Uisutamine on üks mõnusamaid tegevusi, mida talvel väljas teha saab. Liuväljadel liuglemise kõrval pakub aga hoopis omamoodi elamusi looduslikul jääl uisutamine. Küsisime seiklusfirma 360 kraadi matkajuhilt Raimo Sindonenilt, miks võiks uisud jalga tõmmata ja jääle liikuma minna.
Seiklusfirmal 360 kraadi on uisumatkade korraldamise kogemust juba 13 aastat, uiskudega matkamas käiakse erinevates kohtades, alustades Kõrvemaa rabadest ja lõpetades Väinamerega. „Kuidagi on aga välja kujunenud nii, et jõgedele me ei lähe, sest sinna tekib harva häid uisuolusid, jõejää on salakaval ja muutub kiiresti,” selgitab Raimo.
Üldiselt saab Eestis looduslikul jääl uisutada detsembri lõpust märtsi lõpuni, kuid kokkuvõttes sõltuvad võimalused sellest, kas väljas on veekogude jäätumiseks piisavalt külmakraade või mitte. „Kindlasti sõltub see palju aastast. Näiteks eelmisel aastal saime uisud alla ainult kahel korral, sel hooajal aga toimus aasta esimestel päevadel juba neli matka,” räägib Raimo. Matkakorraldajad ja niisama uisutamishuvilised peavadki hoolsalt ilmateenistuse andmeid jälgima, et ennast kursis hoida, millal jääle minna saab. „Mõnel päeval tuleb lumi maha ja paks lumevaip võib kuudeks ilusa jää ära katta. Teisalt möllavad rannikualadel suuremad tuuled, mis võivad merejää jälle lumest puhtaks lükata. Uisutajal, kes selle õigel ajal ära tabab, on siis pidupäev,” teab matkajuht omast kogemusest.
Kogemust peab olema
„Tehniliselt öeldes tekib magedas veekogus iga miinuskraadiga ööpäeva jooksul u 2,5 mm jääd. Kui külma antakse 10 kraadi, siis ööpäevaga tekib 2,5 cm jääd. Sellist külma võiks olla kolm ööd, et veekogudele tekiks niisugune jää, millel uisutada saab,” ütleb Raimo ja kinnitab, et kui jää paksus on juba u 7 cm, siis võib üpris julgelt jääle minna. „On muidugi ebareeglipärasust ka. Näiteks vooluga kohtades, allikate juures, kõrkjates, koolmekohtades, jõe kitsenemis- ja pöördekohtades on jää ALATI nõrgem. Seega esimest jääd soovitan minna katsetama kohta, kus ebareeglipärasust on võimalikult vähe.”
Samuti paneb matkajuht südamele, et näiteks merejääl ja jõgedel peab jalgealusele erilist tähelepanu pöörama, kuna seal vesi liigub ja jää võib olla ettearvamatu. „Neisse kohtadesse soovitan algajal minna koos kogenuma uisutaja, matka- või üritusekorraldajaga, kes kontrollib jääd ja tagab ohutuse,” ütleb Raimo.
Avastades uut
Raimo sõnul korraldatakse matku peaaegu igal veekogul, mis on põnev ja teistmoodi. „Kodus tiigijääl võib ka ringe sõita, aga see pole kaugeltki nii lõbus kui privaatses rabas laukalabürindis oma rada otsida või merejääl, kus laiub lõputu valge ja tühi väli,” kirjeldab ta. Looduses uisutamise teeb eriliseks see, et nii võib pääseda kohtadesse, kuhu muidu omal jalal ei saa, ning imetleda vaateid, mis muul ajal kättesaamatuks jäävad. „Alustame rabast – tavaliselt on harjutud rabas käima räätsadega või laudteel. Laugastel uisutamine annab aga uue elamuse, sest soojematel aegadel laugastikeni tihtipeale ei pääsegi, kuna maapind on nii pehme, et vaju või räätsadega läbi. Kui aga raba on külmunud, saab avastamata kohtadele ligi. Kõik laukasopid saab läbi sõita, millest suvel ei saa unistadagi,” kirjeldab Raimo.
Nii merel, rabas kui ka järvedel kogetakse uisutades erilisi hetki, näiteks siis, kui jää paistab läbi justkui klaas. „Jääst näeb kenasti läbi ja uisutades jääb vahva emotsioon. Näha võib olla nii veesilma põhi kui taimestik, mõnes kohas on isegi kalaparvi silmatud,” räägib Raimo. Tema sõnul on üks vahvamaid matku kombineeritud räätsa- ja uisumatk rabas. „Sellel matkal pöörame vähem tähelepanu rabale ja räätsadele, sest peamiseks eesmärgiks on jõuda laugastikeni, räätsadega kõndimine ei ole matka seisukohast eesmärk, vaid vahend põhitegevuseni jõudmiseks. Laugastike ääres vahetame räätsad uiskude vastu ja algab nn teine faas,” kirjeldab Raimo. „Kimada sopilises rabamändidega ääristatud labürindi taolises kohas, ümberringi vaikus ja sinu matkakaaslased – see lihtsalt tekitab vau-efekti. Paljudele kangastub rabalaukana ehk mingi väike basseinitaoline veekogu, millest võib kivi üle visata, kuid meie rabades on väga suuri laugaste süsteeme. Näiteks Kõrvemaal on ühes rabas nii suur laugas, et kui sellele ring peale teha, siis on sõidetud ligi poolteist kilomeetrit. Lisaks ei ole see mitte tavaline ring, vaid peab sõitma sisse soppidesse, mõnes neist aga on omakorda saarekesed, mille ümber saab sõita. Seega võimalusi marsruudi jaoks on palju. Kui ühel hetkel saab sõidust küll, võib uiskudelt maha astuda ja minna rabapinnasele kaasavõetud mustikasuppi või teed mekkima.”
Tuulekiirusel
Uisutamise võlu peitub eelkõige kiiruses, mida uiskudel arendada saab. „Matkal saab igaüks sõita nii kiiresti kui ta ise suudab endast hobujõude välja võluda. Merematkade puhul on võrreldes rabamatkadega asi karmim, sest merel uisutades on põhimõte – kõik koos, aga laiali, see tähendab, et grupp peab püsima koos, aga samas peavad ka kõik olema hajali, et jääle mitte liigset survet tekitada. Matkajuhi ülesandeks on hoida punt enda sabas ja kuigi merel on ruumi rohkem, siis nn grupist välja sõita ei tohi ja kogu tegevus käib giidi seljataga, kus on juba kontrollitud jää. Rabades on lihtsam, kui laugas on kontrollitud, siis saab juba igaüks vabas tempos ringe teha ja uisumõnusid nautida,” räägib Raimo.
Ta meenutab, kuidas käis kolm aastat tagasi Puise nina kandis matkal ja tuul oli nii maru, et kui seisma jäädi, hakkas see paigalseisvaid inimesi uiskudel omasoodu lükkama. „Sõitsime siis kõigepealt mõne minuti vastutuult, seejärel ots ringi ja allatuult ajama. Mäletan seda hoogu, see oli sõna otseses mõttes jalustrabav. Hoog oli nii suur, et kepsud all värisesid ja silmist lendas tuule tõttu pisaraid nagu mõnes multifilmis. Sellist rõõmu jagus ligi pooleks minutiks. Egas midagi – ots ringi ja uut tuult püüdma,” kirjeldab matkajuht lahedat kogemust ja rõhutab, et uisutades ei tohi ka ettevaatust unustada. „Kui kiirused on suuremad, peaks kindlasti teadma, kuidas seisma saada, peab hoolikalt ümbrust jälgima, et teistele otsa ei sõida või rüsijäässe ei kihuta.”
Varustus alati kaasas
Uiskudega matkamiseks ei pea tingimata liituma mõne korraldatud ettevõtmisega, aga enne jääle minekut peaks endale selgeks tegema, kas valitud koht on turvaline ja mida ette võtta siis, kui peaks õnnetus juhtuma. Raimo ütleb, et uisumatkadega on asi lihtne – alati peab kindel varustus kaasas olema ja seal pole mingit mõtlemise kohtagi. Kaasas peaks olema veekindlalt pakitud komplekt riideid (sinna alla käivad kõik asjad, mis seljas on, alustades sokkidest ja lõpetades varumütsiga). „Veekindlalt pakitud kott läheb omakorda ligi 50- liitrisesse seljakotti, millel on ka korralik puusavöö. Sellisel juhul töötab seljakott ka päästevestina, mis aitab sind veepinnal hoida. Puusavöö takistab kotil seljast tulemast, kui peaksid läbi jää vajuma, ja uisutada on ka mugavam, kui kott edasi-tagasi ei liigu. Uisutades on alati kaasas ka kuum jook termoses, mis kosutab, aitab külmast võitu saada ja annab pikematel sõitudel energiat. Kaelas on alati jäänaasklid, hea, kui nende küljes on ka vile,” loetleb Raimo. „Mingi tugevam asi peab ka käepärast olema, millega saaks vajadusel jää paksust mõõta.
Meie giidid kasutavad selleks jääpiiki, millega jääd tagudes saab selle paksuse teada. Samuti on kaasas nöör ja viskeliin juhuks, kui läbi jää vajunu ei suuda jäänaasklitega august välja ronida. Viskeliin peab olema kiiresti kättesaadavas kohas, et kui seda vaja on, saaks kohe kasutada,” ütleb matkajuht ja lisab, et uisutaja peaks ka ise teadma, kus võivad olla ebareeglipärased jääolud. Samuti tuleb endale selgeks teha, kuidas käituda siis, kui peaksid läbi jää vajuma, või kuidas abistada hättasattunut.
Adrenaliin ja seiklus
Kui turvalisusele piisavalt tähelepanu pöörata ja ennast ohtude vastu ette valmistada, siis on vabas looduses uisutamine ainult puhas rõõm. Raimo meelest on uisutamine üks vingemaid ja ebamaisemaid tegevusi üldse, mida meie talvel harrastada saab. Kui paluda tal üles loetleda uisutamise nauditavad küljed, siis kiidusõnadest juba puudust ei tule. „Uisutades saab väga ruttu kiiruse üles ja selleks ei pea üldse palju vaeva nägema, mõnikord lükkab tuul ise hoo sisse, sina hoia end ainult püsti ja pühi pisaraid, mis suurest kiirusest silma tulevad. Ka manööverdada saab uiskudega üpris äkiliselt ja isegi pidurdamine on vägev, kui terade alt laias kaares jääd lendab. Asja muudab magusaks ka defitsiit – sobivaid olusid ei ole tavaliselt pikalt ja need muutuvad kogu aeg, alati jääb tunne, et natukene jäi puudu, oleks rohkem tahtnud … Matkauisutamine on looduselamus, adrenaliin ja seiklusjanu. Kõik head omadused, mis ühel seikluslikul tegevusel olema peavad, on siin kokku saanud,” jagab Raimo vaimustust. Samas kinnitab ta, et alati peab säilima ka jalad-maas- tunne ja kontroll olukorra üle, samuti peab kaasas olema ohutus- ja päästevarustus, sest olukord võib väga kiiresti muutuda.
Matkauiskudest
Matkauisud on väga lihtsa ehitusega, koosnedes uisuterast ja sidemetest, millega uisk matkasaapa alla kinnitatakse. Pisut sportlikumal matkauisul on sama side mis suuskadel, kas siis SNS- või NNN-kinnitusega. Sellistele uiskudele sobivadki tavalised suusasaapad, millel on vastav kinnitus.
Võrreldes hoki- või iluuiskudega on matkauisud pikema teraga, mistõttu on nad kiiremad ja stabiilsemad ning nendega on ebatasasel konarlikul jääl parem sõita. Matkauiskudel on ka teistsugune kuju, mis võimaldab omakorda sõita ka vähese lumega kaetud jääl.
Uisud on valmistatud kergest metallist ja võtavad vähe ruumi – kui uisutama jõudmiseks tuleb mingi maa kõndida, siis on lihtne uisud kotti panna või koti külge kinnitatuna kaasa võtta. „Matkauisud on vägagi mugavad, alustades juba sellest, et uisk kinnitub SINU saapa alla – igaüks peaks teadma, milline saabas talle sobib ja millega tal mugav on. Üldiselt sobib matkauisu jaoks kõrgema säärega matkasaabas, mille tald võiks olla tsipake jäigem,” soovitab Raimo. Ta ise kasutab kuni − 10 kraadiga tavalisi kaitseväes kasutatavaid Samelini saapaid, mis sobivad uiskudega valatult, aga kui külma on juba rohkem, võtab mees kasutusele paksemad matkasaapad. „Kui saabas on korralik ja hea, on tasakaalu lihtne hoida ja jalad ei vaju läbi ega kokku,” ütleb ta.
Liis Nael: erilised ja teistmoodi olud juhatavad tavapärasest teistmoodi tegevuste juurde.
Nii juhtus ka meil, mil suusahundist härra abikaasa kannatus talvekuu kaaperdanud sügise ning igavaks muutunud jooksu- ja rullsuusaringide tõttu katkema kippus. Kui külmakraadid möödunud aasta viimastel päevadel lõpuks Eesti üles leidsid ning kiiresti ja korralikult kõik suuremad veekogud kinni kaanetasid, teatas ta, õnnelik sära silmis, et on endale uisud soetanud ja tuleva suurvõistluse (Tartu maraton) ettevalmistused jätkuvad nüüd jääl!
Pean tunnistama, et uisumatkadest olin kuulnud, kuid matkauiskudest ei teadnud ma midagi. Esmane ettekujutus oli, et tegemist on suurte saapakobakatega, mille küljes veel kobakamad uisuterad. Mõte selliste spordijalatsite paigutamisest oma majapidamisse ajas judinad peale. Kiiresti tehti mulle selgeks, et tegemist on äärmiselt poppide vidinatega, mis mahuvad peaaegu käekotti ja käivad suusaklambriga lihtsalt suusasaabaste külge. Pärast sellist tutvustust oli minugi huvi tärganud ja soov neid ka endale saada aina kasvas. Tuli välja, et soovid võivad päris kiiresti täituda! Olen terve oma elu Tallinna ja Saku vahel asuvate Männiku järvede läheduses elanud, kuid mul ei ole kunagi isegi mõtet tekkinud neile mõnel talvel uiskudega läheneda – looduslikud suured jääkaane all olevad veekogud tunduvad kuidagi ohtlikud ja keelatud. Kuid 2016. aastat alustas meie pere tänu uutele spordivahenditele just sellisel suurel „liuväljal”.
Jääkatte paksus Männiku suurel järvel oli 1. jaanuariks ligi 10 cm (kontrollisin ühe kalamehe jäetud jääaugu servast). Esimene asi, mis natuke hirmutas, aga lõpuks vaimustas, oli jää „laul”. Ma tõesti ei olnud seda varem kuulnud – niisugune maaväline heli, mis tekib, kui lumeta jää oma elu elab. Olin nagu tüütu kolmene ning lasksin targemal ja kogenenumal endale vähemalt 150 korda kinnitada, et see kõik on normaalne ja ma võin rahulikult edasi uisutada.
Suurel looduslikul veekogul uisutamine tekitab kirjeldamatu tunde – tavaliselt ei saa ju inimene oma kahel jalal keset laia järve liikuda ja kaldaid n-ö seestpoolt vaadelda. Kui piisavalt paks jääkate on tekkinud oludes, mis jätavad selle siledaks ja läbipaistvaks, on tunne veelgi ülevam – võid näha, kuidas liugled kaladega võidu!
Väljend „jõudis kohale nagu mõte!” muutub tänu matkauiskudele spordikellal reaalsuseks, vähemalt minu rahu armastavale kellale oli see midagi täiesti ennekuulmatut! Heituda ei tasuks ka siis, kui jääle on sadanud õhuke lumekiht – matkauisk libiseb tõrkumata isegi sellistes oludes. Ja kui kiirusest on isu täis saanud, võib rahulikke poognaid võtta, jäist loodust ja kaugusse ulatuvat avarust nautida.
Olen äärmiselt õnnelik ja rahul oma sünnipäevakingi ja uue hobiga – milline mõnus lisa ja vaheldus tavapärastele talvistele liikumisharrastustele! Kui külm ilm lubab, tahaksin kindlasti proovida uisutamist Soodla veehoidlal, Haapsalu lahel ja Maardu karjäärilabürintides.
Tekst: Merilin Piirsalu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 veebruaris
