Minu usk Eesti meditsiini kvaliteeti on jätkuvalt vankumatu ning kurta oleks lausa patt ning ebaviisakas. Sültjast sinna-tänna käivast põlvest sai peale operatsiooni täitsa ehtsa konstruktsiooniga töötav kehaosa, millel hulk potentsiaali üks päev ka täiesti terveks saada.
Viimase nädala veetsin ma TÜ Kliinikumis peamiselt toibudes möödunud teisipäeval (27.03) aset leidnud operatsioonist ning otseloomulikult seeläbi tutvudes ka pakutavate olmetingimustega. Minu viimane operatsioon jäi algklassidesse, mil tehti paljudele tuntud mandlilõikus, seega ilmselgelt olin esmaspäeval haiglasse saabudes üsnagi ärevil ja sabinas.
Nagu kirurgid ja kõik teised asjapulgad eelnevalt ütlesid, siis tegemist ei olnud mingi väikese lõikusega. Lõpuks lamasin opilaual korraliku tööpäeva ehk kell 9 -17. Juba enne opile minekut ei kahelnud ma Eesti arstide kompetentsis ning eelnevalt suheldes oli peakirurg Reedik Pääsuke jätnud ka täitsa sümpaatse ja asjaliku mulje, seega nende oskuste osas mul küsimust ei tekkinud. Kuid juba haiglasse tulles valdas mind teatav nõrkuse tunne – ei olnud päris õiget tegu ega nägu. Seega proovisin endale omaselt võtta kõike ikka üsna positiivsel toonil ning esmajärjekorras õdedega sõbraks saada. Nemad hakkavad mind ju pärast tohterdama ja ALATI tuleb nende inimestega hästi läbi saada, kes su heaolu eest hoolitsevad. Võin öelda, et valuvaigisteid jagati heldelt ning veepudel oli lauanurgal alati täis, aga kas nad oleksid nii lahked, kui partsuks ja toriseks… kas nad ikka oleks?
Kui operatsioonile eelneval õhtul, just enne magama minekut tuleb kena õde minult vereproovi võtma ja nii muuseas ütleb, et hommikul esimese asjana paneme sulle põiekateetri, siis võttis pulsi ikka kõrgeks küll. Vahemärkusena lisan (kuna isegi ei teadnud), et siis põiekateeter pannakse pikemate operatsioonide korral, sest üldnarkoosis keha ei käitu päris nii nagu tavaliselt. Aga no ikkagi 15 cm toru, mis läheb täitsa sügavale välja. Tund aega ei tulnud pärast veel und. Tegelikult on see siin harjumuspärane protseduur ning lõpuks harjusin ka sellega ära. Aga tol õhtul tundsin ma üle tüki aja tõelist hirmu järgnevate päevade suhtes. Kartsin kogu operatsiooni, taastumist ja kõike kaasnevat.
Hommikul tehti igatahes kõik loetletud koletud tegevused ära ning õige pea lükkasid jutukad õed mind juba operatsioonituppa. Kui mind koridorides voodiga veeti, siis tekkis korralik äratundmine kõikidest haiglasarjadest ja -filmidest, kus vaatad lakke, õed aeg-ajalt küsivad, et kas kõik korras ja samal ajal taustal vihisevad mööda eredad laevalgustid. Teate vast ikka, millest räägin?
Operatsioon läks minu jaoks lennates ning kuna ained pumbati päris korralikult sisse, et ma laual liikumatult püsiksin, siis ärkasin opi lõppemisest mitu tundi hiljem intensiivravi osakonnas. Uni oli magus, seega jätsid nad ööseks korraliku järelvalve peale. Kui lõpuks ärkasin, siis sain aru, et polnud end ammu nii hästi tundnud. Oleks vaid päike aknast paistnud ja taamalt kostnud linnulaulu, siis oleksin end küll arvanud olevat seitsmendas taevas. Väidetavalt olin olnud narkoosist välja tulles päris jutukas ning suutsin kohalikele õdedele oma põneva elu võrdlemisi lühikese ajaga ära rääkida. Vähemalt oli arstidel lõbus, intensiivi tavaliselt nii jutukat seltskonda ju ei satu.
Järgmisel päeval sain tagasi oma põhipalatisse, kus toakaaslane mind juba palavate tervitusetega vastu võttis. Elu viib kokku ikka tõeliselt lahedate ning inspireerivate inimestega, kuigi tingimused kokkusaamiseks on tõesti üsna nutused. Minul vasak põlv puruks, temal vasak käsi, aga see ei takista meil jagamast omi mõtteid ning uskumusi põnevates vestlustes. Eks ma olin muidugi peamiselt kuulaja rollis, sest mida sul on ikka vastu panna inimesele, kes oma elukogemuse, ettevõtlikkuse ja positiivse ellusuhtumisega teeb silmad ette päris paljudele meist. Tema hobisid ma jääksingi siin vast nimetama, aga eduka põllumehena ta teab, et õigel ajal tööd rügades, kuid samas õigel ajal puhates pole elul häda miskit.
Nüüdseks olen jõudnud sinnamaani, et õpin karkude abil juba vaikselt kõndima. Õmblusi põlvel jagub ning pigem meenutab see korralikku seasongermaad, aga nagu arstid ütlesid „Kõik on väga ilus“. Järgmine nädal oskan teile juba täpsemalt teada anda, kes on see õnnelik füsioterapeut, kes raudkuke oma ridadesse saab. Õnnega on see mees koos, sest tööd jagub talle igatahes järgnevateks kuudeks ohtralt.
Seniks kirjutamiseni!
PS! Aitäh ka tulevastele tippkirurgidele ja headele sõpradele Raulile ja Kingole, kellel õnnestus mu operatsiooni teraselt inspekteerida ning sellest ka häid video- ja fotokaadreid teha.
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst: Ergo Kukk
Fotod: Raul Volmer / erakogu / Kristjan Kingo
