Õllemiil. Võtsin hetkeks mõttepausi. Jooks + jooma? Liigitamisega tekkis raskusi, olin vaat et samasuguse dilemma ees nagu vahva sõdur Švejk, kes ei suutnud otsustada, kas leitnant Dub kuulub peeretajate või poolpeeretajate klassi. On siis spordivõistlus või kisub mõnusaks suminaks ära?
Samas, kes siis poleks pärast (rõhutan: pärast) võistlust ennast odraveega turgutanud? Haanja 100 finišis on alati kastid reas, saab kohe pärast võistlust plekkpurgilt korki maha koukida. Siinsamas Sakus toimuva Saku100 finišis on hää klubikaaslane Juhan juba aastaid pakkunud omavalmistet rüübet, mida ta hellitavalt mõmmi joogiks kutsub. Tartu suusamaratoni lõpus soe humalavesi, tuleb tuttav ette, enamik võtab topsi?
Olgu kuidas on, ajalooline sündmus igatahes. Esimest korda toimus Eestis miilijooks, kus vahepeal, et pikk jooksudistants igavaks ei läheks, on vaja ka neli kesvamärga ära juua, 333 ml korraga. Sakus, kus siis mujal, õllekultuuri pealinnas. Olin ka kohal, puhtalt ajakirjanduslikust ja loomulikust huvist, vaja ju tulevastele põlvedele esimene õllemiilijooks kenasti kirja panna ja enda spordiharrastust ka pisut vürtsitada.
Ikka mõõdukalt
Jooksuks ei hakanud ma eelnevat eriettevalmistust tegema, vanad truda mehed hüppavad vajadusel selle 1609,3 meetrit ka ühel jalal ära. Pisut keerulisem lugu oli kulistamise osaga. Mäletan oma elust kaht seika, kui olen viinapitsi sülitanud, samas ei saa ka öelda, et kuuspakk või poolik oleks iganädalase toidukorvi osa. Ikka mõõdukalt. Seetõttu tekitas pisut muret, kuidas ülilühikese aja jooksul 1,33 liitrit 5%-st heledat alla kallata.
Nagu eelinfost võis lugeda, oli koduasula villimisvabrik jooksu ajal timmimiseks välja pannud Karli-nimelise märjukese. Mine või külapoe taha kaheliitriseid balloone lahendavate meeste juurde nõu küsima! Tegin nädalakese trenni, et maksa harjutada/tsementeerida, purgike meestejooki ja/või klaasike viinamarjapiiritust õhtuti. Ja ma hakkasin maailma teise pilguga nägema! See igaõhtune napsitamine, kas siis härradel teleka ees sanga libistades või daamidel veintsi limpsides, on kuradima raske töö! Viiendal õhtul võtsin puhkepäeva, ei suutnud. Müts maha nende ees, kes suudavad õhtust õhtusse klaasikese või kaks teha! Ma ei taha nüüd mingit karskusseltsi propagandat teha (või Ossinovskit panna), aga ausalt, näiteks kaks tundi metsas ratast sõita on väga palju mõistlikum tegevus!
Plaan oli lihtne
Võistlusformaat iseenesest oli lihtne – start antud, kohe pott hinge alla, siis 402 meetrit jooksu ja nii veel kolm korda. Stardipaika sammusin enesekindlalt, pooltühja kõhuga. Pärast arupidamist otsustasin hommikul manustada keskmise hommikusöögi. Oli variant a) süüa kõht kõvasti täis, vähendades sellega võimalust kohe purju jääda, kuid riskides potentsiaalse oksepurskega (reeglite kohaselt tuleb pärast oksendamist joosta n-ö trahviring), ja variant b) minna peale tühja kõhuga, minimeerides oksevulkaani, kuid suurendades võimalust leida kontakt maapinnaga juba esimesel kilomeetril. Võistluse taktikaline plaan oli lihtne – tuleb panna, nii juues kui jooksurajal. Eeldasin, et ega humalavesi ju kohe niitma hakka, maksafiltrid ehk ka rakenduvad töhe ning svipsis olek tekib alles pärast finišit. Nii ka tegelikult läks.
Reegleid ei rikkunud!
Konkurendid sörkisid ja venitasid enne starti, aga mina ei hakanud ennast sellega vaevama, välja arvatud kaks traditsioonilist kükki, see nagu saanud jooksuvõistluse lahutamatuks stardieelseks toiminguks. Sellest, et tegemist polnud mingi tilulilu-üritusega sain aru siis, kui kohtasin stardikoridoris oma küla meest Toomas Tarmi, vanakooli eksmaratoonarit (maratonirekord 2:17), kes tuli uut Eesti rekordit püüdma (minu isiklik arvamus on küll säänne, et tegelikult laskis ta lihtsalt kodust jalga, sooviga mõnusas seltskonnas mõni pilsner teha, muidu niida muru ja mässa kodutöödega).
Stardiõlle (nii vist võib nimetada, ilma ühtegi jooksusammu tegemata sai juba kulistama hakata) libistamisega läks millegipärast kaua aega, lahkusin joomisalalt viimasena. Anname korraldajatele andeks, ikkagi esimene jooks siinkandis, aga pärast võistlust oli nurinat kuulda, et n-ö tühja purgi kontroll jäi tegemata, mõningaid rivaale kahtlustati pooltäis purgi prügikasti lennutamises. Vannun käsi püha Gambrinuse pildil, et olen sellest patust puhas! Kõik läks kõrist alla! Vaid viimase purgi viimane lonks väljus osaliselt ninast, osaliselt suust, mingi gaasimulli tekitatud vaakum.
Aasta siis oli 1996
Esimesel jooksuringil karistasin mõne mehe ära ja teine pit-stop läks juba kiiremini. Kõht hakkas kuidagi ebameeldivalt punni minema, aga jooksusammus oli igatahes särtsakust piisavalt. Kolmandat topsi prügikasti visates käis mälusopist läbi nooruspõlve meenutus. Tuli meelde aasta 1996, kui noore ja ilusana (nägus olen ma loomulikult praegu ka) sai populaarse ööklubi Dekoltee ukse taga viie minutiga pool liitrit kodus valmis tehtud mõjuva kraadiga kokteili sisse kummutatud, et ei peaks sees raske vaevaga teenitud kroone kulutama ja hiidkallist burbooni ostma. Hää meel oli tõdeda, et joomiskiirus pole aastatega vähenenud! Erinevus aastaga 1996 on aga see, et võin nüüd endale ilma igasuguse mureta kõrtsis kallist burbooni lubada (huvitav, miks ma siis ikka mingil kummalisel võistlustel kärakat kulistamas käin?) ja kahjuks on ajalukku kadunud ka diskoteek Dekoltee.
Salajane lõpuspurt
Magu sai juba päris täis, liiter loksumas, lootsin, et mingi osa leiab otsetee põide, kergendades niimoodi olekut. Oma imestuseks ei mõjunud veel miski jooksutempole, oli igati normaalne minek. Neljandat ja ühtlasi viimast korda kätt odraveini järele sirutades avastasin paari meetri kaugusel kuulsa pikamaamehe Toomas Tarmi purgist elunestet noolimas. Kas tõesti on võimalus vanameistrile ära panna? Raskelt, raskelt, läksid need viimased lonksud, ju pole ikka magu piisavalt veniv. Panin spurtides minema, Toomas paarkümmend meetrit ees. Liginesin hiiliva sammuga, üritades võimalikult vähe ähkida, õnneks oli ümbritsev laadamelu abiks. Kahjuks heitis jooksuäss eelviimast paremkurvi võttes pilgu üle õla, ju ta tunnetas mind maruhoona lähenemas, ja oligi kõik, pisut kõikuval-taaruval sammul, kuid siiski sirge seljaga lisati tempot ja jäeti mind maha, aga olen rahul, vähemalt ma proovisin.
Edetabeli kuues!
Finišis riputati medal kaela, tundsin uhkust, et olen andnud pisikese panuse Eesti jooksuajaloo kujundamisel. Võitjaks esimesel Eestis toimunud õllemiilil tuli Elion Sõber, ajaga 7.20. Mulle sai tasuks 6. koht, aeg 8.42. Ega ma valeta, kui ütlen, et olen Eesti õllemiili edetabeli 6. mees!
Pisuke kilk kargas pähe, kui autosse istusin, päikesest kuumaksköetud masin polnud just kõige parem koht taastumiseks. Tegelikult oli tunne, et võiks ühe külma õlle võtta …
Tekst: Raul Kaldre
Fotod: erakogu
