Tugitoolisportlasest maratonijooksja

Kirjanik Margus Konnulat alias Contrat võib tihti näha jooksuradadel muhedalt finiši poole kulgemas. Käesoleva ajakirjanumbri ilmumise ajaks peaks mehel seljataga olema 49 jooksumaratoni, lisaks lühemaid jooksudistantse, ratta- ja suusavõistlusi ning ka mitu ultrajooksu.

Contra tõeline jooksuarmastus sai alguse täiskasvanuna, lapsepõlves ta otseselt jooksutrenni ei teinud. Tema mäletamist mööda ilmus kehaline kasvatus nende koolis tunniplaani neljandast klassist ja siis oli põhirõhk jalgpallil. „Ega meile seda õpetatudki, anti lihtsalt pall kätte, et mängige. Jalgpalli mängida oli tegelikult tore. Meie mängisime tavaliselt neli seitsme vastu – neljases meeskonnas oli kaks kõige kõvemat kohalikku ründajat, kõige kõvem väravavaht ja mina olin kaitses. Kas mina ka kõige kõvem olin, selle kohta ma ei oska hinnangut anda, aga igal juhul mind sinna meeskonda valiti. Olin küllalt rabeleja ja võitleja ning eks siis sai võidelda pallide pärast … ja me ikka võitsime neid mänge,” meenutab Contra muiates. Ta üteb, et samuti mängiti põhikoolis vahetundide ajal päris palju jalg- ja korvpalli, vahel isegi käsipalli. Suusatamise teatesõitegi tehti ümber koolimaja. „Kergejõustikku tehti meil väga vähe, paar korda aastas ainult, ja siis kohe hinde peale. Kergejõustik mulle eriti ei sobinud ka, eriti heidete ja hüpete värk, aga ka 100 m jooks oli üsnagi kehv. 1000 m jooksus hakkas juba midagi looma,” jutustab Contra.

Ta meenutab, et keskkooli ajal, kui sai läbida pikemaid distantse, siis 3000 m jooksus kuulus temagi tegijate hulka. Kuivõrd Antsla keskkooli jäi poisse üsna vähe, oli konkurents hõre ja nii sai ta isegi paaril rajoonivõistlusel käia.

Esimene diplom aga pärineb Contral põhikooli ajast ja 1000 m jooksust, kus oli neli osalejat. „Üks tuli longates lõppu, tõmbas rajal jala ära, ja siis ma saingi kolmanda koha,” naerab Contra.

Esimene ala – tugitoolisport

Samuti algas juba lapsepõlves (10-aastaselt) Contra karjäär tugitoolisportlasena ja kestab siiani. „Jalgpall oli üks esimesi alasid, mille ma leidsin, ja kaldusin küllalt ruttu selle poole. Isegi hoolimata sellest, et Eesti jaoks oli sel ajal ikka korvpall number üks, selle järel tuli võrkpall ja alles kuskil pärast seda asus jalgpall. Mu lemmikklubi Tallinna Spordi järel oli Kiievi Dünamo. Nad mängisid lihtsalt nii ilusat jalgpalli ja selle taustal hoian praegugi ukrainlastele rohkem pöialt,” avaldab Contra. Päris esimene ala, mida kirjanikuhakatis telekast jälgima hakkas, oli aga suusatamine. „Gunde Svan oli number üks, ta oli oma karjääri lõpuni mu lemmiksuusataja ja on siiani üks lemmikuid.”

Aga ega pisike spordisõber teleka taga niisama istunud, elav kujutlusvõime viis ka teda ennast alati vaimusilmas suurvõistlustel esimesena finišisse ja seisma pjedestaali kõrgeimale astmele. Kui Contra luges Andrus Kivirähu raamatut „Sirli, Siim ja saladused”, tabas teda tõeline äratundmisrõõm, sest raamatukangelaste isa oli kõva tugitoolisportlane, kes ennast pidevalt olümpiavõitjana ette kujutas. „See on raamatutegelane, kellega ma kõige rohkem saan ennast samastada, sest tugitoolispordi kõrval ma tavaliselt kujutasin ennast ette staadionil teistest kõigist ette jooksmas ja olümpial medalit saamas. Reaalsus andis aga endast märku kergejõustikuvõistlustel (õnneks ainult paar korda aastas), kus ma olin enam-vähem kõigil aladel viimane,” tõdeb Contra ja kõhistab taas naerda.

Liikuv eluviis hoiab vormi

Sõjavägi oli aga koht, kus spordist mööda hiilida ei saanud, ja seal sai taas kinnitust fakt, et just pikem jooksudistants on see, kus Contra ennast hästi tunda võib. „Sõjaväes sunniti sporti tegema. Kuivõrd ma enamikul aladel (nt kätekõverdused jms) olin täitsa kehv, siis jooksurajal sain ennast rehabiliteerida ja üldist mahajäämust tasandada. Sealt see jooksurõõm alguse sai,” arvab mees.
Ta ütleb, et tema eluviis oli juba enne sõjaväge selline, mis vormi hoidis. „Hoolimata sellest, et mulle kõva sporditegemine kooliajal väga ei meeldinud, kõndisin ma näiteks jalgsi koolist koju
(5−6 km). Seda polnuks üldse vaja teha, sest busse sõitis tol ajal tohutult, aga mulle lihtsalt meeldis käia. Alguses oli seltskond, kes mind ühes tõmbas, aga mina olin see, kes jäi kõige kauem kõndima. Lõpuks käisingi täitsa üksinda,” ütleb Contra.

Urvaste postimees

Sportlik kirjanik arvab, et tema ellu on tegelikult palju asju tulnud tänu mitmesugustele juhustele. Näiteks just siis, kui ta sõjaväest naasis, taastati ümber Uhtjärve jooksmise traditsioon. „Kuna see toimus mu kodu lähedal, oli loomulik, et läksin ja võtsin selle ette. Ühel hetkel hakkasin ka natukene jooksutrenni tegema ja kui järgmine Uhtjärve jooks toimus, olin jälle platsis,” räägib ta.
Veel üks juhus, mis suunast teda sportlikuma eluviisi poole, oli ettepanek hakata Urvaste postimeheks. Contra sõnul on postiljoni elukutse üks väga sportlik amet. „Mina ei otsinud küll ise mitte midagi, tahtsin niisamuti ringi tillerdada, aga postimeest oli vaja ja nii kaua käidi mulle peale, kuni hakkasin ametisse,” nendib Contra. Nii ta siis läbiski esmaspäevast laupäevani 18 km postiringi, kott lehtede ja ajakirjadega üle õla. Mees on veendunud, et oli postimehe tööd tehes oma parimas vormis, sest liikumist oli pea iga päev ja palju, nii jalgsi kui rattaga. „Jalgsi kulus postiringiks umbes kolm tundi, aga oli ka päevi, mil igasse nurka lehti ei olnud, siis sai lühema ringiga hakkama,” räägib ta.

Vahepael käiski ta tööl peamiselt jalgsi, siis kui jalgratas töökorras ei olnud, kuni ühel heal päeval, 1998. aasta märtsis, saabus kaamerate ja mikrofonidega postiringi kaasa tegema Vahur Kersna. „Saade läks eetrisse täpselt minu sünnipäeval, 22. märtsil, ja Kersna sai eetris öelda: Contral ei ole ratast, et kinkige talle jalgratas!” Üleskutsele reageeriti ja Urvaste postimees sai kingituseks kaks ratast. „Üks oli aga selline, millega ei olnud külavahel kruusateel midagi teha – liiga kitsa rehviga, eriti arvestades kevadet, kui tee oli veel pehme,” meenutab Contra. Et sõidukorras ratas jõude ei seisaks, otsustas mees minna Tartu Rattarallile. Esimesest rattarallist meenuvad talle küll kõigepealt krambid, mis teda viimased 15 km vaevasid, aga ometi võib öelda, et just sealt sai alguse Contra osalemine suurtel rahvaspordiüritustel. Sügisel tuli juba Tartu Rattamaraton, edasi suusamaraton ja siis oli vaja ka jooksmine ära proovida.

Maratonijooksja karjäär

Esimese täispika jooksumaratoni läbis kirjanikust harrastussportlane 2003. aastal. Selleks ajaks oli tal juba seljataga mitu osalemist Tartu Jooksumaratonil (23 km). Contra nendib tagantjärele, et alguses tundus ka 23 km talle hirmus pikk maa, sest senine pikkusrekord jooksurajal jäi 12 km-ga sõjaväeaegadesse. „Esimesel Tartu Jooksumaratonil alustasin väga aeglaselt, isegi liiga rahulikult. Nii et järgmisel aastal ületasin oma rekordi juba 25 minutiga, järgmine kord viie minutiga ja siis mõni aasta hiljem veel 0,1 sekundiga,” toob ta välja huvitava graafiku.

Aga siis hakkas nn päris maraton peas kummitama ja oma esimese täispika jooksumaratoni läbis Contra Tallinnas. Ta ütleb uhkusega, et kuulub esimese 2000 eestlase hulka, kes on oma elus maratoni läbinud (tänaseks on neid kokku juba üle 6000). „Mul on ehk lootust jõuda esimese 50 eestlase hulka, kes 50 maratoni täis saavad,” loodab kirjanik.

Numbrid ja rekordid

Contra armastab endale erinevaid eesmärke ja väljakutseid seada. Tal on ka maratonide seas oma nn superviisik ja sellesse auväärsesse nimekirja kuuluvad Otepää-Tartu, Valmiera, Vändra, Tartu Linnamaraton ja SEB Tallinna Maraton. Mõni aasta tagasi püstitas Contra eesmärgiks aastatel 2013−2016 kõik need maratonid lõpetada vähem kui nelja tunniga. Meie vestluse ajaks on see eesmärk nelja jooksu puhul täidetud, jäänud on veel Otepää-Tartu. (Kas see ka õnnestus, on artikli ilmumise ajaks juba selge, sest maratoni toimumise ajaks on märtsikuu lõpp.)

Contra proovis küll juba möödunud aastal Otepää-Tartu rajal alla nelja tunni tulemust saavutada, kui siis ei läinud õnneks. „Nädal varem, oma sünnipäeval, osalesin Rooma maratonil ja jooksin 3:58. Seal ma lihtsalt läksin mõnuga jooksma, et pigem hoida ennast järgmiseks nädalaks, kus ma tahtsin alla nelja tunni aega. Aga nii nagu tihtipeale läheb, siis parem aeg tuleb hoopis seal, kus ta ei olegi planeeritud,” tõdeb mees.

Tegelikult on Contra suutnud joosta ka Otepää-Tartu distantsi ajaga alla nelja tunni, see juhtus tema elu teisel maratonil (2004. aastal) ja on praegu ka tema isiklik rekord. Finišis jäi kell tookord seisma 3:35.05 peal.

Ajaliselt paremuselt järgmine on Contra jaoks 2014. aasta Tartu Linnamaraton, kus ta jäi oma isiklikule tippmargile alla kõigest minuti ringis ja peab seda üldse oma parimaks joostud maratoniks. „Ma ei uskunudki, et võin kunagi oma rekordile nii lähedale jõuda. See on tegelikult raudselt parem tulemus kui minu rekord, sest on joostud kümme aastat vanema ja kümme kilo raskemana,” lausub mees.

20 maratoni aastas

Contral ei ole treeningplaane ega igasse nädalasse eesmärgkiks seatud jooksukilomeetreid. Kas ta trenni teeb või mitte, oleneb pigem sellest, kas spordiasjad on käepärast. Mehel on sageli palju liikumist ja alati trenniriideid kaasa tarida ei ole tema arvates mõistlik. „Regulaarsusest üldiselt kõnelda ei saa. Ma lihtsalt püüan joosta nii palju kui vähegi võimalik, aga ei hakka asja hulluks ajama. Olen otsustanud, et jooksen siis, kui on sobiv hetk, ja sellest piisab,” ütleb Contra. Ta toob näiteks möödunud aasta, kui tal oli seatud eesmärgiks läbida kokku 20 maratoni – sinna vahele treeningud hästi ei mahtunudki. „Ei jõua ühest jooksust veel ära taastuda, kui tuleb hakata teise jaoks eelpuhkama,” muigab ta. 20 maratoni aastas tahtis Contra ühekordse projektina läbida seetõttu, et Eestis oli juba üksjagu inimesi, kes olid seda teinud, ning tema tahtis ka teada, mis tunne see on. „Ega ta naljaasi just ei ole, kuid kõige keerulisem väljakutse on planeerida oma aega nii, et 20 maratoni oleks paigas ja nende asemele midagi ei tule,” räägib ta.

Mõõnale järgneb tõus

Jooksurõõm ei ole Contrat õnneks juba pikemat aega maha jätnud, kuid ta teab ka seda, mida tähendab mõõn. Mees meenutab, et aastail 2005−2008, pärast isikliku maratonirekordi jooksmist, kadus jooksurõõm ära. Ta küll osales sel perioodil spordivõistlustel ja tegi trenni, aga näiteks ka katkestas tol ajal kolm jooksu. Praegu ta isegi imestab veidi tagantjärele, et jooksmisele üldse käega ei löönud. Põhjuseid, miks enam rõõmu ei olnud, oli palju, näiteks võttis ta kõik tööd vastu, mida pakuti, ja see tekitas töises plaanis ülekoormuse. „Sel ajal oli palju raha liikvel ja tööd oli ka seetõttu palju,” ütleb mees. Samuti arvab ta, et isikliku rekordi jooksmine kasvatas isu, pani rohkem numbritele mõtlema ja tekitas omakorda sportlikke eesmärke. Aga kui uusi rekordeid ei sündinud, langes ka tuju. „Võib-olla tänu sellele ma omal ajal jõudsingi üldse rekordini, et ei teinudki siis nii väga trenni. Ma üldse ei mõelnudki trenni tegemisest, lihtsalt jooksurõõmust jooksin,” mõtiskleb ta nüüd. Õnneks järgneb igale mõõnale tõus ja viimased seitse aastat on Contra jooksmist ikka nautinud.

100-kiloste võitja

Kõige tipumaks hetkeks jooksurajal peab Contra isikliku maratonirekordi jooksmist. Ta meenutab nüüdki seda imelist tunnet, kui maraton hakkas juba lõppema, aga jalg oli ikka veel nii kerge!
Kerge jooksusammu kogemus on tal ka ühelt hilisemalt Mulgi maratonilt, kus ta oli raskeim mees trassil ja pärjati lõpuks esimese auhinnaga üle 100-kiloste klassis. „Oma 105 kiloga tuli mul rajal mingil hetkel lausa lendamise tunne ja hakkas hirm, et äkki pingutan üle. Mõtlesin isegi, et mis ma nüüd teen ja kaua ma siin niimoodi lendan, kas peaks pidurdama. Aga ei raatsinud ja lasksin lõdvalt edasi,” kirjeldab Contra ja tunnistab, et lõpuks tuli selle eest siiski lõivu maksta. „Päris lolluste tegemine algas siis, kui mina (ehk distantsi kõige kaalukam mees) sain kokku kõige noorema mehega. Noorel mehel ju varsa aru … aga ega ma ise kah parem polnud, sest ei tahtnud temast maha jääda. Nii me ajasime koos tempo väga kõrgeks,” meenutab Contra ja ütleb, et kuigi ka tema lõpp oli juba üsna konarlik, õnnestus tal siiski enne mainitud noort jooksjat finišisse jõuda. „Ja pjedestaali kõrgemale astmele tõusta, olenemata sellest, et mul sajakiloste klassis konkurente ei olnud, oli siiski päris ülev,” kirjeldab Contra võidutunnet.

Luuletus jooksurajal

Kas loomingulisel inimesel jooksurajal ka uusi ideid tuleb? „Võistlemise aegu kindlasti ei tule, juba sellepärast, et seal on ka teised inimesed, kellega vahepeal suhtled. Aga üldiselt ei tule neid ka trennis. Pigem on jooksmine hea juba mingite poolikute mõtete paika loksutamiseks,” leiab kirjanik ja kinnitab, et värsked ideed tekivad tavaliselt hoopis logelemishetkel ja puhkeasendis. Kuid tal on välja tuua ka üks erand, sest on üks luuletus, mille ta n-ö kirjutas jooksutrenni ajal. „Minu kõige pikem jooksutrenn kestab 27 km. See on konkreetne ring, kuhu on kõige toredamad Urvaste valla mäed sisse võetud. Sellel rajal mul tuligi pähe üks luuletus nagu „Elujooksja”. Tundus, et see on väga hea ja selle peab meelde jätma, aga kuidas ma jätan? Kirjutusvahendit ega paberit ju ei ole,” kõneleb kirjanik ja ütleb, et hakkas siis luuletust peas muudkui edasi-tagasi kerima. „See võis olla 15 viimast kilomeetrit, kus ma ei lubanud üldse muudel mõtetel vahele tulla, sest ma tean, et kui hakkad millelegi muule mõtlema, siis midagi olulist läheb kaotsi. Nii ma seda kerisin, kuni jõudsin koju ja panin luuletuse kirja. Siis alles läksin duši alla. See oli üsna pikk tekst, paar lehekülge vähemalt,” lausub Contra lõpetuseks.

A- ja B-mängud

Maratonidel osalemise ja muude tööde-toimetuste kõrvalt jääb Contral alati aega ka tugitoolisportlase-eluks. Kui mahti on, vaatab ta alati ära kõik suurvõistluste maratonidistantsid ega jäta vahele tähtsaid jalgpallilahinguid. Eelmisel aastal tekkis tal harjumus ka koos Mika Keräneniga staadionil Tartu Santose meeskonnale kaasa elamas käia. „Alles hiljuti oli suur päev, kui võitsime Florat, küll duublit, aga siiski,” rõõmustab Contra, kes peab kogu Tartu jalgpallielu mõnusalt sõbralikuks. Santose fännid olla ka Tammeka fännid ja vastupidi, kui just omavahel platsil vastamisi ei olda.

Suurim möll käib Contra sõnul aga eelkõige paaris aastanumbritel, kui toimumas jalgpalli EM või MM. „Mul on lausa märkmikus teiste tähtsate toimetuste kõrval kõik olulised mängud kirja pandud ja selleks ajaks ma midagi muud kokku ei lepi. Ja ka näiteks Eesti meeskond ei ole minu jaoks kunagi liiga kehv, et neid jälgima ei peaks,” tõdeb Contra. Ta tunnistab siiski, et kuna elus on ka palju muud peale jalgpalli, on ta jaganud mängud A- ja B-kategooriasse. „Kõiki mänge ei saa A-mänguks panna, sest muud on ka vaja siin maailmas teha. B-mängu ajal ma nokitsen tavaliselt midagi muud ja kui lärm läheb suuremaks, siis vaatan ekraanile. A-mängud on sellised, kuhu ma ei võta peale teetassi või õllekannu midagi kõrvale,” nendib Contra. Peab veel mainima, et viimased viis kuud on ta piirdunud tugitoolis ainult teetassiga, sest on võtnud endale järjekordse eesmärgi: olla kaks aastat ilma alkoholita.

Läti on samuti oma

Jalgpallikoondise kõrval elab Contra kaasa ka teiste Eesti sportlasete tegemistele. Näiteks nimetab ta eelmise aasta spordielamuseks Mart Seimi medalivõitu, mida ta taevakanalitest otseülekandena vaatas.

Aga nii nagu eestlastele, hoiab Contra alati pöialt ka lätlastele. „Kui Läti sportlane võistleb kuskil, kas või kelgutamises, siis see on nagu oma. Minu emotsioon on sama nagu eestlaste võidu puhul,” avaldab Contra, kes on hakanud õppima ka läti keelt. Seda eelkõige seepärast, et saaks tõlkida läti luulet ja kirjandust.

Lätiga seob meie kirjanikku veel see, et üks tema lemmikmaratone toimub Valmieras. Selle maratoni aegu võtab Contra tavaliselt aega ja veedab Valmieras terve nädala, ööbides kohalikus teatriühikas. „See on üks mõnus iidne elamu, kus on nõukaaegne õhkkond veel alles jäänud. Mitte, et ma seda taga igatseks, aga see on huvitav, et igal pool on ju tehtud euroremont, aga seal on vana aja hõng rahulikult säilinud,” kirjeldab mees.

Aga et elu ikka huvitav oleks ja uusi eneseületusi pakuks, on Contra tulevaks aastaks veel ühe eesmärgi sedanud: tal on plaan joosta Tartust oma lätlasest lemmikluuletaja Eduards Veidenbaumsi koduni. See teeb rohkem kui 150 km

ELUJOOKS
Autor Contra

kui sul hakkab joostes tunduma
et tähtsam on teelolek kui kohalejõudmine
siis see ongi sinu elujooks

ka elus on tähtsam see
mida tee peal näed
kellega kohtud
kuidas ennast tunned
kui see kui kiiresti lõpuni jõuad

lihtne ja hea on mõelda
et nii nagu iga jooksu finišis
hakkad mõtlema ja valmistuma
järgmiseks jooksuks
on ka võimalus järgmises elus
sooritust parandada

täitsa eluterve on mõelda
et osa elusid ongi treeningud
kus tuleb järjekindlalt ja rahulikult
põhja laduda
et valmistuda kõige tähtsamaks eluks
kus teed nii suuri tegusid
et ise ka ei usuks

on ju lihtne ette kujutada
et elad nii
et elus midagi sellist ei saavuta
millega ajalukku minna
aga kui sa oled seda elu nautinud
oled ehk juba järgmises elus
tõelises löögihoos
maailma parandamine
eneseületamine
inimeste põlvkondade kaupa õnnelikuks tegemine
tulevad sul välja iseenesest
sest oled jõudnud tippvormi

seevastu
kui kõik elud ainult rabeled
saavutuste nimel
jääb tõenäoliselt
tõeline tähetund saavutamata

elu võib tõesti olla nagu jooks
mõned katkestavad
mõned saavad haamri
aga kes on õige tempo valinud
sellel sujub terve distants
ja lõpuruudustikus
jaksab ta õnnelikult käed tõsta
ja ehk väikese auringigi teha

igast elust peab rahulikult taastuma
tähtis on pärast võistlust
ennast korralikult sirutada ja venitada
enne kui jätkad raske kangitrenniga
rinnalt surudes kahemeetriseid raskusi
ka jõutrenn on oluline
kui tahad saada tõeliselt heaks jooksjaks

Tekst: Merilin Piirsalu
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 aprillis