246 rasket kilomeetrit

nr-1-30100202535_2988e55eae_o — Foto: erakogu

246 km joostes läbida on kindlasti hullumeelne idee. Mis sunnib vabatahtlikult sellist jooksu ette võtma ja mis toimub rajal? Oma kogemusest kirjutab Hannes Veide, kes tänavu septembri lõpus Spartathlonil osales.

Sisuliselt terve viimase aasta olin teinud kirgliku spordisõbrana ettevalmistusi ultrajooksuks nimega Spartathlon. Tahtsin seal osaleda ennekõike selleks, et ennast kõrgemas konkurentsis proovile panna, aga üritada joosta ka rahvusrekordit. Lõpuni ma paraku ei jõudnud, kuid tahan siiski kirjeldada, mis rajal toimus ja miks nii läks. Ennast ma tegelikult päris jooksumeheks ei pea, kuid mulle meeldib väga joosta, seega tundus mõte osaleda nagu unistus millestki väga suurest. Tegemist on ju ühe maailma mainekama ultrajooksuga, millel pikkust 246 km, aga mitte ainult … rajale pääsemiseks tuleb läbida kvalifikatsioon, pärast mida annab korraldaja võimaluse osaleda vaid valitud jooksjatele.

Suurepärane vastuvõtt

Minul õnnestus varasemate kodumaiste ultrajooksude tulemuste põhjal ainukese eestlasena Spartathloni stardinimekirja pääseda ja juba see oli väga rõõmustav. Et osaleda, tuli mind toetanud tööandjalt Saint-Gobain Glass Estonia SE-lt puhkust võtta ja neli päeva enne starti jõudsingi Ateenasse. Kogu korraldus oli suurepärane ning lisaks jooksule ootasid ees imeline vastuvõtt ja majutus mereäärses hotellis Best Western Fenix. Igast maailma nurgast kogunes kokku väga huvitavaid ultrajooksjaid ja neist paljudega sain ka tuttavaks. Varasemast teadsin juba lõunanaabritest Läti jooksjaid ja nende abilisi. Neljapäeval, kui stardini oli jäänud ööpäev, oli ärevus juba sees ja otsustasin minna pärastlõunal kergele sörkjooksule, et hoida toonust ja mõtteid olulisel.

Enne starti saatsin vaid ühte vaheajapunkti (105 km-il) ette vajaliku minimalistliku jooksuvesti, mille taskutest võis leida pealambi, akupanga, Tailwind spordijooki, paar geeli ja soojema dressipluusi, valuvaigistit ja soolakapsleid.

Starti jõudes oli suurim üllatus see, et mind tuldi saatma! Varahommikul olid kohale sõitnud Tiit ja Auli Kõnnussaar, kellega olin tutvunud Istanbulis, et saata mind Akropolise jalamilt raskele katsumusele.

Endaga võideldes

Stardist minnes valitses kerge jahedus, kuid see muutus kiiresti ja vahest tunni möödudes oli õhutemperatuur juba + 30 °C. Esimesed 50 kilomeetrit kulgesid vägagi talutaval profiilil ja tempogi oli mõõdukas. Keskpäevane päike tundus uskumatult kuum, valitses meeletu 35-kraadine palavus, mida ma varem iialgi kogenud ei olnud, ja rajal algasid juba ka kilomeetreid kestvad tõusud. Ligikaudu 100 kilomeetrit suutsin kuumust trotsides joosta võrdlemisi talutava enesetundega ja kohtadel 100 piirimail. Võitlus käis iseendaga, kuuma leevenduseks panin mütsi sisse jääkuubikuid ja hoidsin neid ka peos.

Õhtuhämaruses ja ööle vastu minnes mõistsin, et energiavarud on kesised. Peagi hakkas ka rajaprofiil oluliselt raskemaks minema ning umbes 140 km peal tundsin end juba päris kurnatuna ja hakkasin võitlema vappekülmavärinatega, olles selleks ajaks jooksnud 17 tundi ja 30 minutit (kell näitas pisut pärast südaööd).

Tõusud ja langused

Kui joostud sai 145 km, nägin enda ees midagi sellist, mida ei oleks osanud ettegi kujutada – mägi, mis oli nii mürakas, et alt vaadates ei paistnud säravate pealampide siksakkide lõppu. Jooksin seda kiviklibulist tõusu kolm tundi ja olin omadega päris läbi. Vaheajapunktis küsisin, kuidas rajaprofiil edasi kulgeb, ja sain vastuseks, et kohe algab raskeim tõus ja siis olevat ainult allamäge minek. Raskeim tõus osutus nii hullumeelseks, et võttis silmad pahupidi, aga üles ma sain. Kokku võttis ülesminek aega pisut üle nelja tunni. Kas siis algas päästev laskumine? Paraku mitte. Laskumine oli sedavõrd järsk, lahtise kiviklibuga ja kulges kuristiku kõrval, nii et joostes kulus tohutu energia pidurdamisele. See osutuski mulle kõige suuremaks murekohaks ja kui olin vaid 30 minutit laskunud, pidin pausi tegema, sest enam ei suutnud. Vaevlesin endiselt vappekülmaga, ent sundisin end jätkama. Allajõudmiseks kulus tund ja pisut peale. Oma võimekust hinnates, saan öelda, et olin võrdluses vahetu konkurentsiga ülesmäge joostes väga kiire, aga allamäge samavõrra nõrk, kuna erialane lihas oli arendamata.

Ainult üks halb mõte

Tegelikult oli mu keha selleks hetkeks juba pikka aega täiesti kurnatud olnud, mind piinasid vappekülmad ja oksendamine ning äärmiselt raske oli leida jooksusammu, kuigi motivatsiooni oli. Peas valitses mõte, et tuleb lihtsalt hommikupäikeseni jõuda, et saada keha soojaks ja loodetavasti jälle mõistliku tempoga liikuma (mis siiani oli iga kilomeetriga aeglustunud). Öine madalaim temperatuur oli + 10 °C, kuid ääretult suur kurnatus oli keha soojaga varustamise mehhanismi halvanud, nii et kogesin unustamatut külmatunnet. Vaheajapunktidesse olin jõudnud tegelikult päris korraliku ajavaruga, see lubas ka jätkata. (Igas vaheajapunktis oli märgitud sulgemise aeg, mille ületamisega kaasnenuks halastamatu diskvalifitseerimine.)

Vahepeal olin väga kurnatud, pilk hägustus kohati, aga hommikune päike tegi rõõmu. Ultrajooksudega käibki kaasas hulganisti raskusi, sel hetkel on su mõtted tihti seotud lahenduste otsimisega ja mis peamine, alati tuleb olla positiivne, ka täbaras olukorras. Tihti uitasid mu mõtted merel ja viinamarjaistandustes, vahel meenutasin häid soove, mida olin kaasa saanud, aga pilk peatus ka väikestel lastel, kes soovisid patsu lüüa või autogrammi saada. Mul on mõtete jaoks reegel, et ruumi on vaid ühele halvale mõttele, ei enamat.

195

Suutsin end kuidagi veel liikumises hoida, samas tundes, kuidas päike juba lausa lõõmas. Minu organism aga oli täiesti läbi, vappekülmad ägenesid palavuseski. Kahel korral viskusin lihtsalt selili ja viivu end kogudes jätkasin jalutades. Olin jooksnud juba 190 km ja nägin, et väga paljudel esines samuti erinevaid raskeid probleeme, ka vappekülma.

Kui esimene päev kulges pidevalt kellegagi koos joostes, siis alates õhtust jooksin edasi peamiselt üksinda, möödumisi oli juba harvem. Tihti kohtasin aga lätlaste abilist autoga, kes ei pidanud paljuks ka minuga vestelda, ning tema toetav info oli mulle suureks abiks. Ultrajooksudel ongi tegelikult mugav joosta üksinda, leida just endale sobiv tempo ja tunnetada oma keha, lastes rütmimuutustel toimuda vajalikul hetkel, vastupidiselt lühemade distantsidega.

Püüdsin end uuesti liikuma saada, aga 5 km vältel ebaõnnestus iga katse. Mõistsin ja tundsin, kuidas organism blokkis kõik ära, et ma ellu jääksin. Suutsin vaevu jalutada ja kohtasin sarnaselt komberdavat soomlast, kellega arutasime veel võimalusi. Ei, neid enam ei olnud, ja minu jooks peatus täielikult 195,6 kilomeetril. Ajalimiidist olin sel hetkel tunni ja viie minutiga ees ning kandsin rinnal numbrit 195!

Olen õnnelik

Emotsionaalselt oli mulle kõige valusam hetk, mil istusin ja püüdsin värisevate sõrmedega numbrit maha võtta. Katkestajate bussis oli luuseri tunne, mis ei mahtunud hinge. Sõitsin siiski Sparta linna ja lompasin ikkagi kuningas Leonidase juurde, kuhu nii väga olin soovinud joostes jõuda. Ühtäkki jooksid minu juurde kaunid heatujulised neiud, kes osutusid eestlannadeks! Nad olid tulnud mind vastu võtma ja oodanud ning see oli ikkagi rõõmus hetk.

Üksikud jooksjad, kes Leonidaseni jõudsid, olid üliõnnelikud, kuigi paljud neist kukkusid jalalt tilgutite alla. Kindlasti olen ka mina õnnelik, sest juba võimalus Spartathlonil joosta, aga ka iseenda võimete piiri nihutada, pakkus mulle rahulolu. Selle katsumuse mitte täies mahus täitmine muutis mind kindlasti tugevamaks kui kunagi varem ja tean, et lähen sinna tagasi.

Miks tagasi?

Tahan jõuda Leonidaseni joostes, kuid ka rahvusrekordid on selleks, et neid uuendada. Tean, et mõtlen väga julgelt, kuid selline ma kord juba olen. Ma ei kohku tagasilöökide peale – sport on nagu roos, millel on palju okkaid, aga ka kaunis õis. Mida teeksin teisel korral teisiti? Siinkohal tooksin välja olulisima: treeningtingimustesse tuleb sisse tuua mägisemaid radu ja mägesid imiteerida. Suureks toeks oleks abiline autoga, sest igasse toidupunkti jäi keskmiselt kaotatud minut, neid minuteid kokku liites tuleks rohkem kui tund väärtuslikku aega. Siinkohal on sobilik mainida, et lõpetajate protsent on sellel jooksul läbi ajaloo 40, ja paljud maailma paremikku kuuluvad ultrajooksjad osalevad seal mitu korda, et üks kord õnnestuda.

Hannese numbrid Spatathlonil:

Energiat kulus ligi 20 000 kcal
Tõusumeeteid 3025
Tailwind spordijooki 4 liitrit, vett umbes 5 liitrit
Soolakapsleid kulus 15 tükki
Öine temperatuur oli 10−14 kraadi (olenes kõrgusest mägedes)
Päeval temperatuur 30−35 kraadi (tuult oli vähe ja kõrgeim tunnetatav temperatuur oli 40 kraadi)
Startis 400 jooksjat
Lõpetas 234 jooksjat (ajaloo keskmine lõpetajate protsent on 40)
Ajaloo väikseim lõpetajate protsent on 27

Varasemalt Spartathloni lõpetanud eestlased:

Varasemalt on Spartathloni lõpetanud eestlased Peeter Kirpu, Heleen Vennikas, Peeter Vennikas ja Aivar Luud. Rahvusrekordit hoiab enda käes Peeter Vennikas aastast 2004 ajaga 28:44.

Tekst: Hannes Veide
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 novembris