Eestlased on hämmastavalt mitmekülgsed: lisaks põhitööle tegelevad nad väga heal harrastaja tasemel mitme spordialaga ning on suurepäraste teadmiste ja laia silmaringiga maailmarändurid.
Nii ka Raul Köster, kes on suutnud personaaltreeneri ja toitumisnõustajana töötamise kõrvalt tegeleda ka tipptasemel jõutõstmisega, jooksnud maratoni ajaga 3:29, suusatanud Vasaloppetil medalile ajaga 5:27, vändanud Tartu Rattarallil ajaga 3:36 ja läbinud täispika triatloni.
Kuna harrastatud spordialade treeningkavades on läbivaks treeninguks jooks, siis alustame Rauli tutvustamist just jooksust lähtudes. Tegemist on ju poisiga, kes käis varajases lapsepõlves mitmes treeningus, kus jooks oli alati üks treeningu osa.
Kui nüüd mõelda jooksmisele nii, nagu Raul seda praegu maratonikogujana harrastab, võiks öelda, et kümme aastat tagasi hakkas mees aru saama, et jooksmine ei ole lihtsalt jooksmine, vaid selles peitub palju enamat. „Jooksmine on üks paljudest spordialadest, mida mulle meeldib harrastada, aga see on siiski üks tegevus, mis pakub enim rännakuid enda alateadvuse galaktikasse. Just pikemad jooksud – kulgemised on nagu mediteerimised, mis aitavad viia meid alateadvuse sügavatesse paikadesse, kus võib vahel väga huvitavaid avastusi teha ja uutele mõtteradadele sattuda. Jooks on suurepärane vaimne puhkus, mis võimaldab ennast üles leida ja tundma õppida,” alustab Raul jutuajamist filosoofiliselt. Tähtis on ennast teostada, ennast leida, olla terve ja teotahteline inimene. Jooksmine on suhtlemisviis, mis annab elule vürtsi. Tulemustele Raul väga ei keskendu, kuid mõnel jooksuvõistlusel aastas paneb ennast siiski maksimaalselt proovile. Suusatamises, mis on tema suur kirg, läheb ta tihti ikkagi n-ö panema, aga kindlasti mitte tervise arvelt, samuti pole tal vaja sõbrale või naabrimehele ära panna.
Treeneritarkused
Raul töötab personaaltreenerina ning üks suurimaid eesmärke tema töös on propageerida ja suunata inimesi tervislikule eluviisile. Väga oluline on leida igas persoonis üles see, mis motiveeriks ja inspireeriks teda liikuma parema elukvaliteedi poole. Kui rääkida jooksmisest, tuleb tõdeda, et väga paljud alustavad Rauli arvates liiga intensiivselt ja pärast maanduvad jälle tugitoolis. Raul tutvustab treenerina kolme „kuldvõtmekest” – esimese võtmekese nimi on MEELDIV, mis tähendab seda, et tegevus peab meeldima, näiteks jooksmine või kõndimine meeldiva tempoga. Teise kuldvõtmekese nimi on SAMM-SAMMULT, see tähendab, et alustada tuleb mõistlikult, näiteks 30-minutilise jalutuskäiguga, ja sellega esmalt harjuda. Kolmas kuldvõtmeke on JÄRJEPIDEVUS. Kui teha asju järjepidevalt, meeldivalt ja samm- sammult, siis on lootust, et uus tegevus, näiteks jooksmine, saab meile heaks harjumuseks ja sõbraks. Kõik need eelnimetatud võtmekesed avavad ukse, mille nimi on JÄTKUSUUTLIK. Rauli arvates on liikumine kõige efektiivsem mittemedikamentoosne ravim kõikide haiguste vastu. Jooks on investeering tulevikku, sest liikumine on nagu elementaarne kehahooldus, mis tagab kehas liikumise, tasakaalu ja tervise.
Treeningutel jookseb Raul tavaliselt mööda üht ja sama metsarada, kuid see ei ole kunagi igav. Näiteks seab ta ühes trennis huvitava eesmärgi keskenduda loodushäältele, teinekord jälle looduslõhnadele või -värvidele. Metsas on väge ja tervist! Lemmikrada on tal Rõuge Trail Runil joostud maratonirada, mida ta nimetab jooksugurmaani maiuspalaks.
Esimene maraton neli aastat tagasi
Otsus maratoni joosta tuli täiesti spontaanselt. Valikus oli ka 10 km distants, kuid Raul pani ennast siiski maratonile kirja. „Maraton kui selline tundus mulle alati müstilisena, imetlesin ja vaatasin alt üles neile, kes selle vägitükiga hakkama said. Treeningutel olin enne pikemaid jookse teinud küll, aga siiski tundus maratonijooks niivõrd teise dimensiooni jääv tegevus,” selgitab Raul.
Jõudu andis teadmine, et vend Rain oli varem ajaga 3:10 juba maratoni lõpetanud. Muidugi oli Raul esimesel korral pabinas, et kas ikka jaksab lõpuni minna, aga just vend oli see, kes julgustas ja andis nõu, ning koos arutati läbi joogi, söögi ja tempo teemad. SEB Tallinna maratoni stardis oli Raul rahulik ja koges võimsat emotsiooni. „Kuidagi meeldivalt müstiline tundus kogu õhustik ja atmosfäär. Sulgesin enne starti silmad, lubasin kehale, et teen koostööd ja kuulan seda, mida ta mulle räägib. Keha ütles, et saame hakkama.” Ta alustas rahulikult, nautis melu ja ühtlases tempos joostes ei kiirustanud. Kõnnisamme ei teinud isegi siis, kui lihased 35. km-l kangeks jäid. Peas veeres mõte, et on ikka raske katsumus küll see maraton. Samas on see võimalik – teostada suur unistus ja läbida maraton. Lõpu eel oli vaid rõõm, valu ja armastus. „Viimased 100 meetrit, pisarad voolavad, lihtsalt voolavad, õnnepisarad. Tänasin keha, saime hakkama. Tänan! 4:20.39. Jalad olid nagu puuhobusel, aga nagu õnnelikul puuhobusel. Olen positiivsete emotsioonide kollektsionäär.
Jooksuarmastusega olen juba paljusid suutnud nakatada. Hiljuti SEB maratonil oli just au kogeda ja näha oma treenitavat Marti oma kõige esimese maratoni kogemust saamas. Olin väga uhke, alustasime 120 kg kaaluva Mardiga aastal 2014, tänaseks jookseb 82 kg kaaluv mees nagu muiste. Kõige suurem tänu ongi see, kui näed, et oled suutnud inimese heale teele suunata,” ütleb Raul, kes ise on nelja aastaga läbinud juba 39 maratoni ja teekond jätkub!
Suusatamine ja tõstmine
Esimesi kokkupuuteid suusatamisega mäletab Raul Kohala ja Uhtna algkoolist. Suvel joosti ning talvel suusatati ja kelgutati. Väga palju veedeti aega väljas. Tollal oli koolis kehalise kasvatuse õpetajaks spordifanaatik ja aktivist Jüri Kruus, kes juhendas Rauli ka esimestel suusatreeningutel. Noorte klassis tal suusarajal väga häid tulemusi ei olnud, kuid meenub Uhtna kooli viimase, 1987. aasta talve kooli meistritiitel 10 km vabastiili distantsil.
Sisimas tunnebki Raul, et oleks võinud suusatamisega jätkata, kuna see spordiala sobib ja meeldib talle kõige rohkem. Pärast algkooli õppis Raul Rakvere kutsekoolis ja käis mõnda aega maadlustreeningutel, kus treeneriks oli tuntud Eesti maadlustreener Endel Kalais. Eeldusi maadlusega edasi tegeleda oli, kuid ala ise talle ei meeldinud. Kuna pärast tunde oli õhtuti palju vaba aega, liikus noormees kergejõustiku juurde, mida oli ka algkooliaegadest kevaditi ja suviti harrastanud (jooksualasid, seitsmevõistlust, isegi käimist). Kergejõustikutrenni juhendajaks oli Jaak Vettik, kes suunas poisse ka jõusaali.
Jõusaalitreeningud hakkasid Raulile kohe meeldima ja ta otsustas, et kergejõustiku, maadluse, jooksu ja suusatamise jaoks tal aega ei jätku ning järgnevad aastad pühendab ta jõutõstmisele. Juba 1990. aastal võitis Raul oma esimese Eesti meistrivõistluste medali, täpsemini Eesti NSV hõbeda. Noor mees treenis ja arenes edasi ning 1991. aastal tuli esimene ja viimane ENSV meistrivõistluste kuldmedal. Järgmisel aastal suutis ta Märjamaal oma tulemust korrata, tulles seekord juba iseseisva Eesti meistriks jõutõstmises kehakaalu kategoorias kuni 75 kg. Järgnesid keerulised ja murrangulised Saksamaa-aastad. 1993. aastal avanes Raulil võimalus Saksamaale tööle minna ja pärast aastast töötamist tuli pakkumine alustada kooliteed Rendsburgi Põllumajanduskoolis, mille ta 1997. aasta kevadel ka edukalt lõpetas. Spordiga Raulil neil aastatel kahjuks väga palju aega tegeleda ei olnud – mõnikord käis jõusaalis ja jooksmas. Õnneks oli töö küllaltki füüsiline, jõud ja sitkus püsisid kehas.
Tervis nõudis korrektuure
Ühel jõutõstmise võistlusel 1997. aasta kevadel võitis ta Rendsburgi karika. Järgmisel aastal naasis ta Eestisse ja alustas taas tõstetreeningutega. Aastal 2000 asus Raul jälle võitlusse Eesti meistritiitli eest ja tulemuseks oli 2. koht. Järgneval aastal tuli meistritiitel lamades surumises ja pronksmedal kolmevõistluses, 2002. aastal aga tuli juba täiskomplekt: individuaalkullad surumises ja kolmevõistluses ning Revalspordiga meeskondlik Eesti MV kuld, aastal 2002 ka Euroopa MV 6. koht kehakaalus kuni 75 kg. Samast aastast pärineb ka absoluutne Eesti meistritiitel ja EJTL aasta parima meesportlase aunimetus.
Pärast 2003. aasta terviseuuringuid oli aga sõnum ühene – jõutõstmisega tuleb lõpetada, kehale puhkust anda ja liikuda teiste alade juurde.
Tagasi lapsepõlveharrastuste juurde
2004. aastal alustas Raul tasapisi taas jooksu- ja suusatreeningutega. Enesetunne hakkas vähehaaval paranema ja ta tundis jälle sportimisest rõõmu, osaledes ka Estoloppeti ja Worldloppeti sarja etappidel. 2015. aasta Tartu suusamaratoni 63 km oli talle suur kordaminek – 234. koht ajaga 3:26 oli tõestuseks iseendale, et suusatamine ongi see õige. Jooks, rattasõit, ujumine ja triatlon jäid varusse. Suur unistus – osaleda maailma vanimal suusamaratonil Vasaloppetil − täitus aastal 2015 ja veel suurim unistus – saada Vasaloppeti osalejamedal – 2016. aasta märtsis.
Suur salaunistus
Estonian Ironman (3,8 km ujumist, 180 km jalgrattasõitu, 42,195 km jooksu) oli Rauli salaunistus. 2016. aasta esimesel päeval istus ta laua taha, et panna paika uue aasta plaanid. Ujuda ta ei osanud, kuid sellegipoolest pani ta ennast Estonian Triathlonile kirja. Veebruaris-märtsis alustas mees Kalevi ujulas poole basseinipikkusega ja juba oli hing paelaga kaelas. Rauli üritas ka erinevate ujumistreeneritega ühendust võtta, aga kord ei sobinud ajad või siis ei saanud mingil muul põhjusel kontakti, aga kuna tütar Nora-Liis oli ujumistrennis käinud, andis tema isale esmased näpunäited. Raul hakkas paar korda nädalas ujulat külastama ja veega vähehaaval sõbraks saama. Tekkis tunne, et kõik on võimalik. 21. augustil Tammemäe järves selguski, et ta sai 3,8 km ujumisega hakkama, aeglaselt, aga siiski. Pärast ujumist ootas ees järgmine katsumus, 180 km jalgrattasadulas. Rattasõit Raulile üldiselt meeldib, aga sel päeval oli küllaltki tugev küljetuul ja edasiliikumine ei olnud väga nobe. Paar korda purunes rehv, aga õnneks olid varurehvid kaasas. „Olin väga õnnelik, kui rattasõit lõpuks läbi sai, sest viimase varurehvi panin alla 15 km enne lõppu ja kui midagi oleks veel juhtunud, siis oleks küll väga nõme olnud,” meenutab mees, kes kindlasti katkestaja ei ole ja oleks ilmselt ka tühja rehviga lõpuni sõitnud. Niisiis jõudis ta rattaga Keila vahetusalasse − jooksuriided selga, nokats pähe ja tuld! Ees ootas 42 km jooksu. Seda alustades olid jalad üllatavalt head, mees nautis pärast rattasõitu jooksuasendit ja keha oli tänulik. Joosta tuli kaheksa ringi ja tasapisi liiguti eesmärgi suunas. Lõpujoont ületades sirutas Raul käed taeva poole ja oli ülimalt õnnelik.
Kõige tähtsam: unistage suurelt! Veel tähtsam: pange unistused paberile kirja, sellest hetkest hakkavad unistused täituma. Kirja panemise võlujõud toimib alati! Raulil on uued unistused juba kirjas ja ootavad teokstegemist!
Raul Köster:
Sündinud 23.08.1971
Töökohad: spordiklubi Myfitness ja OÜ Sportlane
Ametid: personaltreener, spordimassaažiterapeut, toitumisnõustaja, kutseõpetaja
Hobid: jooksmine, suusatamine, ujumine, rattasõit, lugemine
Kõige suuremaks kordaminekuks elus on tütre Nora-Liisi sünd.
Saavutused:
Estonian Triathlon 2016 – täispika distantsi (3,8 km ujumist, 180 km jalgratast, 42,195 km jooksu) läbimine.
Vasaloppet 2016 – 90 km suusatamine ajaga 5:27.09 ja tasuks unistuste Vasaloppeti medal.
Tartu suusamaraton 2015 – 63 km ajaga 3:26
SEB Tallinna maraton 2014, 2015 ja 2016 – aastast 2014 pärineb maratoni isiklik rekord 3:29.02
Tartu rattaralli 2016 – 135 km ajaga 3:36
Üheksakordne Eesti meister jõutõstmises. Isiklikud rekordid: kangiga kükk 265 kg, lamades surumine 178,5 kg ja jõutõmme 273 kg, kolmevõistluse kogusumma 700 kg. Kõik need numbrid olid ka mõningaid aastaid Eesti meesteklassi rekordid.
Tekst: Meelis Koskaru Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 detsembris
