22. oktoobril toimunud Veneetsia maraton lõppes suure skandaaliga – 25. kilomeetril sattus liidrite grupp valele rajale, mis rikkus nende võiduvõimaluse.
Võistlust juhtinud etiooplase Abdulahl Dawudi ees sõitnud mootorratas pööras ära ja jooksjad sattusid nii valele teele. Eksituse põhjustas teede lahknevus enne suurt silda, kus mootorratturid ja jooksjad pididki eri teid pidi suunduma. Viga märganud korraldajad parandasid selle minut hiljem, mil liidergrupp suunati järsu tagasipöördega õige jooksutrassi poole. Kuus jooksjat kaotas segaduse tõttu kaks minutit, mis avas võiduvõimaluse liidritest selleks hetkeks juba minuti võrra maha jäänud Itaalia esindajale – Eritreas sündinud Eyob Gebrehiwet Faniel võitiski. Valele rajale suunatud jooksjatest oli kiireim neljandana lõpetanud keenialane Gilbert Kipleting Chumba.
Võitja
Ülevas meeleolus
Veneetsia maratoni start asub umbes 25 km kaugusel Stra külas Villa Pisani rahvusmuuseumi juures. Maratoni korraldajad sõidutavad jooksjad eribussidega starti nii Mestrest kui ka Tronchettolt.
Meid viidi stardipaika kell 7.20, start ise oli 9.40. Enne starti liikusime stardinumbril märgitud kollasesse stardialasse ja püüdsime umbes 7000 jooksjaga kilesse mähitult sooja hoida. Peagi algasid kõned, lauldi Itaalia hümni, helikopter tiirutas peade kohal ja meeleolu oli ülev. Kiled ja muud üleriided lennutati üle rajapiirete ja asusime teele Veneetsia poole.
Suur Kanal
Milline oli jooksutrass?
Veneetsia eripäraks on trassil asuvad 14 väikest silda, millest suur osa paikneb viimastel kilomeetritel. Paljud sillad on lühikesed, umbes 10–20 meetri pikkused, kuid pikim – Liberty – on koguni 5 km pikkune tuultele avatud pikk sirge, mis nõuab 30.–35. kilomeetril rohkelt vaimutugevust. Jooksu korraldajad reklaamivad ühe jooksu tipphetkena Suurt Kanalit ületavat 170-meetrist spetsiaalselt maratonipäevaks ehitatud pontoonsilda. Neid kaht silda kõrvale jättes on maratoni rada väga mõnus ja kiiret aega soosiv. Rada on Brenta jõekallaste ääres tasane, kulgeb läbi väikeste külakeste, kuhu juba 18. sajandil rikkamad veneetslased puhkuse jaoks villasid rajasid. Marghera ja Mestre keskusest viib jooks publiku kaasaelamise saatel enne suuremat silda läbi San Giuliano pargi. Unikaalseid ja unustamatuid hetki kogevad jooksjaid Punta della Doganal ja viimastel kilomeetritel pärast pontoonsilda Suurt Kanalit ületades, kui jõutakse Püha Markuse väljakule.
Rialto sild
Päev algas viperusega
Meie tutvusime nii enne kui ka pärast maratoni Veneetsia turismimagnetitega, seetõttu olime turististaatusest teadlikud ja tulemuse ootuses jooksupingeid ei tekitanud.
Arvestades väikest seiklust hommikuses hämaruses ja inimtühjadel kitsastel keerulistel tänavatel Tronchettot ehk turupaika otsides, olime maratoniks igati valmis. Seiklus seisnes selles, et jalutasime Ergoga Püha Markuse väljakult Rialto silla poole, kuid kaldusime kõrvaltänavatele ja olime korraga täiesti tundmatus kohas Suure Kanali vastas ning palju kaugemal tehisliku pontoonsilla juures. Oli hämar ja vaikne, vaid üksikud inimesed tänavatel uitamas. Aega hakkas viimase bussini jõudmiseks nappima. Ärevus kasvas. Õnneks ei hakanud me kaardi järgi jonnima, vaid suhtlesime kohalikega. Loteriivõiduks kujunes vihmavarjuga itaallane, kes meiega kaasa joostes meid kiiremaid teid ja kanaleid pidi Tronchetto ehk turu poole juhatas. Rõõm oli suur, kui jõudsime viimase bussi peale ja tundsime juba kell 7.20 täistuubitud bussis, et nüüd on tehtud! Kui sellise jamaga starti jõuame, asi see siis maraton ära joosta!
Gondel on Veneetsia kaubamärk
Suurepärane elamus
Esimestel kilomeetritel Brenta jõe kallastel tundusid jalad pärast hommikusi seiklusi veidi kanged, aga hoidsime 3.40 tempogrupi lähistele ja kulgesime edasi. Trummid mürtsusid, pillid hüüdsid ja laul kandis meid kaugemale.
30. kilomeetritel oli tunda, et nii lihtne enam pole, ja kohe jõudsime ka pikale Liberty sillale. Miskipärast punnisin joostes edasi, tuul kosutas, arvukad jooksjate seljad andsid uut jõudu ja linnalähedus kandis visa hinge kaugemale. Juba tuligi pontoonsild üle Suure Kanali, meeletu rahvamass Püha Markuse väljakul kaasa elamas ja mul juba enne finišit nutt kurgus. Miks peakski kivikuju mängima, kui samas kohas vallutas Napoleon 1797. aastal tuhandeaastase Veneetsia Republica ja igal sammul on ajalugu? Nüüd jooksed austusavalduste saatel siinsamas ja just praegu. Ei peagi tippsportlane olema, et end vägevalt tunda. Veel kaldapromenaad Riva Sette Martiril ja saime koos sõber Ergoga käed finišikaare all üles tõsta! See oli vägev elamus!
Artikli autor Meelis Koskaru nautimas mratonijärgset jäätist Püha Markuse väljakul.
Kokkuvõte Veneetsiast
Kodumaal kempleme autovaba päeva ja ühel aastal jooksjatele Nunne tänavale püstitatud silla üle. Veneetsia ongi autovaba, teisiti pole võimalik üle kanalite saadagi, kui sealsetest paljudest sildadest üle joostes. Mulle see meeldis ja tõi head vaheldust.
Nii kuivab Veneetsias pesu
Võtsime oktoobrikuise külastuse eesmärgiks märgata midagi tavapäratut, et poleks ainult kohustuslikku Püha Markuse väljaku tuvipilti ja Rialto silda. Saime 42,195 km jagu joosta, märkasime üle kitsaste tänavate tõmmatud pesukuivatusnööre, kell 9 hommikuti koristatavaid prügikotte, mis toimetati edasi veetranspordil, ja seda, et suurepärase linnamiljöö säilitanud Veneetsiaski asub McDonalds. Linnatänaval jalutades märkasime ilusate sammastega Teatro Italiat ja sisse astudes sattusime hoopis toidupoodi! Säilitatud olid teatriloož ja kenad laemaalid, kuid teatri asemele labase poe rajamine tundus niivõrd uskumatu.
Mis järgmiseks?
Mis sest, et 20 soojakraadi Veneetsias asendus Tallinnas miinuskraadide ja lumesajuga, igal riigil ja igal raamatul on oma kindel eripära, kuidas ta sind puudutab, nii ka Veneetsiaga. Seekord puudutas ta maratonijooksu ja mitme üllatusega. Millega järgmine kord?
Tulemused
Eyob Gebrehiwet Faniel, Itaalia 2:12.16.
Mohammed Mussa Eritrea, 2:15.14
Bamaarouf Tariq 2:16.41
Meeste esikolmik
Eestlaste pingerida:
1.–2. Ergo Meier ja Meelis Koskaru 3:42.52
Peeter Kirpu 4:09.17
Anželika Jaanuste 4:37.28
Ingrid Kruusmann 4:43.08
Killukesi ajaloost
Esimene Veneetsia maraton joosti 1986. aastal, mil võitsid Salvatore Bettiol ja Paola Moro.
Järgmisel aastal anti esimest korda start 25 km kauguselt Stra külakesest ja taas oli kiireim Salvatore Bettiol.
aastal tõestas Gelindo Bordin, et pärast Bostoni ja Spalato võite on võimalik võita ka kolmas suur maraton ühe aasta sees.
aastal kasutati esimest korda pontoonsilda.
aastal, kui Danilo Goffi läbis võistluse uue rajarekordiga 2:09.06, sattusid korraldajad esimest korda olukorda, kus kõiki soovijaid ei suudetud jooksma lubada ning finišiala tuli suurendada.
aastal kasutati esimest korda tempomeistreid.
aastal viidi stardipaik Stra külas Villa Pisani ette ja muudeti põhjalikult distantsi 25.–35. kilomeetri vahel.
aastal joosti esimest korda võistluse ajaloos Püha Markuse väljakul.
