Kingitus parimale iluuisutajale

Eesti spordiajaloolaste jaoks on kiiruisutamine esimene spordiala, milles peeti Eesti meistrivõistlused – 1910. aastal. Järgmisteks aladeks peetakse jääpalli (1916) ja iluuisutamist (1917) – kõik uiskudega harrastatavad spordialad.

Päris esimestest võistlustest spordi-ja olümpiamuuseumi kogudes uiske ei ole. Küll on aga näiteks Eesti Rahva Muuseumi kogudes mitu paari hobuse sääreluust tehtud luu-uiske, mis pärinevad lausa 19. sajandist. Spordimuuseumi kollektsioonis on siiski mitu paari enne II maailmasõja aegseid Eesti uisusportlaste võistlusjalanõusid.

Aleksander Reeder (Reedre) (1893–1977) oli 1920ndatel Eesti edukaim iluuisutaja. Uisutamisega alustas ta Tartus, kirjeldades seda ise järgmiselt: „Elasin Tartu Tähtvere linnaosas. Suurt lõbu pakkus ümbruses mägedes „tritsudega” allasõitmine. Puuklotsidele olid tünnivitsad alla kinnitatud. Aastail 1905–1906 pääsesin vahest Kroonuaia (botaanikaaia) uisuteele, kus pärani silmil vaatasin, kuidas vene tudengid poognaid viskasid.”

Kuni 1918. aastani elas Reeder pikemalt Peterburis ja Helsingis, kus rohkem uisutamisega kokku puutus. Eestisse naastes tuli ta koguni kaheksakordseks Eesti meistriks iluuisutamises (paarissõidus koos Ellen Freyga viis ja meeste üksiksõidus kolm korda) ning oli lisaks selle ala õpetaja Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse instituudis.

1924. aastal kingiti talle kui Eesti parimale meesiluuisutajale uued uisud (Reeder ise ei mäletanud, kellelt see kingitus täpselt tuli). Uisud on valmistatud jäähoki kodumaal Kanadas, mistõttu võib neid pidada oma aja kohta kindlasti moodsateks sportimisvahenditeks. Spordimuuseumi jõudsid uisud 1971. aastal.

Tekst ja fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum