrval. Nägin esimest korda elus Mart Poomi, kes küll kaasa ei sõitnud, kuid oli samuti enne väljumist bussi juures. Meiega tuli kaasa ka noortevõistkond, kes mind tagasi sõites trenni kutsus. Suvepaus oli vahel. Kui kauaoodatud trenn viimaks kätte jõudis, võtsin naabripoisi julgusetoeks kaasa ja läksin Mustamäe spordiklubi juurde. Piilusin mändide vahelt, kuidas kutid, suured spordikotid üle õla, trenniks kogunesid – nad paistsid eneseteadlikud ja uhked. Mul polnud mingit varustust. Kartsin, et jään jalgu, ega tulnudki mändide vahelt välja. Mõni aasta hiljem jõudsin ikkagi samasse satsi mängima,” meenutab ta muigega.

„See noortevõistkond kuulus väikesele Mustamäe spordiklubile, mis kandis nime AEG. Mõni aasta hiljem ostis FC Flora kõik kolm AEG noortevõistkonda ja nii sai minust florakas. 11. klassi lõpus mõistsin, et jalgpallurit minust ei saa, ja keskendusin Tallinna inglise kolledži lõpetamisele. Abituriendina kuulusin MC Tallinna (Marlboro Classics Tallinn – Toim.) nimekirja. Keskkooli lõpetanuna läksin Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima ja esindasin veidi aega Hiiu Kalurit, mis oli MC Tallinna duubelvõistkond. Lavakunstikooli ajal jäi mängimine soiku,” iseloomustab ta oma jalgpalliteed. Teatrikooli võrdleb ta kloostriga, mille kõrvalt vaba aega kuigi palju ei jää. „Kui 2004. aastal Vanemuise teatrisse tööle läksin, liitusin Tartu Tammeka duubelmeeskonnaga, kus treenisin ja mängisin legendaarse treeneri Hillar Otto käe all, aastake hiljem NO99-liitudesse suundudes jäi jalgpall taas tagaplaanile,” annab ta aimu tegevuste ühildamise võimalikkusest, õigemini selle võimalikkuse puudumisest.

Viimased üheksa hooaega on Jaak mänginud Hiiumaa Ühendatud Jalgpalliklubi Emmaste eest. Meeskonnaga liitus ta aastal 2007, mil paljud kunagised mängukaaslased, kellest mõnd kohatud 15 aastat tagasi, taas kokku said.

Teatrilavaks jalgpallistaadion.

Näitlejate pere võsukesena Jaaku teatrisse ülemäära sagedasti kaasa ei tassitud. „Eks sel moel taheti meid teatri eest kaitstuna hoida, et me ei oleks elukutsevalikute langetamise ajaks end justkui loomulikult näitlejaks mõelnud. Teater tähendas kohta, kus ema oli, kui teda kodus ei olnud. See loomulikkus kehtestus iseeneslikult ega pannud ülemäära liigseid küsimusi esitama. Kui ehk üldse, siis „millal tuled, millal koju jõuad?” Vastusest piisas. Kõikmõeldavaid lasterolle, mida teatris ikka ette tuleb, minu ja mu vendadega kunagi ei arutatudki – need pakkumised lihtsalt ei jõudnudki meieni,” naerab Jaak ja peab paradoksaalseks fakti, et nii tema kui ka üks vendadest näitlejaameti kasuks otsustas. „Näitab selle kasvatusmeetodi tõhusust.”

Nii sattus Jaak vendadega teatri ametikäigust käima peaasjalikult vaid siis, kui selleks oli asine põhjus. „Linnateatri grimeerija lõikas meil juukseid, kui me enam päris väikesed polnud ja vanemate lõigatud soengud kanda ei kõlvanud. Üksvahe käisime Draamateatris pühapäeviti isaga saunas, sest sauna meil polnud. Mäletan neist kohtumistest Juhan Viidingut, Mikk Mikiveri ja teisi. „Kõik kolm on sinu omad?” küsiti isalt aina. Laste töö juurde kaasa võtmine on mulle alati tundunud veidi kurb. Lastel on oma elu, olgu neil lapsepõlv! Millest on see üldse tingitud? Inimesed on endile mitu kohustust kanda võtnud ega saa end jagatud.”

Tiimitöö kui A ja O

Teatri- ja spordimaailma ühiseks jooneks peab Jaak meeskonnatööd. „Pühendumus, selle leidmine ja mõistmine. Kehalisus, selle taju ja arendamine. Vahetu hetke kogemine ja otsimine. Kuuluvus ehk vajadus kuuluda kuhugi. Või kõnekeelsemalt väljendudes – tiimitunne. Olen näinud andekaid inimesi, kel puudub võime meeskonnatöö olemust mõista. Möödub aeg ja nad on end ise kõrvale jätnud, kusagilt välja arvanud. Nendega ei taheta enam midagi koos teha, sest sellega kaasnevad liigsed pinged ja kannatused. Seevastu ühistegemine, mida saadab üksteisega arvestamine, pakub rõõmu ja naudingut. Igaühel on oma kindel roll täita. Mõnel vastutusrikkam, kuid iga inimene sellises koosluses on vajalik, sest ta on osa tervikust,” räägib mees, kes teatritööd on õppinud, kuid spordijuhiks sattus.

„Ma ei väida, et ma tean siin Floras kõiki detaile, ei saagi teada. Ma pole spordijuhtimist õppinud. Tšehhovil on „Kirsiaias” igavene üliõpilane Petja Trofimov. Selles on teatavat ohtu sattuda kõrvaliste naerualuseks – suutmatus leida oma elus pidepunkte, sage vaimustusobjektide vahetumine, sest kaua sa ikka õpid, ühel hetkel tuleb hakata õpitut rakendama. See on üks tahk. Ja teisalt on ütlemine, et inimene õpib, kuni elab. Kui mingi uue eriala õppima asumise taga peitub põgenemine iseenda eest, suutmatus võtta vastutust, siis on see kurb. Haridust pean muidugi oluliseks, seda enam, et praegu tegutsen valdkonnas, mida ma kooli tasandil õppinud-omandanud ei ole. Veebruaris algab Eesti jalgpalliliidu ja UEFA koostöös korraldatav klubijuhtimise ja arendamise koolitus, sellest katsun osa võtta. Teisiti poleks selle ameti pidamine mõeldav. Koolitus kestab üheksa kuud nagu inimese sünnieelne kasvaminegi,” räägib Jaak kui tegevjuht.

Florasse sattumine oli Jaagu jaoks üks elu vingerpusse, uus võimalus. „Plaanisin teatrist lahkudes puhata, mõnda aega mitte midagi teha. Olime trupiga üsna intensiivselt järgemööda kütnud, mööda Euroopat etendusi andnud, põletanud endas noore inimese energiat – aga see energia ongi põletamiseks, palju kurvem, kui noorel puudub võimalus, oskus või tahe oma sisemist kevadist kasemahla mekkida. Kui aga Norbert Hurt mind 2012. aasta jõulude paiku Florasse kutsus, nägin tema silmist, et saan millegi väga olulise, suure ja ilusa tekkele kaasa aidata. Korraga tundus puhkus selle kõrval tühine. Tegevjuhiks ei saanud ma muidugi ühe kohvikuvestluse põhjal, tutvusin eelnevalt paar kuud klubi tööga, kuni ühel hetkel oli Aivar Pohlaku jaoks aeg muutusteks küps.”

FC Flora võitis 2015. aastal esimese Eesti jalgpalliklubina kümnenda meistritiitli, aga Jaagule enda osatähtsust esile tuua ei meeldi, sest see sai võimalikuks mitte ainuüksi tema, vaid kogu klubi ühise töö tulemusena. „Minu esimeseks ülesandeks Floras oli klubi väärtuste sõnastamine. Neid luues lähtusin tõekspidamistest ja väärtustest, mida ma ise inimesena kanda soovin.” Elu motot Jaagul pole, tõesõna pole ta sellele kunagi mõelnudki. „Elult peksa saanud inimesed on alati huvitavamad, neist õhkub mingi teistlaadne tunnetus. Uhkeks ei tohi minna,” võiks kõlada tema nõuanne. „Kunagi andsin keskkoolinoortele teatritunde. Hiljem, kui meid enam õpetaja-õpilase suhted ei sidunud, tunnistasid nad, et millest nad ehk enim puudust tundsid – võinuksin neid sagedamini kiita. Sel hetkel mõistsin, et õpetasin neid nii, nagu tahaksin, et mind õpetataks. Mind tõukab tegudele kriitiline mõte, aga sel ei pruugi igaühele sarnast mõju olla,” ütleb punktuaalsust hindav Prints ja arvab, et kriitiline meelelaad pärineb lapsepõlvest. „Võib-olla jalgpallitrennist? Mul polnud tugevusi ega eeliseid, seega pidin tegema tööd, nägema vaeva.”

Praegu Florale mõeldes tooks Jaak esile kaks valdkonda: „Trennis käivate laste arv on kasvanud, viimastel aastatel tänase suunas liikudes vastavalt kuuendiku, neljandiku ja viiendiku võrra eelmisega võrreldes. Selge see, et need numbrid ei saa lõputult samas tempos kasvada, mingil hetkel peab toimuma stabiliseerumine, kuigi 2016. aastal on taas Euroopa meistrivõistlused jalgpallis ja suurturniir avaldab alati tuntavat mõju huviliste arvu kasvule. Lisaks kvantitatiivsele tõusule on noortesüsteem muutunud üha süsteemsemaks. Püüame oma noortetreenereid harida, juba neid valides lähtume treeneri-
natuuri vastavusest Flora väärtustele ja tõekspidamistele. Töö esindusmeeskonnaga jätkub põhjalikkuse piire laiendades. Teatris on tähtsaim trupp, sest trupi järgi hinnatakse teatrit ennekõike. Jalgpalliklubis on trupiks esindusmeeskond. Nende hüvangu nimel toimetavad treenerid, füsioterapeudid, kontoriinimesed ja kokkki iga päev.”

Sport saatjaks läbi elu

Liikumine ja aktiivne eluviis on Printsi jaoks tähtis ja mõni aasta tagasi Peterburis elades võttis ta liiklemisvahendina kasutusele jalgratta. „Paljud imestasid – sa ei karda? Liiklus on ju hullumeelne! Ainus, mis tuska valmistas, oli pori või vihm ja tugev vastutuul, kui sildu ületasin. Muidu nautisin iga väntamist – ummikuis seisvaist autodest silkasin mööda, kiireim viis liigelda. Lisaks sain suurepärase võimaluse tajuda linna tema rütmides, võngetes, meeleoludes ja värvides,” seletab ta entusiastlikult. „Minu lapsepõlv möödus Nõmmel ja on mälupiltidesse talletunud liikuvusena. Üksi olles ronisin mööda õunapuid, pihlakat, kaski ja mände, mis me aias kasvasid. Kuused ajasid vaiku ja neid vältisin, pealegi olid nende oksad liig tihedad, ronimise kaif jäi saamata. Jalgrattaga armastasin sõita. Kui jalgratas ära varastati, olin mõnda aega jalamees, kuni taas uue sain. Jalgrattaid varastati meie perelt tublisti üle kümne. Sõites laiendasin tajutava kodukandi piire. Kui saime naabrilaste kambaga kokku, mängisime ukakat või luurekat. Kui ilm oli tuulevaikne, sai sulgpalli puuterekordit taga ajades õhus hoitud. Jalgpalli mängisime Nõmme raudteejaama läheduses olnud jalkaplatsil, mille asemele ehitati hiljem elumajad, või Sihi tänava haigla mändide all. Mõlema värava üks postidest oli mänd, üks platsipool teisest kõrgemal. Sporti tegin mitmekülgselt – käisin ujumistrennis, malekoolis, klassivendade eeskujul mõnda aega pesapallitrennis, ja kui üks klassiõde meeldima hakkas, läksin tema pärast sulgpallitrenni … ja muidugi jalgpall.”

Ka kooliaja kehalise kasvatuse tunnid kuulusid Jaagul pigem lõbu ja lustimise valdkonda. „Kehalise kasvatuse õpetaja Tallinna inglise kolledžis oli legendaarne Alar Schmidt. Ühel esimestest tundidest Harjuoru võimlas õppisime võrkpalli põhitõdesid ja üks mänguelemente oli servimine. Schmidt käis mööda saali ringi ja püüdis oma tähelepanu kõikjale jagada. Mina oma nurgas valmistusin aga ässa lööma, Schmidt oli parjasti minu võrgupoolel, löök ebaõnnestus, tabasin teda lagipähe. See oli üks esimesi kordi elus, kui teadlikult näitlejaannet kasutasin: langesin kibekiirelt kükki ja hakkasin tennisepaelu siduma, justkui oleksin seda juba mõnda aega teinud ega saanuks kuidagi olla päheservija. Nii pääsesin kahtlusaluste ringi kuulumisest. Olin trennipoiss, trennipoistel oli Schmidtiga kokkuleppe, et ei pidanud alati kehalise tundides osalema − sain oma koormuse niigi mujalt, aga käisin kooli esindamas koolidevahelistel jalgpalli-, krossijooksu- ja malevõistlustel. Meid kui spordikooli väga vist ei tuntud, vähemasti mitte meeskonnaaladel,” meenutab ta.

Jaagul on kahju, et noorte inimeste üldine kehaline võimekus on langenud. „Teatrikooli liikumisõpetajad tegid tähelepaneku, et meie kursuse järel hakkas noorte füüsiline vastupidavus langema, sagenesid vigastused. Sarnast juttu kuulsin mõni aasta tagasi oma klassijuhatajalt ja kehalise kasvatuse õpetajalt. Viimane kurtis, et õppeaine nimi võiks olla pigem „rõõm liikumisest”, sest midagi õpilastelt enam nõuda ei saa – istutakse telefonides, ollakse ülekaalulised. Ega ma tea, mis punktis ollakse nende asjadega praegu. Kui koolis sellega tegelema hakatakse, ongi vist juba hiljaks jäädud. Inimese tarvet end kehaliselt tegevuses hoida saab kasvatada maast madalast. Lapsega saab looduses viibida või mürada. Mina jälgin sporti ja spordiuudiseid lapsepõlvest saati, orienteerun spordimaailmas hästi. Jah, ma ei pruugi teada kõiki Ameerika jalgpalli reegleid, aga kui Anett Kontaveit mängib tennist, Rasmus Mägi jookseb tõkkeid või Mart Seim rebib kangi, loomulikult elan kaasa!”

Eelistab tulevikule olevikku

Varasema kombe asemel elada liigselt minevikus või hoopis kaugelevaatavalt tulevikus püüab Prints õppida olevikus elamise kunsti. „Kalendrimees ma pole, kalendritega on sama lugu nagu taskuarvutitega. Mulle meeldib väga matemaatika ja peastarvutamine. Kui inimene hakkab lihtsaid tehteid, mida võiks peast teha, arvutisse toksima, muutubki see tema jaoks harjumuseks. Sama on kuupäevadega – niipea kui jään kalendrile toetuma, hakkab mälu talletamisvõimet kaotama. Püüan toimetada neis ajalistes piirides, mida mälu suudab hoomata.”

Milline on Jaagu nipp motivatsiooni leida ja mida teha, kui kirg saab otsa? „Siis on juba raske midagi teha, pigem tuleks keskenduda kire hoidmisele. Ning kuidas üldse eristada ambitsiooni ja kirge? Kas seal on kattuvusi või läheb selge piir? Mina teostan ennast kire kaudu ja seda võib kaudselt kindlasti ambitsiooniks nimetada,” mõtiskleb ta. „Jalgpallist vabaks jääva aja pühendan teatrile. Mängin kahte tükki – üht teatris NO99, see on mu soololavastus „Kodumaa karjed”, ning teist, mil on kaunis pealkiri „Tund, mil me teineteisest midagi ei teadnud”, käin paar korda kuus Hamburgi Thalia teatris tegemas. Need on teineteisest üsna erinevad lavastused – ühes olen laval üksi ja räägin poolteist tundi jutti, teises olen osake mõnekümneliikmelisest trupist, kes kahe ja poole tunni vältel sõnakestki kuuldavale ei too. Minu ja vaba aja suhe on praegu täitsa paigast ära. Inimesed, kellega päevastpäeva kokku puutun, ütlevad mulle nii ja möönan isegi probleemi, koguni sedavõrd, et olen valmis tunnistama, et ise ja enese väest seda enam lahendada ei pruugi osatagi. Aga ehk läheb kevadega kergemaks, ilmselt saavad mõlemad lavastused selle hooajaga mängitud ja aega tekib juurde. Samas – kui seda aega iseendale ei võta, jääb see vaid enesepettuseks,” mõtiskleb ta.

Kummas on siis rohkem väljakutseid, kas näitleja või tegevjuhi ametis?

„Kui mugavustsooni ei lange, pakuvad mõlemad ametid küllaga väljakutseid. Väljakutsete puudumine viitab mandumisele ja manduda on võimalik igas ametis. FC Flora on suurel määral kujunenud minu peamiseks tegevuseks, mis mulle väga meeldib. Kui näitlemisse, nagu ka trenni, jääb pikk paus, hakkad sa oma vormi kaotama ja endist latti enam ei ületa,” räägib Jaak ja avaldab, et pole mõnikord oma sooritusega üldse rahul. „Kui terve päev möödub kontoris ja õhtul on etendus, siis kõigeks võrdse jõu leidmine võib üsna raskeks osutuda. Ei pruugi suuta kõiges endast maksimumi anda.” Eriti raske on see kindlalt fikseeritud lavastuse puhul, kus improvisatsioon puudub. Selgub, et näitlejatel on tüki päheõppimisel tegevuslik mälu, mis aitab teksti pähe kinnistada. „Alguses loetakse teksti laua taga, kordi ja kordi. Ühel hetkel tõustakse laua tagant ja lisandub liikumine. Näiteks ütleb üks näitleja konkreetset lauset, ise samal ajal teetassis suhkrut segades. Suhkrusegamine on näitleja jaoks selle lause pidepunkt. Nõnda, tegevuste kaudu, jääb tekst hõlpsamalt meelde,” selgitab Jaak.

Juba sel kuul esilinastub uus Eesti mängufilm „Ema”, kus Jaaku näeb koomas oleva kooliõpetaja parima sõbra Andrese rollis. Leana Jalukse stsenaariumi põhjal valminud põnevuslugu filmiti Ida-Virumaal ja see näitab, milleni võib inimhinge viia enesepettus, armastuse puudus ja täitumata unistused. „Stsenaariumi esimest korda lugedes köitis mind Andrese inimlik pale. Nägin võimalust ambivalentsust avastada. Teatrikoolis õpetatakse: kui tegelane, keda kehastama pead, tundub positiivne, otsi kohti, kus ta käitub negatiivselt, kui ta paistab sulle esmapilgul rumal, otsi tema tarkuse avaldumise hetki jne. Puhtal kujul musta ja valget elus ei eksisteeri. Tahtsin Andrest mõista ja aidata, sellepärast võtsin teha. Ma arvan, et seesama vastandite võitlus peaks „Ema” filmi puhul ka tervikuna vaatajat haarama,” jagub Jaagul põnevust tekitavaid sõnu nii filmi kui oma tegelaskuju kohta.

Tekst: Kerstin Kotkas
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 jaanuaris